Sinuga võiks tegelikult teha lausa mitu erinevat intervjuud, sest nii palju erinevaid asju on korraga juhtunud. Ühelt poolt on sul ilmunud uus raamat Loomingu Raamatukogus, sa kirjutasid teksti kooriteosele “Kauge kaja” ja suve alguses tuli välja ka ZA/UMi uus videomäng “Zero Parades: For Dead Spies”. Kas need on kõik lihtsalt pikaajalised projektid, mis on kuidagi pooljuhuslikult lõppenud samal ajal?
Jah, eriti koorilaul tuli kuidagi täiesti ootamatult ja kukkus mulle lauale. Jonas Tarm hakkas ühel hetkel mulle peale käima, et teeme-teeme, aga muretsesin, sest ma ei ole ju laulusõnugi kirjutanud, rääkimata siis spetsiifiliselt koorilaulu sõnadest. Jonas tahtis seda veel teha nii, et me kuidagi koos loome seda teost – tal ei olnud meloodia lõpuni valmis, noot polnud kirjutatud. Ta tahtis, et me lihtsalt regulaarselt saaksime kokku: üks läheb oma nurka ja kirjutab sõnu, teine läheb oma nurka ja kirjutab meloodiat edasi, ja siis me tuleme jälle kokku ja vaatame, kuidas need asjad võiksid kokku minna. Üks mõjutas teist – sõnad mõjutasid meloodiat, meloodia mõjutas sõnu.
Ühesõnaga, see oli veel kõige selle muu keskel, kui raamatu käsikiri oli pooleli ja “Zero Parades” läks aina intensiivsemaks, nii et mul oli natuke selline tunne, et seda oli liiga palju. Ma tõlkisin lisaks veel Tallinna Linnateatris Markus Ilvesele Dennis Kelly näidendit “Orvud”, mis esietendus mõned kuud enne seda, kui “Zero Parades” valmis sai. Nii et see kõik kokku oli täielik ülepingutamine.
Kas sul on läbi elu olnud selline viga, et võtad endale liiga palju kogu aeg õlgade peale ja siis pärast kahetsed?
Jah, ma ei oska öelda “ei” ega anna endale kunagi aru, kui kaua asjad päriselt aega võtavad. Kohe, kui tuleb mingi tore pakkumine, tunnen suurt elevust ja mõtlen, et küll kuidagi ikka saab, aga siis lõpuks teen hambad ristis unetundide, tervise ja peresuhete arvelt. Kokkuvõttes ei ole see lihtsalt jätkusuutlik, aga ma üritan ennast parandada.
Oled õppinud juba “ei” ütlema?
Ma ei saa kiidelda, et mul oleks mingi jube hea “ei” ütlemise oskus, aga aitab ka see, kui keegi kõrvalt käsib öelda “ei”, sest ma olen väga kuulekas. Kui näiteks abikaasa ütleb, et nüüd lihtsalt tuleb kõigele öelda “ei” järgmised kolm kuud, siis ma kuulan teda ja üritan vähemalt.
Kui abikaasa seda juttu praegu kõrvalt kuuleks, siis ta ilmselt ütleks, et pole küll aru saanud, et ma teda kuulan (naerdes).
Aga kas nüüd, kus “Orvud” on tõlgitud, “Zero Parades” on valmis, raamat on väljas, kooriteos on kuulajate ette jõudnud, võib öelda, et saad natuke puhata, või on juba mitu uut “jah” sõna öeldud ja järgmised kohustused ees ootamas?
Tempo on küll läinud rahulikumaks. “Zero Paradesi” lõpp oli päris intensiivne – vahepeal olid mõned nädalad ja isegi terve kuu, kus ma olin kodust ära, abikaasa oli lastega Tallinnas ja mina olin Londonis. See kõik oli lõpuks väga raske. Ma tunnen ka väga suurt süüd, kui ma kaon ära oma lähedaste ja laste elust – see kõik tuleb lõpuks liiga kõrge hinnaga.
