Suve alguses väitsin Vikerraadio eetris enesekindlalt, et riigikohus võtab endise justiitsministri Kalle Laaneti kriminaalasja menetlusse ja lööb korra majja. Pean nüüd oma sõnu sööma, sest riigikohus ei võtnud Laaneti kaasust menetlusse, mistõttu jõustus Laaneti õigeksmõistmine ringkonnakohtu tasandil.
Esmalt lühike meeldetuletus, et millest me üldse räägime. Prokuratuur süüdistas Kalle Laanetit kelmuses põhjusel, et Laanet lasi riigil endale hüvitada kokku ligi 13 000 eurot üüriarveid üürilepingu pinnalt, mille ta oli sõlminud enda abikaasa lapse ettevõttega. Hüvitise saamiseks andmete esitamisel kinnitas Laanet, et üürileping pole sõlmitud temaga “seotud isikuga” korruptsioonivastase seaduse mõttes.
Laaneti kaitsestrateegiaks oli maakeeli lolli mängimine. Nimelt väitis endine justiitsminister, et tema uskus siiralt, et tema abikaasa laps ei saa ju olla Laaneti kui ametiisikuga “seotud isik”. Minu kulme kergitas see lihtsal põhjusel, et juba hiljemalt aastast 1999 on seaduse loogika olnud ses osas muutumatu: ametiisiku abikaasa laps loetakse ametiisikuga seotud isikuks. Laanet on avalikku sektorit teeninud 1980. aastate lõpust saadik, nii kõrgetel kohtadel politseis kui ka siseministri, kaitseministri ja justiitsministrina.
Kriminaalmenetluse käigus selgitas Laanet, et ta ei käsitlenud abikaasa last õiguslikus mõttes “mitte kunagi” oma sugulasena ning ta ei kajastanud teda ka huvide deklaratsioonis “aastakümnete” kaupa. Selgus, et niivõrd staažikas ametnik, nagu Laanet seda on, sai alles 2024. aastal ajakirjanduse kaudu teada, et abikaasa pojalt üüritud korteri eest eluasemekulude hüvitise küsimine ei ole koššer.
Erinevalt Laaneti kaitsjate väidetest nõustus ringkonnakohus maakohtuga ses osas, et korruptsioonivastane seadus ütleb kahtlemata, et abikaasa laps loetakse ametiisikuga seotud isikuks. Miks siis Laanet ikkagi õigeks mõisteti?
Üks periood, mida süüdistus hõlmas, puudutas aega, mil Kalle Laanet oli justiitsminister. Siin leidis ringkonnakohus, et Laanet ei pannud riigi suhtes kelmust toime, sest mingit kahju riigile ei tekkinud. Nimelt poleks kohtu hinnangul seotud isikuga üürilepingu sõlmimine välistanud valitsuse liikmele hüvitise maksmist. See tähendab, et isegi kui Laanet oleks korrektselt märkinud, et taotleb hüvitist olukorras, kus üürileping on sõlmitud tema abikaasa poja ettevõttega, oleks ta tõenäoliselt siiski hüvitise saanud. Kui kahju pole, pole ka kelmuse koosseisu.
“Laaneti kriminaalkorras vastutusele võtmine jäi ringkonnakohtus katki tahtluse küsimuse tõttu.”
Teine periood puudutas Laaneti analoogset tegevust riigikogu liikmena. Riigikogu liikme puhul ütlevad reeglid selgelt, et seotud isikuga sõlmitud üürilepingust tulenevaid eluasemekulusid ei hüvitata. Seega oli siin kelmuse objektiivne koosseis täidetud, kuid Laaneti kriminaalkorras vastutusele võtmine jäi ringkonnakohtus katki tahtluse küsimuse tõttu.
Kelmus eeldab teadvalt petetu eksitamist ehk karistusõiguse keeli “otsest” tahtlust. Ringkonnakohus leidis, et sõltumata sületäiest tõenditest, mis viitasid sellele, et Laanet väga ilmselgelt “pidi” teadma, et abikaasa poeg loetakse temaga seotud isikuks, polnud ühtegi tõendit sellest, et Laanet ka tegelikult seda teadis.
