Loomingu Raamatukogus ilmus Šveitsi dramaturgi, romaanikirjaniku ja esseisti kolmas romaan “Jahikull”, mis räägib inimolu haprusest ja saatuse kapriissusest. Saksa keelest tõlkis Lauri Eesmaa.
On 2014. aasta 11. märts Zürichis. Malaysia Airlinesi lennuk on äsja müstiliselt kadunud, Hiinas on inimesed hakanud nakatuma linnugripiga, nutiseadmed on asunud teisendama teadvusi, Zürichis valitseb ebakindel tunne, et saabunud on uued ajad ja miski võõras tahab nende maailma muuta.
Viiekümnendale eluaastale lähenev Philip asub aga ürgsele kutsele vastama vanade meetoditega ja saab 36 tunniga labaselt otsa. Philipi sõber püüab rekonstrueerida Philipi kiiret heaolust hukatusse langemise lugu, sest tunneb, et see on otseselt seotud tema enese eksistentsiga. Aga mille pärast? Milles peitub Philipi loo saladus?
Lukas Bärfuss on tänapäeva Šveitsi kirjanduse kõige sõnakamaid dramaturge, romaanikirjanikke ja esseiste, kelle terav looming on algatanud Šveitsis palju elavaid diskussioone. Tema kolmas romaan “Jahikull” (2017) on lugu inimolu haprusest ja saatuse kapriissusest ning kirjaniku armastatud linna elu ja meeleolude täpne kaardistus.
KATKEND
“Jahikull”
Lukas Bärfuss
Juba liigagi pikalt olen püüdnud aru saada, mis Philipiga juhtus. Tahan päevavalgele tuua saladuse, mis tema loos peitub. Olen ikka ja jälle omadega karile jooksnud ega ole suutnud lahti muukida nende piltide mõistatust, mis mind kummitavad, nende jõhkrate ja koomiliste piltide, mida leiab igast jutust, kus iha põrkub surmaga.
Ma tean kõike, ega saa mitte millestki aru. Mulle on teada sündmuste käik. Ma tean, kuidas lugu algab, tean seda päeva ja tean seda kohta: kaubamajaesine saialett Bellevuel. Ma tean, millal lugu lõpeb, nimelt kolmkümmend kuus tundi hiljem, kolmeteistkümnendal märtsil, varajasel neljapäevahommikul ühel rõdul kuskil eeslinnas. Vahepealsed sündmusedki on välja uuritud: lugu karusnahaga, esimene külm öö autos, kadunud rahatasku, harakas, kaotatud saabas, surnud jaapani matemaatik – see kõik on tänaseks päevavalgel. Ent asjaolud ja tingimused, mis selliste sündmusteni viisid, on jäänud saladuseks. Ja mida põhjalikumalt ma üksikasju uurin, seda viirastuslikumaks muutub maailm, milles see lugu sündis. Võiks ju mõelda, et minuga on nii, nagu ütleb tuntud kõnekäänd; kuid mets, ja sellele jään ma täiesti kindlaks, on lihtsalt väide, abstraktne süsteem, mida elust enesest ei leia. Mets laguneb üksikuteks puudeks, just nagu taevas laguneb planeetideks, tähtedeks ja meteoorideks.
Pärast asjatuid katseid leida piltides seost olen jõudnud järeldusele, et see, millest ma aru ei saa, ei olegi nii väga see lugu ise, ja et pigem püüan ma selgust saada, kuidas mina selle loo võrku takerdusin, ja uurida välja, mida tahavad mulle öelda need nähtused, mis mind köidavad ja lummavad ja on mind juba mitu korda arukaotuse äärele ajanud. Sellest loost sõltub mu eksistents, sisendan ma endale, teades samas, et olen naeruväärne ja mul pole midagi karta; võiksin need märtsisündmused sinnapaika jätta ja minuga ei juhtuks mitte midagi, ma saaksin oma eluga edasi minna nagu siiamaani. Oleksin tõepoolest päästetud, kui suudaksin tunnistada, et olen Philipi looga karile jooksnud. See on minu jaoks liiga suur – ehkki tundub täiesti lihtne. Mul on tunne, et jätan igal katsel midagi kahe silma vahele, mõne üksikasja, mis on möödapääsmatu; et kaotan mõne märgi, mis võiks mind õigetele jälgedele viia. Ma tean, kui tihti olen endale vandunud, et nüüd aitab, ja sellega endale valetanud nagu alkohoolik, kes petab end sõnadega, et nüüd tuleb viimane klaas. Ma olen mängur, kes laseb pankroti äärel endale viimast korda kaardid jagada – võtan julguse veel üks kord katsetada, lasen sündmustel veel üks kord ellu ärgata, veel üks kord, ja siis olgu sellega lõpp.
Jah, mu kihud on mind rahutuks teinud. Loomulikult on ka minul sundmõtteid ja ma hoian need nagu iga teinegi parema meelega enda teada. Mitte et mul oleks nende pärast häbi, lihtsalt mõned neist ei sobitu pildiga, mis mul enesest on kujunenud ja
mis nüüd, elu poolel rajal, vastab minu ligimeste omale: mees, kellel on palju nõrkusi ja veelgi enam põhimõtteid. Aga Eros ei küsi ettekujutustest, mis meil enda kohta on, vastupidi, tihti paistab, et ta püüab neid kummutada. Öeldakse, et igaühel on oma tumedam külg, aga nüüdseks olen taibanud, kuivõrd väheste puhul saab seda mõista moraalselt ja et tumedat ei tohi panna ühte patta kurjuse ja heledat headusega. Pime pool on lihtsalt see, kus valgus puudub, ja mul läks kaua aega, kuni sain aru, et öösel kassid ongi hallid, mitte lihtsalt ei paista hallid, ei: nad ei ole mitte mingit värvi.