Praegu on suvi olnud natuke rahulikum ja kui välja arvata üks uus näidend, mida ma Linnateatrile praegu tõlgin, siis mul töös midagi ei ole. Võib-olla see on vaikus enne tormi, aga ma tahaks loota, et nüüd edaspidi suudan pühenduda vähematele asjadele korraga ja saavutada mingi inimlikuma töö- ja pereelu tasakaalu. Võib-olla näha vahetevahel ka sõpru. See oleks väga tore.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Kui alustame kirjandusest, siis ma ei ole viimased paar nädalat sotsiaalmeedias peaaegu midagi muud näinud kui kiidulaulu sinu uuele teosele. Kui üllatav see mõneti plahvatuslik tagasiside su enda jaoks on olnud? Ma arvan, et sa oled ise ka näinud seda väga palju.
Ma ei ole kusjuures seda väga palju näinud, aga mõned inimesed on mulle kirjutanud, ja see on tekitanud tunde, et nii kiiret, isiklikku ja sooja tagasisidet ma ei olegi varem saanud ühelegi oma raamatule. Raamatud võtavad tavaliselt ikkagi aega, et päriselt lugejani jõuda, sest kõigil, kes vähegi loevad raamatuid, on tavaliselt juba 20 kuni 50 raamatut, mida nad tahaksid lugeda. Kui järjest tuleb uusi raamatuid peale, pead minema järjekorra lõppu, ja kui veab, leiavad inimesed su raamatu üles aasta või paari aasta, võib-olla viie aasta pärast.
Seekord on tõesti inimesed, vähemalt need, kes on mulle otse kirjutanud, tundnud kohe vajadust jagada oma isiklikku kogemust ja öelda lihtsalt “aitäh”. See on olnud üllatav ja südantsoojendav. Ma ei teadnud üldse, mis sellest raamatust saab, peale selle, et mul oli unistus kunagi saada Loomingu Raamatukogus avaldatud autoriks.
Sa juba osalt vastasid minu järgmisele küsimusele, sest ma tahtsingi küsida, kas sa julgesid sellest üldse unistada, et sinu teos ilmuks Loomingu Raamatukogus?
See oli ikkagi unistus, jah. Minu jaoks oli juba ühe unistuse täitumine, kui toimetusest lõpuks see “jah” sõna tuli. Neil on ikkagi üsna tihe sõel, nad ei avalda aasta jooksul tavaliselt rohkem kui kaks-kolm algupärast käsikirja. Nende kolleegiumis on igaühel oma maitse ja ettekujutus, mida Loomingu Raamatukogu peab esindama ja mille nimel seda asja tehakse. Mulle öeldi kohe, et ärgu ma väga pettugu ega solvugu, kui nad käsikirja avaldada ei võta, ja et see kõik võtab aega, nii et varuda tuleks kannatust.
Aga lõpuks, kui see “jah” sõna tuli mitu kuud hiljem, olin ikkagi väga-väga rõõmus. Olen mõelnud selle peale, et seoses tagasisidega pean enda sees taltsutama kiusatust jälgida tagasisidet või otsida kiitust, sest selle raamatu puhul tundub natukene… perversne muutuda edevaks või heakskiitu otsivaks, sest tegu on teosega, mida mul endal oli vaja kirjutada, et oma leinaga tegeleda. Kui ma lõpuks hakkan koguma kokku erinevaid hõiskeid ja kiidulaule sellele raamatule, tekitab see natuke tunde, nagu ma otsiksin kiitust oma leinale.
Ühest küljest olen loomulikult ülitänulik ja liigutatud, kui inimesed kirjutavad mulle ja jagavad oma kogemusi ja muljeid, aga teisalt pean ennast pidurdama. Erinevalt võib-olla mõnest varasemast teosest tunnen seekord, et ma ei saa liiga edevaks minna ega anda järele tähelepanujanule. See ei ole õige asi, mida teha, sest see pole selline raamat.
Kas sa käisid Loomingu Raamatukogu ust pikalt kraapimas? Kogusid mõnda aega julgust saata esimene kiri?
