Seda ei juhtu just sageli, kui propagandat saab ümber lükata tõsielusündmustel põhineva ilukirjanduse kaudu.
Prantsusmaal oli aegade kuumim suvi
SAINT-MANDÉ, 3. september, AFP-BNS – Prantsusmaa koges tänavu oma ajaloo kuumimat suve, mida iseloomustasid kuumalained, põud ja ulatuslikud metsatulekahjud, teatas neljapäeval keskkonnaminister.
“Oleme just üle elanud kõige kuumema suve alates mõõtmiste algusest 1900. aastal,” ütles Monique Barbut suvise kliimaaruande esitlusel, mis meteoroloogide jaoks hõlmab juunit, juulit ja augustit.
Frederick Forsythi raamat “Šaakali päev” kirjeldab sündmusi Prantsusmaal 1962. aastal, mil armee salajane organisatsioon OAS üritas tappa riigi presidenti Charles de Gaulle`i.
“Lõpuks ometi vajus päike palee müüri taha ja hoovi viirutavad pikad varjud tõid mõnusat kergendust. Tolle aasta kõige kuumemal päeval oli õhutemperatuur isegi veel õhtul kella seitsme ajal kakskümmend viis kraadi Celsiuse järgi. Linnaleitsakus toppisid parrislased torisevaid naisi ja kisavaid lapsi autodesse ning rongivagunitesse, et nädalalõpuks maale sõita. Oli 22. august 1962 – päev, mil linnaservas otava käputäie meeste otsuse kohaselt pidi surema Prantsusmaa president Charles de Gaulle.
Linnarahvas valmistus kuumuse eest jõgede ning mererandade suhtelisse jahedusse põgenema…”
See on 64 aasta tagune kirjeldus suvekuumusest Prantsusmaa pealinnas, järelikult pole sellesuvine palavus sealmail sugugi tundmatu. Ainult et tollal ei tehtud sellest hüsteeriat, nagu praegu kliimapaniköörid teevad. Ja Vahemeremaades peetakse ajalooliselt siestat, vaikaega pärastlõunal, mil ärid sulgesid palavuse tõttu uksed ja avasid need taas umbes kella 17-18 paiku, mil kuumus järele andis.
Tänase kliimahüsteeria aegadel seostatakse igat veidigi ekstreemsemat ilmanähtust kohe inimtekkelise kliimasoojenemisega. Ainult vulkaanipurskeid ja maavärinaid pole veel inimkonna süüks aetud.
Aga “Šaakali päevas” on teisigi lõbusaid kohti. Nimelt kehastus politsei poolt kogu riigis tagaaetav palgamõrvar homobaaris ümber geiks, arvates õigustatult, et nende seast teda ei otsita. Edasi sõitis ta homost “kuningannaga” tema koju, olles eelnevalt näo ja huuled ära värvinud.
“Politseinik jõllitas neid silmapilgu, siis tõmbas, näol jälkuseilme, pea tagasi.
“Käige minema!” kamandas ta midagi pärimata. Kui auto minema veeres, pomises ta: “Sales pedes!”
/…/ CRS-lase nägu moonutas tülgastusegrimass. “Need kuradi lillad ajavad mu oksele!”
Tollal oli Prantsusmaa veel normaalne, geid ajasid südame pahaks, riik polnud veel migrante täis ja Pariis oli armastuse linn…
Uued Uudised