Pärast asjatuid katseid leida piltides seost olen jõudnud järeldusele, et see, millest ma aru ei saa, ei olegi nii väga see lugu ise, ja et pigem püüan ma selgust saada, kuidas mina selle loo võrku takerdusin, ja uurida välja, mida tahavad mulle öelda need nähtused, mis mind köidavad ja lummavad ja on mind juba mitu korda arukaotuse äärele ajanud. Sellest loost sõltub mu eksistents, sisendan ma endale, teades samas, et olen naeruväärne ja mul pole midagi karta; võiksin need märtsisündmused sinnapaika jätta ja minuga ei juhtuks mitte midagi, ma saaksin oma eluga edasi minna nagu siiamaani. Oleksin tõepoolest päästetud, kui suudaksin tunnistada, et olen Philipi looga karile jooksnud. See on minu jaoks liiga suur – ehkki tundub täiesti lihtne. Mul on tunne, et jätan igal katsel midagi kahe silma vahele, mõne üksikasja, mis on möödapääsmatu; et kaotan mõne märgi, mis võiks mind õigetele jälgedele viia. Ma tean, kui tihti olen endale vandunud, et nüüd aitab, ja sellega endale valetanud nagu alkohoolik, kes petab end sõnadega, et nüüd tuleb viimane klaas. Ma olen mängur, kes laseb pankroti äärel endale viimast korda kaardid jagada – võtan julguse veel üks kord katsetada, lasen sündmustel veel üks kord ellu ärgata, veel üks kord, ja siis olgu sellega lõpp.