Ma pidin julgust koguma küll ja ennast kokku võtma, kõigepealt tuli käsikiri valmis kirjutada, sest ma ei tahtnud minna nende juurde õõnsa lubadusega, et mul on plaanis kirjutada midagi väga erilist ja kas nad teeksid mulle graafikus natuke ruumi. Ma tahtsin, et käsikiri oleks juba otsast lõpuni valmis ja loetav.
Aga ei, ma ei käinud pikalt ukse taga kraapimas. Olin lihtsalt juba ammu mõelnud, et tahaksin ühel päeval seal midagi avaldada.
Kui sulle oleks öeldud “ei”, kas sa oleksid selle teose ise välja andnud? Või jätnud üldse avaldamata?
Ma ei teagi, kas ma oleksin tahtnud seda ise avaldada. Mitte, et see oleks olnud kinnitus, et raamat ei väärigi avaldamist, vaid lihtsalt kuna sisu on minu jaoks nii sügavalt isiklik ja kohati ebamugav, ei kujutanud ma ennast ette rollis, et hakkan ise raamatut promoma, poodidele maha müüma ja kogu selle poolega tegelema.
Võib-olla oleksin pakkunud mõnele teisele kirjastusele, aga õnneks me ei saa kunagi teada, mis oleks olnud, sest juhtus parim, mis sai juhtuda (naerdes).
Tegelesid selle käsikirjaga päris pikalt, vist kuskil kuus aastat? Või äkki isegi veel pikemalt?
Käsikirja varasem versioon algas 2017. aastaga, sest pikka aega algas raamat järelehüüdega Margus Karule. Tund või kaks pärast tema surmateate saamist tuli Sirbilt palve kirjutada talle järelehüüe. See oli loomulikult täiesti võimatu ülesanne pärast sellise teate saamist, aga see tuli ära teha, ja ma kuidagi võtsin ennast kokku ja kirjutasin. Lõpuks see tekst, mille kirjutasin, oli pikalt käsikirja avapeatükk. Aga jõudsime koos toimetaja Maia Tammjärvega käsikirja tihendades ja lihvides äratundmisele, et tervik on palju tugevam, kui ta algab natuke teisiti.
Sealt lendas veel igasugu asju välja, esialgne versioon oli tegelikult natukene pikem, aga ma arvan, et saime ta täpselt õigesti jooksma, ladusaks ja tihedaks. Nii et 2017. kuni 2025. aastani oli aktiivne kirjutamisprotsess.
Kas sa juba algusest peale mõtestasid seda teksti käsikirjana või oli see lihtsalt üks dokument, kuhu sa kirjutasid asju endast välja?
Tundsin vaistlikult, et sellest tuleb kokku mingi tervik, aga ei teadnud, millal see valmis saab. Kui varem on mul olnud parem orientiir ja olen umbes aru saanud, mis maht tekstil saab olema ja kui kaua ma umbes pean kirjutama, siis selle raamatu puhul oli kõik täiesti teadmata. Ma pidin lihtsalt rahulikult ja kiirustamata selle protsessiga kaasa minema. Vahepeal võis mööduda isegi aasta, kus ma midagi ei kirjutanud, ja siis tulin teksti juurde tagasi – seda protsessi dikteeris minu enda ümberkujunemine pärast neid sündmusi, mida raamatus kirjeldatakse.
Margus on üks nii-öelda peategelasi selles raamatus, kui sellist sõna võib kasutada, aga mul oli 2017. aastal väga kummaline poolaasta pärast Marguse surma, kus järjest suri veel mitu lähedast inimest. Mingil hetkel hakkas tunduma, et üle kuu käin lihtsalt kedagi matmas – seda kõike oli liiga palju, et sellest aru saada või seda lõpuni läbi tunnetada, ja see muutus mingil hetkel lausa rutiinseks. Tekkis tunne, et nüüd ongi käes see aeg, millest muidu tavaliselt inimesed räägivad vanemas eas, kus ümberringi hakkavad kõik ära surema. Mul juhtus see siis, kui olin 33-aastane.
