Laulja Nele-Liis Vaiksoo rääkis kultuurisaates “OP”, et lauljana on tema jaoks kõige olulisem laulutekst, sest ilma hea tekstita on inimeseni raske jõuda.
ETV tütarlastekooris väga varajases eas laulmisega tegelema hakanud Vaiksoo jõudis 1998. aastal ka muusikaliteatri juurde. “Tütarlastekoor osales muusikalis “Kuningas ja mina”, mida tehti linnahallis. Aastal 2000 tehti aga avalik konkurss ning Aarne Saluveer soovitas kõigil kooritüdrukutel proovima minna ja kogemuse võrra rikkamaks saada. Mäletan küll, kuidas ühel juulikuu hommikul telefon helises ning vastu võttes tutvustas ennast Ivo Eensalu,” meenutas Vaiksoo.
“Tõusin kiiruga istuli ja uni oli kohe läinud. Ta helistas, et pakkuda peaosa muusikalis “Vampiiride tants”. Eestlasena ei julgenud ma seda ilmselt väga välja näidata, aga sees olin ikka väga õnnelik ja uhke. Sealt see tee alguse sai,” lisas ta. Tänaseks on Vaiksoo osalenud kümnetes muusikalides. Nende hulgas hiljutisematest näiteks “Kinky Boots” ja “Seto odüsseia” ning “Hüljatud”, mis sel aastal taas Vanemuise lavale jõuab.
Lauljana on Vaiksoo pidanud läbi oma karjääri oluliseks laulude tekste. “Mulle on juba pisikesest peale meeldinud väga Leelo Tungla kirjutatud laulusõnad, luuletused ja raamatud. /…/ Ilma hea tekstita ma ei oskagi väga neid laule tegelikult laulda. Tekst annab ise nii palju. Kui on hea tekst, siis sellel on kohe sisu ja mõte ning seda lihtsam on seda publikule esitada ja seda lihtsam on publikul seda mahla vastu võtta,” rääkis ta.
“Muusikalides ongi just teksti edastamine see, millega inimest puudutada,” lisas Vaiksoo.
Nele-Liis Vaiksoo Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Igapäevaselt astub Vaiksoo üles ka lauljana väljaspool muusikale. “Kas on eraüritused või avalikud üritused. Tore on see, et suvel, täiesti juhuslikult, oli mul “Seto Odüsseia” tegemise ajal üks nädalavahetus vaba. Terve minu pere oli seal, vennad ja isa, ning tegime väikese Lõuna-Eesti reisi. /…/ Sattusime Valga Jaani kirikusse, prouad võtsid meid väga hästi vastu ja ütlesid, et me nii fänname teid, palun tulge meile esinema ja nüüd ma lähengi Valga Jaani kirikusse hingedepäeval kontserti andma,” jagas Vaiksoo lõbusat episoodi.
Teismelisena soovis Vaiksoo saada sisekujundajaks. “Arhitektiks, nagu mu isa, ma saada ei tahtnud. See tundus mulle nii keeruline. Ma olen pigem selline ilu looja, mulle meeldivad värvid, konstruktsioonidest ma ei jaga midagi. Isa kingad on nii suured, et ma ei tea, kas ma oleksin osanud nendesse astuda. Ilmselt heitleksin iga päev muredega, et ma ei ole samal tasemel. Lisaks sellele, et ta on ju fantastiline arhitekt, on ta ajaloolane, kirjutab raamatuid,” tõdes Vaiksoo.