Reedel selgus, et presidendi kantselei direktori vahetuse järel on kantseleist koondatud 13 inimest. Reedel oli viimane tööpäev kahel protokollinõunikul, kellest üks töötas kantseleis 26 aastat, teine ligi 19 aastat.

Kantselei direktor Krista Zibo ütles, et muudatused on vajalikud, et raha kokku hoida ja tööd paremini korraldada. Endine direktor Siim Raie meenutab oma aastaid Kadriorus.

Kui presidendi kantseleisse tuleb uus direktor, siis kuidas see kombeks on – kas tulete ja toote oma meeskonna või peate edasi toimetama nendega, kes seal juba töötavad?

Ei, see on ikkagi presidendi meeskond, mitte presidendi kantselei direktori meeskond. Presidendi kantselei direktor küll administratiivselt juhib seda meeskonda, aga otsustavaks mõjutajaks on president. Mina läksin Kadriorgu Toomas Hendrik Ilvese esimese ametiaja lõpus kuus kuud enne ametiaja lõppu. Sellised suuremad muudatused meeskonnas saigi tehtud ametiaja vahetudes, sest presidendil oli selge nägemus, mida ta tahab teisel ametiajal saavutada, milliste teemadega tegeleda, milliseid inimesi ta nende eesmärkide täitmiseks vajab. Presidendi kantselei direktor teenindab ikkagi presidenti, see on presidendi kantselei, mitte direktori kantselei.

Ehk siis direktori enda nägemus, enda soovid, enda tuttavad inimesed, see ei loe, loeb ikkagi see, mida president tahab?

Vähemalt Toomas Hendrik Ilvese ajal oli see küll niimoodi. Tegemist on võrdlemisi isikukeskse organisatsiooniga. Tal on seadusest tulenevad ülesanded, põhiseadusest tulenevad ülesanded, teatud missioon täita, rollid täita, aga ta tõesti on isikukeskne organisatsioon ja sellele isikule ehk presidendile annab seadus paindlikkuse ka seda organisatsiooni vastavalt kujundada.

Presidendi töö on nagu iluuisutamine. Sul on kõigepealt kohustuslik kava. Kui sa seal kõik need põhiseadusest tulenevad piruetid kenasti ära teed, siis järgneb vabakava. Seal sa saad ennast väljendada kunstilisemalt, võtta ette neid ülesandeid, teemasid, mõjuviise, mis just riigipea ette näeb, kuidas Eesti elu juhtida.

Ta tõesti on selline kaks ühes, et mingid ülesanded tulenevad seadusest: välissuhtluses tuleb ju ikkagi osaleda, aumärgid tuleb välja anda, kaitseväelaste auastmed ka, teha ära suur osa juriidikat seaduste vastuvõtmisel. Ja sealt edasi saad öelda, mis on sinu visioon Eestile ja mida sa teha tahad. Selleks kõigeks on vaja inimesi ja ega väga paljuski see seltskond seal Kadrioru majas jaguneb ka nende kahe nii-öelda kohustusliku programmi ja vabakava vahel. Organisatsiooniline järjepidevus ja kõikide ülesannete täitmine tuleb tagada vaatamata sellele, kes on istuv president.

Kui teie töötasite kantselei direktorina, siis mis sorti need teie ülesanded olid, kui palju seal oli sellist administratiivset ja palju muid tegevusi?

See organisatsioon on piisavalt suur, piisavalt kirjude ülesannetega, et sul igasse päeva mahtus midagi väga rutiinset: kodanike kirjadele, armuandmispalvetele, koolilaste kutsetele vastamist. Aga ikkagi ma arvan, et kõikidel presidentidel on oma visioon sellest ametist, oma rollist, mida nad siis koos oma nõunike ja kantselei töötajate abil ellu viivad.