Ühesõnaga, minu enda kasvamine ja ümberkujunemine dikteeris seda protsessi, ja lõpp-punkt saabus siis, kui tundsin, et nüüd on lugu lõpetatud. Olen kuidagi jõudnud leinas ja üldse elus uude kohta, kus kõik, mida raamatus kirjeldan ja analüüsin, hakkab muutuma justkui eelmiseks peatükiks minu elus, ja sealt edasi algab juba uus lugu. Pidin mingil hetkel ära tundma, et sealt jookseb eraldusjoon.
Üks asi, mis veel juhtus – ma räägin raamatus ka oma isast ja suhtest temaga. Raamatus on ta veel elus, ja mul oli mingisugune lootus, et äkki seal võivad asjad veel muutuda. Aga siis, vahetult enne raamatu trükkiminekut, mu isa suri, ja see oli omamoodi kontrollpunkt käsikirja kujunemisloos – isegi kui mul oli mingi tung sellest ka veel juurde kirjutada, tundus see juba olevat lugu mingi järgmise raamatu jaoks.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Nagu sa kirjeldasid, siis said mingil hetkel aru, et kuskilt jookseb selle raamatu piir, mida mingis mõttes dikteerisid ka su elus toimunud sündmused. Aga kas sellel tekstil endal oli ka selle juures oluline roll? Kas tekst oli sinu jaoks kohati selline teraapiline vahend, mille kaudu jõuda mingi mõistmiseni?
Ma arvan, et minu jaoks on kirjutamine alati olnud teraapiline, see aitab mul aru saada, kus ma omadega olen ja mida ma päriselt tunnen ja mõtlen. Isegi siis, kui olen kirjutanud näidendeid või proosat, mis ei räägi otseselt minu elust, kus tegutsevad väljamõeldud tegelased väljamõeldud olukordades ja süžeedes, on seal sees alati mingi väga isiklik emotsionaalne tõde. Selles mõttes oli mul kindlasti seda raamatut vaja kirjutada lihtsalt sellepärast, et ma ei osanud oma leinaga muidu toime tulla.
Kas need hetked aastate jooksul, kui sa teksti juurde tagasi läksid, olid kõige lootusrikkamad momendid, või vastupidi kõige raskemad, kus sa tundsid, et nüüd on vaja jälle kirjutada?
Need olid erinevad hetked, ja ma teadlikult püüdsin hoida tasakaalu raskuse ja kerguse, sügavamõttelisuse ja olmelisuse vahel. Ma ei tahtnud, et lugu kalduks kuskile äärmusesse. Mul on loomuomane kalduvus olla kirjutades väga raskemeelne ja tõsine, mis mulle endale eriti ei meeldi, sest see ei ole väga huvitav, kui varjundeid on vähe ja kasutatakse ainult ühte registrit, värvi, hoiakut või vaatenurka. Mulle meeldib, kui tekst on dünaamiline, kui seal on rohkem sees kui lihtsalt masendus või kirjeldus sellest, kui õudne koht on maailm ja kui raske on elu.
Elu ongi väga vastuoluline ja mitmekesine kogemus meie kõigi jaoks, ja parimad lood, mis mind läbi elu on kandnud ja saatnud, jätavad ruumi rohkemaks kui ainult pessimism või nihilism.
Sinu raamat on tegelikult väga elujaatav. Üks mõte, mis mind sealt kandma jäi, on see, et negatiivsusele kalduvad inimesed peavad mõistma, et positiivsus on pingutus. Me kõik võiksime olla kogu aeg masendunud, aga lihtsalt osad inimesed pingutavad, et mitte olla.
