See aasta näitas väga selgelt, et gümnaasiumidesse, aga ka kutsekoolidesse astumise süsteem õppimiskohustuse pikendamise valguses vajab paremaid tehnoloogilisi lahendusi. Eks vajas varemgi, aga õppimiskohustus on selle toonud selgelt ja teravalt esile, et iga kool eraldi põlve otsas ei saa vastuvõttu korraldada.
Süsteem, kus õppijad ja koolid kokku saavad, peab mitte ainult olemas olema, vaid ka töötama. Praegu teevad koolid palju käsitööd: nimekirjad muutuvad, õpilased liiguvad, kohti hoitakse kinni ja vabastatakse ning ka kool ei tea pikalt, kes septembris päriselt tuleb. Samas on olukord, kus lapsevanemad ja lapsed huupi koolidesse augusti lõpus kirjutavad ja kohta otsivad või seda lausa paluvad. See ei ole normaalne.
Õppimiskohustuse pikendamine on sisuliselt õige samm. Aga jaanipäevaks peaks olema selge, kes ja kuhu.
Kas ongi siis nii, et käib kõige häbitum orjaturg: kõik üritavad riisuda koort ja samas n-ö kolmanda kategooria valikut endast kaugele eemale lükata?