Mart Võrklaeva katse veeretada vastutus Eesti praeguse riigirahanduse olukorra eest aastatetagustele valitsustele on vale ja kui ajajoont vaadata, siis ka kiiresti lagunev konstruktsioon, kirjutab Evelin Poolamets.
Mart Võrklaev (Reformierakond) kirjutas, et EKRE, Isamaa ja Keskerakonna valitsus kulutas “headel aegadel” reservid ning toob oma jutu peamise tõendina välja 2020. aasta 5,4-protsendise eelarvepuudujäägi.
Aga mis “hea aeg” oli 2020. aasta? See oli koroonakriisi haripunkt. Majandus pandi piirangutega osaliselt seisma, ettevõtted kaotasid käivet, inimesed töökohti ning riik pidi rakendama erakorralisi toetusmeetmeid.
Just selle kriisi tõttu kasvasid järsult nii eelarvepuudujääk kui ka laenuvajadus. Kujutada seda tagantjärele tavapärase majanduskasvu aastana, mil valitsus lihtsalt “pidas pidu”, on ajaloolise konteksti jäme moonutamine.
Veelgi kõnekam on vaadata olukorda vahetult enne pandeemiat. Statistikaameti andmetel oli Eesti valitsemissektori puudujääk 2019. aastal ehk ajal mil ametisse asus EKREIKE valitsus kõigest 0,3 protsenti SKP-st ja võlatase umbes kaheksa protsenti SKP-st. Eelarvepositsioon oli 2018. aastaga võrreldes isegi paranenud.
See on oluline fakt, vahetult enne kriisi oli puudujääk marginaalne ja järsk hüpe toimus alles kriisiaastal. Seega ei tekkinud 2020. aasta suur puudujääk üleöö vallandunud “rahanduslikust peost”, vaid selle taga oli erakordne ülemaailmne kriis.
Veelgi vastuolulisemaks muutub Võrklaeva argumentatsioon kaitsekuludest rääkides. Kaitsekulude suurendamine on praeguses julgeolekuolukorras kahtlemata vajalik, kuid küsimus on selles, kuidas seda raha kasutatakse.
Eesti Pank juhib tähelepanu olulisele asjaolule, et kaitsekulude kasv ei tähenda samas mahus Eesti majanduse kasvu. Kuna suur osa kaitsevarustusest imporditakse, liigub märkimisväärne osa kulutatavast rahast riigist välja.
Samuti ei saa vajalikke kaitsekulutusi kasutada universaalse seletusena kogu eelarvepuudujäägile. Kaitsekulud kasvavad 2025. aasta 4,2 protsendilt tänavu 5,3 protsendini SKP-st ehk 1,1 protsendipunkti. Samal ajal suureneb prognoositav eelarvepuudujääk 2,0 protsendilt 4,4 protsendini ehk 2,4 protsendipunkti.
Järelikult ei seleta kaitsekulude kasv kaugeltki kogu puudujäägi suurenemist. See on küsimus, millele valitsus peaks vastama: kui kaitsekulud suurendavad koormust 1,1 protsendipunkti võrra, siis kust tuleb ülejäänud puudujäägi kasv?
Võlakoormuse pikem aegrida ei toeta samuti narratiivi, nagu oleks kogu praegune probleem sündinud 2020. aastal. Statistikaameti andmetel oli valitsemissektori võlg 2020. aastal 19,1 protsenti SKP-st. 2021. aastal langes see 18,4 protsendile, kuid hakkas seejärel taas kasvama: 2022. aastal 19,2 protsenti SKP-st, 2023. aastal 20,2 protsenti SKP-st, 2024. aastal 23,5 protsenti SKP-st ja 2025. aastal 24,1 protsenti SKP-st.
“Riigikontrolöri hinnangul suurendavad need probleemid otseselt riigi raha ja vara raiskamise või väärkasutamise ohtu.”
Riigikontrolli audit toob juba teist aastat järjest välja, et kaitseministeeriumi valitsemisalas on tõsiseid ja süsteemseid puudusi lepingute haldamises, tarnete kontrollimises ning varade arvestuses. Riigikontrolöri hinnangul suurendavad need probleemid otseselt riigi raha ja vara raiskamise või väärkasutamise ohtu.
Nüüdseks oleme jõudnud selleni, et Ukrainale mõeldud mürskude ostmiseks kasutatud 70 miljonit eurot on raamatupidamislikult küll välja käidud, kuid kaup pole kohale jõudnud. Eestit ähvardab oht, et see summa tuleb Euroopa Liidule oma eelarvest tagasi maksta.
See annab Võrklaeva “püssirohu” kujundile üsna iroonilise tähenduse. Ta heidab eelmisele valitsusele ette vähest rahalist püssirohtu, samal ajal kui praeguse võimu ajal ei suudeta tagada ega kontrollida isegi 70 miljoni euro eest ostetud päris mürskude kohalejõudmist.
Kui 2020. aasta koroonakriisi ajal võetud laen oli Võrklaeva arvates vastutustundetu laristamine, siis kuidas nimetada võlakoormuse järjepidevat kasvu aastatel pärast kriisi?
Reformierakond on olnud peaministripartei alates 2021. aastast. Viis aastat hiljem on liiga hilja seletada kõiki riigirahanduse probleeme EKREIKE-ga. Valitsus, kes on aastaid ise riigieelarvet koostanud, makse tõstnud, uusi koormisi kehtestanud ja laenu võtnud, peab lõpuks vastutama omaenda otsuste eest.
Ei piisa sellest, et üksnes kaitseminister Hanno Pevkur võttis poliitilise vastutuse ja astus tagasi, poliitilise vastutuse peab võtma kogu Reformierakonna juhitav valitsus eesotsas peaminister Kristen Michaliga ja tagasi astuma.