Just, depressiooni põdeva inimese pilgu läbi paistab igasugune kergus täiesti võimatu ja välistatud. Kui keegi seltskonnas või perekonnas on humoorikam, positiivsema ellusuhtumisega, võib-olla lõbusam ja lustlikum, siis seda tihtipeale aetakse segi kergemeelsuse või naiivsusega. Depressioonis inimese jaoks on tema tõsidus ühtlasi ka kilp, mis kaitseb tema väärikust ja isiklikku ruumi, ning siis võib tunduda, et selline ongi inimese õige olemise viis ja kõik muu on lihtsalt eluvõõras, kerglane või lapsik.
Tihtipeale kannavad just kõige helgemad inimesed meie ümber kõige suuremat koormat, et seda helgust vaatamata kõigele endas hoida ja sellega ka teisi üles tõsta. See on suur ja raske töö, mida tasub märgata, mitte maha teha.
Kuidas sul endal helgusega on? Kas sa oled viimasel ajal pigem helge või langed teisele poole?
Ma olen rohkem helguse poole kaldu kui kunagi varem, sest olen oma eluviise muutnud ja leidnud mingisuguse stabiilsuse, mida mul varasemas elus üldse ei olnud. Selles mõttes olen praegu kindlasti rohkem helge (naerdes). Aga kukkumine võib alati tulla väga äkki.
Mind üllatab selle raamatu puhul kõige enam, et kuigi tekst on kirjutatud väga pikkade aastate jooksul, siis mõjub see ühe jõulise tervikuna. Mina lugesin selle ühe hooga läbi ja olen kuulnud sedasama mitmetelt teistelt, et seda on raske käest panna. Kas see oli teadlik töö, mida te toimetajaga koos tegite, et võtta esialgne fragmentaarne tekst kildudeks lahti ja kirjutada tugevaks tervikuks kokku?
Seda on mul väga suur rõõm kuulda. Siin on kindlasti vaja kiita toimetajat Maia Tammjärve, kes külma kõhuga aitas seda lugu tihendada, otsis üles kõige olulisemad fookused, motiivid ja niidid, mis seda kõike koos hoiavad, juhtis neile tähelepanu ja tegi nii, et see kõik mõjuks tugeva tervikuna.
Samas ma ei ütleks, et esialgne käsikiri oleks olnud kuidagi palju fragmentaarsem või et oleksime pidanud neid legoklotse hästi palju lahti võtma ja uutmoodi kokku panema – tervik, mis nüüd lugejateni jõudis, oligi kirjutatud selles järjekorras ja sellisel moel. Toimetamisprotsess oli pigem tihendamise protsess, mille käigus lendas üht-teist välja või sai täpsemaks kirjutatud. Mõned terved peatükid lendasid isegi välja, mitte ainult üksikud laused ja lõigud. Eesmärk oli saada tekst tihedaks, et see ei jääks kordagi venima, et me ei hakkaks jahuma asjadest, mis ei puutu põhiteemasse.
Näiteks oli mul seal mingi pikk arutelu ühe Coldplay albumi üle – mul on väga hea meel, et seda seal ei ole, sest see oleks mõjunud täieliku kõrvalekaldena muusikaarvustusse.
Aga ma olen üllatunud, kui sa ütled, et lugesid selle ühe hooga läbi, sest ma ise ja toimetaja Maia Tammjärv ka ei suuda seda üle paari peatüki järjest lugeda. Mitte, et ma ise seda regulaarselt läbi loeksin, aga mäletan, et toimetamise protsessis oli vaja seda korduvalt läbi käia, mille käigus me toimetajaga tundsime, et on mingi teatud päevane kogus teksti, mis oli talutav ja mitte liiga kurnav meie jaoks. See, et raamat on nüüd ühe korraga loetav, on ülim kompliment, sest järelikult saimegi ta lõpuks piisavalt tihedaks ja ladusaks.
Ka raamatu pealkiri on jõuline kujund. Miks “Inimese kostüüm”?
Ma oskan sellele kahte moodi vastata. Lihtsam vastus on see, et mul ei olnud seekord aimugi, mis raamatu pealkiri peaks olema. Mul polnud kunagi varem sellist asja juhtunud – tavaliselt on mul hiljemalt viimase peatüki lõpuks kindel äratundmine pealkirja osas, millega jään rahule ja tunnen, et see seob terviku ilusasti kokku. Seekord ma ei leidnud pealkirja, katsetasin erinevaid variante, ükski ei sobinud.
