Rahvusraamatukogu kultuurinõuniku Karl Martin Sinijärve raamatusoovitustesse mahtus sel korral kolm teost: Aldis Bukšsi põnevik “Velled”, Ülar Allase ja Grete Aldi lasteraamat “Eesti looduse kõige-kõigemad: laste loodusraamat. Esimene osa” ja Martin Goodmani “Judaismi ajalugu”.

Aldis Bukšs “Velled” (2025)

“Scandic Noir Läti moodi” ütleb kaanepealne alapealkiri. Põhjala tumevikest on teadagi kopp ees, aga lätlaste uuemat kirjakraami jõuab meieni kahetsusväärselt vähe. Seega tuli lugeda ja öelda nii ohhoo kui ahhaa. Tõlgitagu nüüd palun veel uuemat lätlaste kirjavara ja üldse õppigem natukenegi naabrite keelt – kaua me ikka selle saldejums’i ja darbalaiks’i ja krauklis’e ja karums’i ja baldies’i ja ludzu’ga läbi ajame, eksole. Kui needki meeles. Lenina iela oli pool sajandit tagasi kaa igal pool, aga selle meelespüsi üle on jo puhta häbi tänaba.

“Velled” on vägev raamat, mida otsesõnu põnekate alla ei liigitaks. Mis tost, et ta on põnev ka põneka kombel ja tõesti hoiab kaasas, oskab naha vahele pugeda. Ta on inimeste lugu, mis tuksub natuke ajas edasi-tagasi, meie lähiajas, mõne aasta kauguses. Põigetega ajalukku, kuid siiski täitsa sihuke asi, mida lugedes jäädki uskuma, et nii sai juhtuda küll. Lõuna-Eesti, Põhja-Läti, Soome, London, Venemaa piiriveer… Noor inimene nonde kõige vahel juhusliku jama kaudu suuremasse jamma sattununa. Kohati absurdimaiguline, aga ühtlasi nii tõepärane, et usu või ise. Kõik see kohalik pole üldse esmane, mis raamatu raamatuks teeb – usun, et sama jama Sloveenias või Zimbabwes sama heaste kirjutatuna mõjunuks samuti. Väike Tartu on teadagi igale raamatule kasuks. Zimbabwes võibolla ei usuks… Latgales jah.

Mina usun. Usun ka seda, et selt autorilt on ohtrasti oodata ning ka eesti keeles. Muidu mina ei mängi.

Saspraudes, zvirbulis!

Ülar Allas, pildid joonistanud Grete Alt “Eesti looduse kõige-kõigemad: laste loodusraamat. Esimene osa” (2025)

Maru ägeduslik lasteraamat. Mitte ainult. Ma olen muidugi suhteliselt loodusloll ab ovo, kuna lapsepõlves arvasin vanalinliku tallinlasena, et Fred Jüssi käib ise raadios linnuhääli järele tegemas ja austasin teda hoopis teise nurga alt. Ning seega on siin lisaks lasterahvale ka keskealisele ülekaalulisele vehmile palju tarkust tulekul-olekul.

Päris Guinnessi rekordiraamat ta pole. Igast ilmahullusi sisse ei võeta. Üldharivat värki küllaga. Küll. Aga. Selle aga taga on see asi, et hirmsasti tahaks näha jätku. Kui öeldakse, et siin on alles esimene osa, siis tulevad hirm ja huvi käsikäes, et paljukest põnevat me maal jätkub? Loodame, et puudust ei tule. Juba esimeses osas on kõike küllaga. Valget kärbseseent tunnevad loodetavasti kõik, aga Ootsipalu oru hiiglastest pole vast kuulnudki?

Grete Alt kehtestab end üha vingema taimejoonistajana. Just äsja ilmus ta piltidega dr. Gunnar Männiku lasteluulekogu “Lõbusad aedviljad” ning arvata on, et jätku jätkub.

Fred Jüssi suhtes kahtlused püsivad, jo pool sajandit. Äkki ta ikka mõne uhkema hääle tegi mikrofoni ees puhta ise? Vahet pole. Norm. Jääb normi positiivsele poolele. Kõige-kõigemad kütavad edasi.

Martin Goodman “Judaismi ajalugu” (2025)

Juutidega/juutidel on kogu aeg üks igavene häda. Või, õigupoolest, on just juute tuhandeid aastaid igaveseks hädaks kuulutet. Seda erinevate põhjusteta. Vast vaataks tollesse üleilmsesse kultuuri sügavamalt sisse ega teeks tobedaid järeldusi ebapiisava informatsiooni põhjal? Ajalugu on näidanud, et siirast lollusest koos juutide kottimisega head nahka ei tule.

Ülemaailmne juutlus on magus kasvulava vandenõuteooriatele. Igal pool elav enam või vähem usukeskne rahvas, kes ei ole lahustunud, vaid on oma omailma alles hoida mõistnud. Suuresti läbi religiooni. Mis on tuhandete aastate jooksul tublisti muutunud. Kuidas just ja kas, sellest Goodman kirjutabki. Ajaloolase tasemele ühe raamatu lugemisega tõusta ei saa, ent iseoma siseoma ilmataju targendada võib. Ja peab. Võimalus on olemas; tarvitagem teda.

Pole ju mõtet lolli nalja visata, kui ei tea, kelle üle viskad. Kellel üle viskad. Ja teinekord on targem naeratada ning nokk kinni hoida.

Väga terane teema. Väikesele rahvale vältimatu lugemuskogemus.