Kadriorust kiputakse rääkima kui sellisest üksildasest elevandiluutornist. Tegelikult on Kadriorg selline koht, kus on hüperreaalsus. Kogu Eesti Vabariik, kas sa seda tahad või ei taha, jookseb sinna kokku, kõigil on mingeid soove, mida riigipea tegema peaks, teha võiks või millele tähelepanu pöörama peaks. Seal suur osa võhmast kulubki viisakalt “ei” ütlemisele, paraku riigipea ei jõua igale poole ja kõikide soove täitma. Selleks ma arvan, et ongi väga mõistlik, kui seal on kogenud inimesed, kes suudavad prioriteete sättida ja kenasti kogu ilmaga suhelda.

Kui palju peab kantselei direktor hoolitsema eelarve eest, kokkuhoiu eest? Kas see on tema ülesanne või see suunis tuleb ka presidendilt või kuskilt mujalt?

Minu ajal president eelarvega kokku ei puutunud. See on ikkagi tegevjuhtkonna ülesanne kõikideks ülesanneteks tagada ressursid, nii rahalised ressursid kui inimressursid. President pigem annab ülesande ja ülejäänud ülesanne on siis need ülesanded täita. Mingitel harvadel puhkudel tõesti, kui oli mingiks erakordseks põhjuseks raha juurde vaja, siis teinekord president suhtles peaministriga otse. Näiteks minu ametisoleku ajal algatasime presidendi residentsi tegemise, mis hiljem luhtus, aga siiski sellise asja toonane president ja peaminister leppisid kokku, et on vaja. Ja ta tegi seda järgmise presidendi jaoks, mitte iseenda jaoks.

Presidendi kantseleiga värske nii-öelda intriigiga seoses on kerkinud küsimus, kas see on vähe või palju, kui kantseleist koondatakse kahe aastaga 13 inimest.

Ma ei oska seda hinnata. See tuleneb juhtimisotsustest. Pigem mind teeb murelikuks, et see kõik toimub praegu, loetud päevad enne presidendivahetust. Ka uus president läheb tõenäoliselt kohe esimesel tööpäeval välisvisiidile, tõenäoliselt võtab kohe vastu väliskülalisi, tema teenindamine tuleb tagada. Suur osa ülesandeid, mis presidendi kantseleis on, on sellised, mida koolis ei õpetata. Neid sa saad läbi kogemuse, läbi sellesama tegevuse. Protokolli ei õpetata mitte kuskil.

Ma loodan, et uus president lihtsalt saab teenindatud kogetud inimeste poolt ja need inimesed ei tee koos presidendiga oma esimesi samme. See oleks pisut kurjast, kui nad nüüd koos seal õppima peavad hakkama.

(Presidendi kantselei praegune direktor Krista Zibo ütles kirjalikus kommentaaris, et protokolli valdkonnas tegutses kantseleis neli inimest, kellest kaks koondati ja ülejäänute asemele uusi töötajaid ei võeta.)

Kas see on pigem tavapärane, et presidendi vahetusega vahetuvad ka kantselei liikmed?

Nõunikud kindlasti. Iga president valib oma lähima võitlusringi ikka ise – millistele teemadele ta tähelepanu tahab, millist kommunikatsiooni ta tahab. Aga ametnikkond, kes seal püsivalt on, need ei pea ilmtingimata vahetuma. Seal on väga kogenud inimesi, kes on näinud kõiki Eestis seni ametis olnud presidente 1991. aastast alates. Mis on väga oluline selle institutsiooni puhul, ongi institutsionaalne mälu. Seal on ülesandeid, mida sa tõesti kuskil mujal ei täida, mida sa mujalt ei õpi, ja see tuleb tagada. Ja seda ei tohi alahinnata.

Mõningad protsessid ei ole väga lihtsad, kas või aumärkide jagamine, et seda teha väärikalt, tagada kõigi, ka ettepaneku tegijate väärikus. Või kohtumiste ettevalmistamine, isegi täiesti tavalise inimese, mitte teise poliitiku või teise riigipea kohtumine presidendiga on enamikule külalistest väga-väga suur asi. Et seda teha väärikalt ja viisakalt kõigi kogemust ja ka kohtumise järgset kogemust arvesse võttes, see on oskus omaette. Seal ei saa suhtuda, et mis see siis on, igaüks saab hakkama – käivad ära, valame kohvi ja vestleme rõõmsalt.