Lõpuks luges minu kallis sõber Eia Uus käsikirja ja palusin tal pakkuda erinevaid pealkirjavariante. Ta saatis kohe terve nimekirja, ja “Inimese kostüüm” oli üks nendest – Eia pakkus tegelikult “Inimese kostüüm seljas”, kolmesõnalise pealkirja, võtsin sõna “seljas” ära, jäi ainult “Inimese kostüüm”, ja see hakkas mulle väga meeldima.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
See oli nüüd lihtsam vastus?
Jah, see oli lihtsam selgitus (naerdes). Aga katsun teise vastuse teha lühikese.
See raamat vaatleb ühest küljest Margust kui inimest, kes proovis olla inimene ehk inimese moodi, kui ta oma elu elas ja tööd tegi, ja see tundus mulle tema puhul alati kuidagi koomiline. Ma ei mõtle seda kuidagi pahatahtlikult, see oli lihtsalt üks tema isiksuseomadusi, mis tekitas minuski äratundmist ja tunde, et ta on minu inimene ning me tajume elu ja inimeseks olemist sarnaselt.
Teiseks laieneb see ka kõigile teistele inimestele, kelle lugusid ma siin raamatus jutustan, kaasa arvatud mu enda kogemusele – me olemegi kõik sellised kummalised, ellu visatud olendid, kes proovivad olla inimese moodi, aga kellelgi ei tule see väga veenvalt välja. Seega tundub, et võib-olla elu ongi üks imelik üritus, kus on vaja kanda inimese kostüümi, ja enne elu ja pärast elu saab selle kostüümi jälle ära võtta.
Kirjutamine on sind moel või teisel saatnud läbi kogu elu, aga nüüd tuli välja “Inimese kostüüm”, eelmine aasta esimene luulekogu, enne seda oli päris pikk paus kirjutamise vahel. Kas see oli periood, kui sa kirjutasid “Disco Elysiumit”?
Mina ei kirjutanud “Disco Elysiumit”, seal ma olin lavastaja, aga tõepoolest, sinna vahele jäi perioode, kus arendasime erinevaid videomänguideid, kuni lõpuks üks läks päriselt idanema ja selle ehk “Zero Paradesi” tegime lõpuks ka valmis. Selle juures olin ka üks kirjanikest ja lisaks lavastaja.
See oli mingisugune eksperimenteerimise ja järgmise teose otsimise faas, kus olin juba tagasi Eestisse kolinud ja käis uuesti kohanemine Eesti eluga – olime perega tagasi tulnud, elasime enne seda umbes kolm aastat Brightonis. Käis olmeline sisseelamine – vanem laps läks uude kooli, noorem laps läks lasteaeda, elukoha otsingud ja nii edasi. Aga mu põhitöö on tõesti terve selle Inglise-Eesti perioodi vältel olnud mänguarendus. 2019. aastal alustasin selles valdkonnas plaaniga pühendada sellele üks aasta, et “Disco Elysium – The Final Cut’i” lavastamine lõpule viia, aga praeguseks on täitunud juba seitse aastat.
Kuidas see üldse juhtus, et sa videomängude tegemise juurde jõudsid? “Inimese kostüümis” käib ka korduvalt läbi, et videomängud on sinu jaoks olulised, aga mis pidi selleks juhtuma, et kirjanik ja varem põhiliselt teatrilavastajana tegutsenud inimene hakkas järsku videomänge tegema?
