„Olime nädal aega sõnumeid vahetanud ja tundus, et kõik klapib suurepäraselt. Kohtumiseks leppisime kokku ühe kohviku ilusa nimega, no las see jääda hetkel, milline täpselt. Lihtne ja süütu kokkulepe,“ alustas Anu kirja.
„Nagu hiljem selgus, siis saabusime mõlemad õigeaegselt. Tellisime cappuccinod, nagu varem kokku leppisime, ja jäime siis teist osapoolt ootama. Kahekümne minuti möödudes oli nagu selge, et midagi on natukene valesti. Kirjutasime teineteisele, et kus sa oled? Kas jätad tulemata? Ja nii edasi.“
„Aga siis selgus, et kõik asjad klappisid – interjöör ja nii edasi ja nii edasi. Aga tõsiasi oli see, et üks meist oli Viljandis ja teine Tartus.“
„Kohting jäi ära ja siis ei hakanud nagu teise linna sõitma, eks ole. Aga hiljem oleme siiski olnud vaid kirjasõbrad. Ma pole ise väga distants-suhte austaja. Leidsime, et vahemaa jääb siiski pikaks,“ lõpetas Anu kirja.
Andi ja Sten Erik arutlesid, et eks see ole arusaadav, väiksemates linnades peab kaaslane ikka lähedalt tulema. Võib-olla Tallinnas julgevad inimesed teise linnaosa inimesega kohtingule minna, aga Viljandis või Tartus peab võimalik kaaslane ikka kõrvaltänavas elama.
Nagu Andi teema kokku võttis: „Selle loo moraal on küll väga lihtne. Alati tuleb siis üle täpsustada, et mis linnas kohtamine toimub.”
Kui sinulgi on jagada mõni õpetlik, pöörane või muul moel eriline kohtingulugu, pane see teele SIIN!