Septembris peaksid Venemaal toimuma niinimetatud riigiduuma valimised. Miks kasutan ma väljendit „niinimetatud“? Venemaa ühiskonnas on laialt levinud narratiiv: „Pole tähtis, kuidas me hääletame, loetakse nii, nagu on võimudele vaja.“ Selle tagajärjel on kodanikel juba ammu kujunenud mulje, et valimistel osalemine on täielikult mõtte kaotanud, aga valimiste fakti ennast on peetud demokraatlikuks protseduuriks. Tuleb tunnistada, et mingi aja arvasin nii ka mina.

2006. aastal pärast lahtri „kõigi vastu“ kaotamist valimissedelilt hakkasin ma detailselt valmisseadusandlust uurima. Ja jälgisin ärevusega, kuidas see süstemaatiliselt sisu kaotas. Kõige kurvem on, et see toimus etapiviisiliselt ja märkamatult. Tagasivaates on näha, et iga muudatus oli režiimi reaktsioon tekkinud väljakutsetele. Ere näide on 2011. aasta meeleavaldused Bolotnaja väljakul. Riigi vastus oli nõuete karmistamine allkirjade kogumisele ja nende allkirjade lubatava praagi protsendi järsk langetamine. See andis võimaluse sõltumatutele kandidaatidele väljamõeldud põhjusel ära öelda. 2019. aasta Moskva linnaduuma valimistel praagiti allkirjade pärast välja kõik sõltumatud kandidaadid. Sealjuures tulid inimesed isiklikult passidega valimiskomisjoni kohale ja kinnitasid oma allkirjade ehtsust, aga ametnikud teatasid avalikult ja küüniliselt, et nende hääled on kehtetud.

Seadusandlus muutus üheainsa eesmärgiga – garanteerida Putini erakonnale Ühtne Venemaa konstitutsiooniline enamus. See tähendab tagada täielik võimumonopol, mis lubab ainuisikuliselt otsuseid langetada, muuta konstitutsiooni ning kirjutada ümber seadusi valimiste, kohtute ja valitsuse struktuuri kohta. See on absoluutne võim.

Nii ei seisne probleem ainult kodanike osalemises või selles, kuidas nad hääletavad. Seadusandlus ise on konstrueeritud nii, et välistada igasugune valitseva erakonna monopolist ilmajäämise võimalus. Võimud lihtsalt ei lase valimistele mingeid sõltumatuid kandidaate. Ja kui keegi ka presidendiadministratsiooni hooletuse tõttu läbi pääseb, neutraliseeritakse ta kampaania käigus. Võltsimised ja valed on ulatuslikud, aga need on ainult osa tohutust võimu usurpeerimise mehhanismist. Välise vaatleja jaoks loob Putin meelega demokraatliku protseduuri pildi. Tekib küsimus: milleks talle need trikid, kui ülejäänud ametlikud erakonnad hääletavad ilma selletagi täies üksmeeles võimudega? Ja kas kõik erakonnad on nii ühtsed, nagu meile tahetakse näidata? Me veel naaseme selle küsimuse juurde.

Olemasolev seadusandlus ja võltsimised tekitavad dilemma, mis provotseerib teravaid vaidlusi Vene opositsiooni sees nii riigis kui ka emigratsioonis.

Valimistel osalemise pooldajad kutsuvad kodanikke oma kohust täitma. Minimaalse osalejate arvu läve ei ole – valimised kuulutatakse toimunuks isegi siis, kui valimas käivad ainult kandidaadid ise. Teoorias muudab suur valimisaktiivsus võltsimised keerulisemaks, sest jääb vähem täitmata sedeleid. See on peamine argument valimisjaoskonda mineku poolt.

Mida teha aga valijal, kui ükski erakond ei peegelda tema vaateid? Lahtrit „kõigi vastu“ ei ole juba 20 aastat. Täna toetavad kõik ametlikud erakonnad sõda Ukrainas. Ainus sõjavastane erakond võeti valimistelt maha ja selle juhid on vangis. Keda valida kodanikel, kes on sõja vastu?

Teisest küljest kõlavad üleskutsed pseudovalimisi boikottida (eriti okupeeritud territooriumidel), et protsessi mitte „legitimiseerida“. See seisukoht tundub loogiline. Millistest valimistest saab jutt olla, kui tulemus on ette otsustatud, elektroolilist hääletamist ei kontrollita ja öised sedelite kastidesse sokutamised on administratiivressursi klassika? Ei saa legitimiseerida seda, mida pole, ja tuleb tunnistada, et Venemaal valimisi pole.

Mõlema seisukoha probleem on selles, et valimisi peetakse ainult hääletamiseks mingi kandidaadi POOLT. Aga mis siis, kui vaadata seda protsessi VASTU hääletamisena? Lahtri „kõigi vastu“ puudumise olukorras saavad valijad tinglikult asetada sellesse rolli mistahes alternatiivse kandidaadi. Peamine on valik konsolideerida.

