Tõnu Karjatse esimeses Veneetsia filmifestivali päevikusissekandes on vaatluse all Shinya Tsukamoto “Härra Nelson, kas te tapsite inimesi?” ja Martin McDonaghi “Wild Horse Nine”.
Veneetsia filmifestival ei pääse poliitikast. Kui aasta alguses tekitas Berliinis kõmu Berlinale žürii esimehe Wim Wendersi vastus provokatiivsele Palestiina-teemalisele küsimusele, siis Veneetsia filmifestivali žüriid juhtiv Maggie Gyllenhaal võttis provokaatoritel ja tõlgendajatel seekord žürii avapressikonverentsil relvad käest, öeldes, et filmid on oma olemuselt vältimatult poliitilised. Olukorras, kus maailm on hädaolukorras, on filmikunsti ülesanne osutada empaatiale ja aidata seda eneses leida, ütles režissöör.
Seetõttu võib lausa võtmeliseks lugeda üsna festivali alguses võistluskavas linastunud mängufilmi “Härra Nelson, kas te tapsite inimesi?”. Selle küsimuse esitab üks koolitüdruk Vietnami sõja veteranile Allen Nelsonile, kes on tulnud põhikooli oma kogemustest rääkima. Filmi režissöör Shinya Tsukamoto võttis filmi aluseks Vietnami sõjas teeninud Nelsoni mälestusteraamatu, milles traumajärgse stressihäirega (PTSD) kimpus mees räägib oma kasvamisest vaesest mustanahalisest poisist inimesi tapvaks koletiseks. Karmisisulist mälestusteraamatut saab kõrvutada Svjatlana Aleksijevitši ja Jonathan Littelli teostega, Tsukamoto film annab Nelsoni pihtimustele oma varjundi.
Tsukamoto tungib vaataja ajju ja südamesse teravalt nagu püssikuul, kasutades nii helilisi, montaažilisi kui ka kompositsioonilisi võtteid. Tsukamoto oli selle filmi juures nii režissöör, stsenarist, operaator kui ka monteerija. Ülejäänu jäi peamiselt Rodney Hicksi teha, kes mängis sõjast naasnud, psühhiaatri (Geoffrey Rush) juures käivat mehevaret. Tsukamoto puudutab Alleni looga mitmeid suuri teemasid, otsides vastust küsimusele, miks inimesed minevikust ei õpi ning käivitavad taas ja taas halastamatu tapamehhanismi – sõja.
1989. aastal inimmasinast rääkiva “Tetsuoga” maailma filmikunsti sisenenud Tsukamoto kasutab oma esimeses inglisekeelses filmis varasematest töödest tuttavaid võtteid, temaatiliselt jätkab ta inimlikkuse uurimist. Ühtlasi saab Tsukamoto Alleni loo kaudu rääkida ka Jaapani vasallistumisest Ühendriikidele ja Ameerika sõdurite korda saadetud sõjakuritegudest Vietnamis, mille eest on kohtus süüdi mõistetud vaid üksikud sõdurid. Siit algabki kunsti muutumine poliitiliseks. Igasugune kunst võib olla ka seisukohavõtt, isegi kui kellelegi näpuga ei näidata. (Omaette finess oli “Härra Nelsoni” pressilinastuse juures see, kui filmi alguses ekraanile ilmunud režissööri nimi tõi juba kaasa aplausi).
“Wild Horse Nine” Autor/allikas: Kaader filmist
Iiri näitekirjaniku ja lavastaja Martin McDonaghi “Wild Horse Nine” räägib samuti poliitikast, keskendudes 1973. aasta suvele, veidi enne Tšiili liidri Salvador Allende tapmist ja sellele järgnenud riigipööret.
John Malkovich mängib McDonaghi kirjutatud ja lavastatud mustas komöödias USA Luure Keskagentuuri (CIA) agenti Chrisi, kes teab liiga palju, on olnud seotud liiga paljude luureafääridega ja on oma teadmistega endiselt ohtlik, ehkki juba pensionieas ja vähki suremas. Sam Rockwell kehastab ta paarimeest, kellega nad sõidavad Lihavõttesaarele, kuna põduraks muutuv Chris soovis veel näha kuulsaid monumente. Samas on tegemist salateenistuse agentidega, keda ei saa kunagi lõpuni usaldada.
McDonaghi dialoogid on vaimukad, intrigeerivad ja tabavad. Rockwelli ja Malkovichi omavaheline dünaamika mängib teravmeelse dialoogi nauditavalt välja, taustal Lihavõttesaare kaunid maastikud ja episoodides ilmuv müstiline hobune. Quentin Tarantino võib kade olla ja mõtteliselt võib McDonaghi filmi siduda ka Paul Thomas Andersoni menukiga “Üks võitlus teise järel”, kuid McDonaghi toon on kammerlikum. Filmi magnetiks kujunebki oma parimas vormis olev Malkovich, kes näitab, kui cool’ilt võib vananeda.
“Wild Horse Nine” on must komöödia, mille sihik on suunatud samuti kuritegudele ajaloos. Neile kuritegudele, mida on võimatu paljastada, kuna taas on tegemist suurvõimuga, kelle üle kohut ei mõisteta. Filmi suurel esilinastusel järgnes 13-minutiline aplaus ja juba viidatakse ka filmi Oscari võimalustele. Veneetsias on McDonagh saanud auhindu mõlema eelmise siin linastunud filmiga: “Kolm reklaamtahvlit Ebbingis, Missouris” aastal 2017 ja “Inisherini igerikud” aastal 2022. John Malkovich on olnud nomineeritud Oscarile kahel korral, kuid pole kordagi kuldmehikest saanud.
Omaette poliitiline küsimus on tänavusel Veneetsia festivalil ka see, et võistluskavas on vaid üks naisrežissööri tehtud film – May el-Toukhy “Tundmatu naine”, žüriid juhtiva Gyllenhaali sõnul on tegemist süsteemse puudusega.