Kalle Laanet võis olla terve elu avalikus sektoris teeninud, sh korruptsioonivastase erikomisjoni aseesimehena; ta oli riigikogu liige ajal, mil kehtiv korruptsioonivastane seadus vastu võeti; ta oli allkirjaga kinnitanud osalemist korruptsioonivastasel koolitusel, kus vaidlusalust reeglit mustvalgelt rõhutati, aga kõigest sellest ei piisanud, et kohut veenda, et Laanet tõepoolest teadis, et tema abikaasa poeg loetakse temaga seotud isikuks. Kohtu kokkuvõtvad sõnad selle kohta olid: “hinnates tõendeid kogumis ei ole võimalik asuda seisukohale, et suure tõenäosusega ja väljapool mõistlikku kahtlust teadis Kalle Laanet, et abikaasa laps on seotud isik”.
Suvalise kolmanda isikuna on seda ringkonnakohtu lahendit lugedes veider näha, kuidas kohus sekundikski Laaneti ütluste usaldusväärsuses ei kahtle. Seda olukorras, kus Laanet andis ütlusi, mille kohaselt “tema mälu järgi ei ole ta huvide konflikti ja korruptsiooni e-koolitust läbinud” (kuigi ta oli vastava koolituse läbimist digiallkirjaga kinnitanud, mistõttu kohus luges koolituse läbimise tõendatuks). Laaneti mäluprobleemide kohta märkis kohus, et Laanet ei väitnud ju otsesõnu, et ta ei ole e-koolitust läbinud, ning mittemäletamine seda ka ei välista.
Ka ringkonnakohus pidi nentima, et pärast koolituse läbimist pidanuks Laanetil ju siis ikkagi lõpuks tekkima “arusaam, et tema eelnevalt avalduses antud kinnitus põhineb valedel arusaamadel”. Kuid see, et Kalle peas tõepoolest need seosed tekkisid, polnud kohtu hinnangul tõendatud. In dubio pro reo, märkis kohus: kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks.
Natuke pidi kohus muidugi Laanetit noomima ka, märkides: “See, et isik on pealiskaudne või suhtub ükskõikselt asjadesse ning ei pea vajalikuks sisuliselt asjadesse süüvida, kuigi võiks ja peaks, näitab isiku hooletust, kuid ei kinnita tema teadmist asjadest ning tahtlust petta.”
Lõppastmes leidis niisiis ringkonnakohus, et jah, loomulikult loetakse ametiisikuga seotud isikuks korruptsioonivastase seaduse mõttes ka abikaasa laps. See olevat kohtu hinnangul normist piisavalt selge. Kohtu sõnul ei tõendanud aga prokuratuur piisaval määral seda, et Kalle Laanet tõepoolest seda elementaarset fakti korruptsioonivastastest reeglitest oleks teadnud. Iroonilisel kombel päästsid hooletu ja pinnapealne suhtumine Laaneti kriminaalvastutusest.
Rahaliselt läks see menetlus meile maksumaksjatena maksma kümneid tuhandeid eurosid. Moraalselt ja põhimõttelisel tasandil on ringkonnakohtu tekitatud kahju aga piiritu. Lolli mängimine ei tohiks olla elujõuline kaitsestrateegia sellistes kaasustes nagu Laaneti oma, elementaarsed teadmised korruptsioonivastasest reeglitest peaksid olema absoluutne miinimumlävend igale ametnikule.
Tuleb nentida, et Laanetil oli vähemalt piisavalt selgroogu, et skandaali tuules ministrikohalt tagasi astuda. Seda erinevalt näiteks värskelt valitud tulevasest presidendist, kes jätkas lasteombudsmanina pärast seda, kui tema sõbrustamine süüdimõistetud pedofiiliga ning viimase tegude pisendamine avalikuks tulid. Ses mõttes jagus Laanetil vähemalt enamat riigimehelikkust kui Madisel.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.