Just see põhimõte oli Aleksei Navalnõi „targa valimise“ põhimõtte alus. Erakonnanimekirjade järgi soovitati valida mistahes erakonda peale Ühtse Venemaa ja ühemandaadilistes ringkondades kõige tugevamat teist kandidaati. See tähendab mitte sümpaatiast konkreetse inimese vastu, vaid võimumeelse kandidaadi tulemuse halvendamiseks. Näiteks kui võimu kandidaat saab tänu administratiivressurssidele 25%, siis ülejäänud 75% jaguneb üheksa oponendi vahel ja häälte ühendamine teise numbri taha annab võimaluse jätta Ühtne Venemaa mandaadita. Omal ajal kutsus see esile vaidlusi: teine kandidaat võis osutuda eemaletõukavaks tegelaseks (kuni stalinistlike repressioonide toetajateni välja) ja inimesed keeldusid talle oma häält andmast. Nad ei võtnud seda sammu tehnilise protestina režiimi VASTU, vaid pidasid seda visalt kandidaadi POOLT hääletamiseks.

Võimud kasutavad seda psühholoogilist olukorda tõhusalt ära. Valimistele seati sihilikult üles radikaalsed alternatiivsed tegelased, et valijaid eemale peletada ja panna neid kas koju jääma või hääletama „stabiilsuse“ poolt. Tänaseks on ju valimistelt täielikult kõrvaldatud sõjavastane alternatiiv erakonna Jabloko näol. Režiimile on eluliselt vajalik luua valiku puudumise olukord. Sõjavastase valija jaoks tekib kahvel: kas jääda koju (ja siis joonistavad võimud madala valimisaktiivsuse juures „üldrahvaliku toetuse“ pildi) või minna ja olla sunnitud valima sõda pooldavate kandidaatide hulgast. See on kunstlikult tekitatud ummikseis.

Ühemandaadilistes ringkondades on protestivalimise katse samuti raskendatud: „targa valimise“ strateegia on võimude poolt „ekstremistlikuks“ kuulutatud ja maapaos olev opositsioon kutsub boikotile.

Sisuliselt on vaidlus, kas neile „valimistele“ minna või mitte, mõttetu. Protseduur on sisutuks tehtud ja sellelt on võetud otsene mõte – kodanike tahte väljendamine. Võimud demonstreerivad igal juhul seda tulemust, mis on neile kasulik. Kõik vaidlused teemal „kuidas sedel õigesti kasti lasta või valimisi üldse boikottida“ on mäng Kremli väljakul. Riigi sees on režiim ehitanud läbistamatu müüri: kas sa lähed või jääd koju, paberil või elektroonilised arvud joonistatakse ikka nii, nagu Putini võimul vaja on. Valimissüsteemis on valijalt võetud võimalus saada kuulda võetud.

Ja siin naaseme me varem esitatud küsimuse juurde: milleks Putinile sellised trikid, kui kõik erakonnad hääletavad niigi üksmeelselt? Milleks muudatused valimisseadusandluses, milleks võltsimised, milleks sõltumatute kandidaatide jultunud ja avalik tõrjumine, milleks sõjavastaste kandidaatide valimistelt maha võtmine, milleks ühtede opositsiooni kandidaatide tapmine ja teiste istuma panemine, milleks see visa soov anda Ühtsele Venemaale konstitutsiooniline enamus?

Ja tundub, et vastus on ebasündsalt lihtne: ei ole mingit üldist toetust Putinile, ei ole mingit toetust sõjale, on ainult silt, mida Putini režiim kogu jõust ilustab ning nimetab seda demokraatiaks ja valimisteks. Ja pole välistatud, et ka süsteemsed erakonnad ütlevad hea meelega Putini poliitikast lahti, kui neil äkki enamus tekib. Nii tuleb režiimil iga hinna eest tagada võimumonopol ja teha nägu, et riigis on täielik ühtsus. Ja selle juba kooruva fassaadi taga on ainult meeletu iha hoida trooni ja teatada kogu maailmale, et „Venemaa, see on Putin ja Putin, see on Venemaa“. Ja need „valimised“ on põlev soov tõmmata Venemaa koos endaga ülemaailmsesse põlgusse, väljatõugatusse, määrida nende „valimistega“ kõik venemaalased. Just seetõttu ei ole praegu põhimõtteline see, kas inimene astub üle valimisjaoskonna läve või mitte, vaid see, kas me muudame protesti nähtavaks. Sest kas venemaalased lähevad jaoskonda või mitte, keegi uurima ei hakka. Putin esitleb maailmale tulemusi ja maailm võtab neid harjunult kui hääletamist sõja POOLT ja mõistab venemaalased üksmeelselt hukka.

Mida saavad selles olukorras teha venemaalased välismaal, kuidas muuta protest nähtavaks? Vastuse andis kaudselt Vene diplomaatia. Vene Föderatsiooni välisministeerium saatis välisriikidele nõudmise piirata 20. septembril protestiaktsioone Venemaa saatkondade juures. Meie kui tänavaaktsioonide korraldajad Eestis läheme igal juhul „sõjavalimiste“ vastu protestima. See Moskva reaktsioon demonstreerib aga ilmekalt nende peamist hirmu. Nad kardavad, et emigratsioonis olevad venemaalased fikseerivad rahvusvahelise kogukonna ees selle, et „sõjavalimised“ on võltsing ning kaugelt mitte kõik Venemaa kodanikud ei toeta praegust režiimi ja sõda.

20. septembril kell 12 kutsume me kõiki soovijaid protestiga ühinema ja tegema teatavaks oma hääle „sõjavalimiste“ vastu.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?SaadaKommenteeriLoe kommentaare (1)