Selle aasta kevadel leidis oma päris kodu üle nelja aasta Tartu koduta loomade varjupaigas elanud koer Pennu. Lausa 1497 päeva oma perekonda oodanud Pennu on varjupaiga rekordiomanik.

“Sellised kolme aasta koeri on meil ikka olnud. Nagu inimestel, siis lihtsalt mõnel kuidagi ei vea elus. No ei tule see õige,” nentis varjupaiga tegevjuht Annika Mölder “Ringvaates”, miks Pennu nõnda kauaks ootama jäi.

Lõpuks viis ta koju varjupaiga vabatahtlik Elisabeth Kaldvee. Kaldvee on varjupaigas vabatahtlik juba seitse aastat, kuid Pennu puhul ei olnud aga tegemist sugugi armastusest esimesest silmapilgust. Alguses võitis ta südame hoopis Pennu kõrval elanud koerapoiss.

“Pennu muudkui hüppas nagu nahkhiir aia peale ja ootas kaenla alt kratsimist. Siis ma lihtsalt viskasin maiuseid talle, aga suurt välja ei teinud. Ta ei olnud minu põhikoer, kellega tegeleda. Esimest korda läksin temaga jalutama umbes kolm aastat tagasi,” meenutas Kaldvee.

Varjupaika jõudis Pennu kodust, kus ta oli teist koera ja last hammustanud. “Praegu tundub, et ei ole võimalik,” ütles Mölder. “Olukord oli vist selline, kus laps oli koeraga ja koerad läksid omavahel konflikti ning võib-olla laps sattus sinna vahele. Omanik siis otsustas, et sellist agressiivset koera tema ei soovi pidada, liiga suur vastutus, mis on ka tõsi.”

Kaldvee meenutas, et kui Pennu varjupaika jõudis, oli näha, et temaga ei olnud väga palju tööd tehtud, sest rihmaga käimise harjumust tal ei olnud, trikke ta ei teadnud ning kontakt inimesega oli minimaalne, samuti oli ta teiste koerte suhtes väga reaktiivne.

“Palju tööd ja treenimist on tehtud. Suve alguses käisime koertešõul, kus oli mitukümmend teist koera ja me saime seal teiste koertega niimoodi näituseringis olla, et Pennu ees oli umbes 15 koera.”

Koeri on Kaldvee terve elu armastanud. Juba lapsena palus ta pidevalt vanemaid, et nad talle koera võtaksid, kuid seda ei juhtunud. Nüüd näeb ta, et vanemad käitusid õigesti, sest siis ei olnud õige aeg ning ta ei teadnud koertest piisavalt.

“Aga see huvi on olnud alati. Klassikaaslane kutsus mu varjupaika, kui ma olin 18. Käisime koos. Temale jäi see viimaseks korraks, mina jäin käima. Eriti kui sa valid sealt omale ühe koera välja, siis see on natukene nagu sohi tegemine, sest sul tekib tunne, et sul oleks oma koer,” muigas Kaldvee.

Varjupaigas kodu ootavasse looma kiindumine võib aga ka suure südamevalu kaasa tuua.

“Ma ikka armastan öelda, et minu esimene südame murdumine oli varjupaigas, kus adopteeriti esimene koer, kellesse ma tõsisemalt armusin. Tema nimi on Bruno. Ma ikka leinasin teda kolm kuud ja tegin varjupaigast pausi. See on magushapu moment, sest sa oled ühteaegu rõõmus, aga teisalt ta oli koer, kellesse ma nii palju panustasin. Raske leppida, et teda varjupaigas enam ei ole,” tunnistas Kaldvee.

Miks keegi Pennut endale ei taha, on Kaldvee aastate jooksul palju mõelnud. Ühel hetkel hakkas ta aga natukene lootma, et keegi Pennut endale ei võtaks, et ta saaks koera õigel hetkel ise adopteerida.

“Ta on nii-nii ägeda iseloomuga koer. Ta on supersõbralik. Noor inimene tahab, et ta saaks kõigiga läbi,” kiitis omanik. “Ta on esimene koer varjupaigast, keda ma olen tõsisemalt treeninud. Natukene kahju oli mõelda, et kogu see minu tehtud töö läheb raisku ja ma pean mingi teise koeraga otsast peale alustama. Ja lisaks see, et kui sa koeraga kolm aastat järjest tegeled, siis te kasvate kokku. Temast sai juba mõnda aega tagasi minu koer. Varjupaiga töötajad pikalt küsisid, millal sa Pennu endale koju võtad.”

Uue kodu, kus ta oli ka hoius käinud, võttis Pennu hästi omaks. Kaldvee julgustab ka teisi inimesi vanemaid koeri adopteerima, sest siis ei tule kutsikatele omaste koerustükkidega pead valutada. “Kui nad harjuvad koduse keskkonnaga ära, siis nad magavad praktiliselt terve päeva.”

Nüüd on Tartu varjupaigas kõige kauem kodu oodanud Kaari, kes on oma inimest oodanud üle 630 päeva. Varjupaiga juhi sõnul on Kaari väga iseteadlik proua, kelle usalduse võitmise nime tuleb pisut vaeva näha. “Kui on võidetud, siis ta on maailma kõige truum ja parem sõber üldse!”