Kui poeriiulid täituvad koolitarvetega, ootab ligi 1300 põhikoolilõpetajat veel teadmatuses, millise kooli ukse nad 1. septembril avavad. Uus õppimiskohustuse reform nõuab, et iga noor jätkaks õpinguid, kuid reaalsus on näidanud, et nimi kooli nimekirjas ei tähenda tingimata turvalist haridusteed.
Mis juhtub siis, kui süsteem tagab küll koha, kuid mitte sobiva koha? Kuidas mõjutavad noorte tulevikku tehnilised tõrked, napp nõustamine ja ettevalmistava õppe kasutamine justkui ajutise hoiuruumina?