Aare koosneb ligikaudu 700 hõbeesemest, sealhulgas hõbeplaatidest, ehetest, 47 tervest mündist ja münditükkidest ning väikesest Thori vasarast. Umbes 320 neist esemetest oli savianumas, ülejäänud aga mullas laiali. Kohalike muuseumide avalduse kohaselt on see aare peaaegu kolm korda suurem kui varasem suurim viikingiaegne hõbeda leid Taanist.
Ühele hõbeplaadile on graveeritud ruunid. Avalduse kohaselt võib graveeringust lugeda välja sõna „hutu“, mis võib viidata isiku nimele või omaniku märgistusele.
Majaomanik leidis umbes 1100 aasta vanuse aarde möödunud kevadel Rebildi vallas terrassi ehitamise käigus. Ootamatult põrkas ta millegi vastu, mis tekitas kummalist heli. „See pidi olema vaid paar tundi rasket aiatööd, et eemaldada uue terrassi jaoks rohi, kivid ja kruus, kuid sellest sai hoopis mu elu suurim üllatus,“ ütles ta avalduses.
Avalduse kohaselt on müntide hulgas kaks anglosaksi hõbepenni, mis on vermitud kuningas Edward Vanema valitsemisajal. See viitab sellele, et aare pärineb 10. sajandist.
Aardes on ka islami münte, mis koos anglosaksi müntidega annavad tõendeid selle kohta, et viikingiaegsel Taanil olid tugevad sidemed nii erinevate Euroopa piirkondadega kui ka kaugete idapoolsete aladega, ütles Põhja-Jüütimaa muuseumide kultuuripärandi juht Torben Sarauw. Viikingiajal oli islamimaailma ja skandinaavlaste vaheliste sidemete kohta varemgi piisavalt tõendeid, sealhulgas hiljutine avastus, et Taanis leitud viikingite pennid olid valmistatud sulatatud islami rahast.
„Kui analüüsime hõbeesemete kaalu, annab aare teavet viikingiaja majanduslike tavade kohta,“ ütles Sarauw. „Aare ei koosne ainult ilusatest esemetest. Enamik neist kuulub kaalu järgi struktureeritud süsteemi.“
Tegelikult saab kõik hõbeplaadid ning osa käevõrudest ja hõbedatükkidest jagada kindlatesse kaalurühmadesse. „Aare näitab väga selgelt, kuidas hõbe viikingiajal maksevahendina toimis,“ lisas Sarauw avalduses. „See on nagu viikingiaegse seifi leidmine.“
Pole selge, miks aare maha maeti. Avalduse kohaselt võidi see peita viikingite asula lähedusse, praeguseks kadunud tee äärde või paigutada kaugemasse, salajasse asukohta. Selle küsimuse vastamiseks oleks vaja ulatuslikke arheoloogilisi uuringuid, mis on sellises asustatud piirkonnas pea võimatu.