Väiksem kokkupuude metsandusega tähendab vähem teadmisi ja väiksemat huvi valdkonnas õppimise, töötamise ja ettevõtlusega tegelemise vastu, kirjutab Liina Gross.
Eesti metsanduse üle käivad vaidlused on aastaid keskendunud raiemahtudele, looduskaitsele ja kliimaeesmärkidele. Eesti metsanduse tulevikku määrab küll see, kui palju metsa raiutakse või kaitstakse, aga sama oluline on see, kui hästi ühiskond metsa mõistab ja oskab seda hoida.
Ainuüksi metsa majandamata jätmine ei tähenda veel hoolimist ega teadmisi. Kui inimeste side metsaga nõrgeneb, muutub keerulisemaks ka teadmistel põhinevate ja tasakaalukate metsandusotsuste tegemine.
Kui avalikkus soovib näha vastutustundlikku metsandust, peavad inimesed teadma, kuidas mets kasvab, kuidas seda majandatakse ja miks metsasektor on Eesti jaoks oluline.
Seda tööd on aastaid aidanud teha SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK), rahastades tegevusi, mis tutvustavad inimestele metsandust ja aitavad hoida ühiskonna sidet metsaga. Toetatud on metsandusharidust, metsapäevi, õppeprogramme, kogukondlikke algatusi ning teisi projekte, mis annavad noortele ja täiskasvanutele võimaluse näha metsa mitte ainult puhke- ja looduskeskkonnana, vaid ka taastuva loodusvara ning Eestile olulise majandusharu alusena.
Kaks aastat tagasi otsustas riik suunata KIK-i metsandusprogrammist keskkonnateadlikkuse programmi nii metsandust tutvustavad projektid kui ka nende elluviimiseks ette nähtud raha. Muudatust põhjendati lubadusega, et metsandust tutvustavate tegevuste rahastus sellest ei vähene.
Praktikas on keskkonnateadlikkuse programmi tingimused muudetud selliseks, et paljud traditsioonilised metsandust tutvustavad projektid ei vasta enam toetuse saamise kriteeriumidele. Kõnekas on seegi, et programmi tingimustes ei ole metsandust enam isegi nimetatud.
Nüüdseks on kolmele suuremale metsandust tutvustavale organisatsioonile metsandust tutvustavate projektide jaoks eraldatud KIK-i toetuste kogusumma langenud 2023. aasta tipptasemega võrreldes ligikaudu 70 protsenti.
Selle mõju ulatub kaugemale üksikute projektide ärajäämisest. Rahastamisvõimaluste vähenemine annab kõige kiiremini tunda seal, kus kujunevad inimeste teadmised, hoiakud ja arusaamad loodusest.
Eriti puudutab see noori. Kui noor ei istuta kunagi puud, ei osale metsandust tutvustaval õppepäeval ega puutu metsa kasutamise ja majandamisega kokku mujal kui avalikes vaidlustes või sotsiaalmeedias, võib tal jääda kujunemata terviklik arusaam metsast. Seda võõrandumist süvendab linnastumine ning inimeste igapäevase kokkupuute vähenemine metsanduse ja metsa majandamisega.
“Mets muutub millekski, mida küll väärtustatakse, kuid mille toimimist ja kasutamist tuntakse järjest vähem.”
Üha rohkem inimesi tunneb metsa eelkõige puhke- ja looduskeskkonnana ega pruugi tajuda seda taastuva loodusvarana, mille kestlik kasutamine loob töökohti, eksporti ja maksutulu. Samuti võib nõrgeneda arusaam sellest, kuidas metsade majandamine, puidu kasutamine, looduskaitse ja maapiirkondade elujõulisus omavahel seotud on. Mets muutub millekski, mida küll väärtustatakse, kuid mille toimimist ja kasutamist tuntakse järjest vähem.
Süvenev eemaldumine metsandusest mõjutab ka valdkonna järelkasvu. Kui linnas kasvavatel noortel puudub sisuline kokkupuude tänapäevase metsanduse, selle tehnoloogilise arengu ja karjäärivõimalustega, on neil keeruline näha metsandust atraktiivse tulevikualana. See võib vähendada huvi metsanduserialade ja sektoris töötamise vastu ajal, mil valdkond seisab juba silmitsi kvalifitseeritud spetsialistide nappusega. Nii võib ühiskonna metsast võõrandumine muutuda sektori jaoks ka konkurentsivõime probleemiks.
Vähem teadmisi mõjutab omakorda avaliku arutelu kvaliteeti. Inimene usaldab paremini seda, mida ta tunneb ja mõistab. Kui vahetu kontakt metsandusega väheneb, tekib teadmiste vaakum, mida täidavad kergesti emotsioonid, hirmud, vastandumised ja lihtsad loosungid.
Paradoksaalselt toimub metsandust tutvustavate tegevuste rahastamise vähenemine ajal, mil metsandus vajaks just rohkem ühiskondlikku dialoogi ja erinevate vaatenurkade sisulist mõistmist.
Samal ajal jääb järjest suurem vastutus metsandusalase teadlikkuse hoidmise eest metsasektori enda kanda. Seda ajal, mil metsasektori tegutsemisruumi mõjutavad üha enam erinevad piirangud ja regulatsioonid. Kas on mõistlik ja õiglane eeldada, et teadmiste ja ühiskondliku sideme hoidmine metsandusega jääb järjest enam ainult sektori enda ülesandeks?
Nii tekib nõiaring. Väiksem kokkupuude metsandusega tähendab vähem teadmisi ja väiksemat huvi valdkonnas õppimise, töötamise ja ettevõtlusega tegelemise vastu. See võib omakorda nõrgendada sektori konkurentsivõimet ja majanduslikku panust ning lõpuks vähendada ka riigile laekuvat maksutulu. Nii võib praegune kokkuhoid metsandushariduse ja -teadlikkuse arvelt tähendada homme väiksemaid võimalusi rahastada ka teisi ühiskonnale vajalikke teenuseid.
Riigi ülesanne on tagada, et ühiskonnas säiliksid teadmised metsa väärtusest tervikuna ning oskus mõista metsandusega seotud valikuid. Selleks on vaja investeerida haridusse, teavitustöösse ja praktilistesse võimalustesse metsandusega kokku puutuda. Niisiis on kaalul see, kas Eesti soovib säilitada ühiskonna teadmised ja sideme valdkonnaga, mis on aastakümneid loonud töökohti, eksporti ja maksutulu.