See on päris ootamatu, et nii üldse läks. Mingil määral mängis rolli juhus ja mingil määral ka see, et enda teadmata olin teinud eelnevalt täpselt õiged valikud elus. Teatrikooli minnes ja enne seda filmi- ja telekoolis õppides ma ei arvanud, et videomängude tegemine võiks kunagi üldse võimalikuks osutuda või et sellest võiks saada mu põhitöö – see tundus pigem olevat üks eluvaldkond, mis on mu hobi ja on seda olnud lapsest saati. Nii kaua, kui ma end mäletan, olen alati videomänge mänginud, aga mulle ei tulnud mõttessegi, et mänguarenduses võiks olla vaja selliseid inimesi nagu mina: et seal on vaja kirjanikke, näitlejaid ja lavastajaid. Nagu paljud inimesed, oletasin ilmselt, et mänge teevad programmeerijad kuskil Jaapanis, või ehk mõnes muus kauges riigis. Eestis pole ju sellist asja nagu videomängutööstus olemaski. Nii et mul polnud ka eeskujusid, keda siit ümbruskonnast mentoriks võtta või kelle jälgedes kõndida – see kõik oli väga ootamatu, kui lõpuks “Disco Elysiumi” projekt õhku tõusis ja hakkas magnetina enda ligi erinevaid loovnatuure tõmbama.
“Disco Elysiumi” arendamise algusaegadel toimetas ZA/UMi punt, kuhu ma ka algusest peale kuulusin, Müürivahe tänaval ühel stuudiopinnal, külmetasid seal ja nokitsesid mängu kallal. Mina olin Rataskaevu tänaval Von Krahli teatris, kus olin tol ajal veel koosseisuline trupiliige – dramaturg ja näitleja, vahepeal ka lavastasin. Ma lihtsalt jälgisin eemalt, mida nad teevad, ja see tundus üsna arusaamatu. Ma ei saanud aru, kellele nad seda teevad ja kuhu see asi üldse jõuab – tundus jabur, et nüüd tehakse järsku videomängu, sest sinnamaani oli tehtud kõike muud harjumuspärasemat: fotoprojekte, blogi, kus ilmusid raamatuarvustused, vaidlused kultuuri ja kultuuripoliitika teemadel ja nii edasi. Videomängud olid meile alati väga tähtsad olnud ja meie kujunemisele suurt mõju avaldanud, aga ise ülepeakaela mänguarendusse sukeldumine tundus mulle esialgu nagu uskumatu manööver.
Kaur Kender oli selles pundis üks suur eestvedaja, oli veel teisigi inimesi, aga üks paljuräägitud “Disco” tekkelugu on see, et Kauri pojad küsisid temalt, kaua ta neid raamatuid veel kirjutab, keegi ei loe neid, miks ta hoopis videomängu ei tee? Siis läks Kaur sellesama jutuga Robert Kurvitza ja Aleksander Rostovi juurde, ja nad võtsid vedu. Robert olevat Rostovile öelnud: “Mu sõber, me oleme elu jooksul juba nii paljudes asjades läbi kukkunud. Miks mitte kukkuda läbi ka videomängu loomises?” Ja siis tõmmati järjest erinevaid inimesi ligi ja hakati koos seda asja ehitama. Kui asi jõudis sinnamaale, et oli vaja hakata näitlejatega stuudios tööle, tundus järgmise loogilise sammuna, et kaasata tuleks ka mind, kuna olin selles pundis ainus diplomeeritud lavastaja.
Algul oli jutt, et teeme aastaga selle asja valmis, tule koli “korraks” Inglismaale. Jätsin ülikooli magistriõpingud pooleli, ja kolisimegi terve perega Inglismaale. Aga siis tuli kohe pandeemia, siis Venemaa täiemahuline sissetung Ukrainasse, ja maailm muutus hoopis teistsuguseks – meil tekkisid uued plaanid ja jäime sinna kolmeks aastaks. See kõik algas lihtsalt sellest, et Kaur käis Krahlis mu etendusi vaatamas ja siis ühel hetkel: “Oot, aga Jim oskab ju lavastada, nii et tulgu ta ja tehku ära”.
Aga see Jim, kes oskab lavastada, ei teadnud samal ajal ju mitte midagi videomängude tegemisest. Sa olid varem ainult videomänge mänginud?
Jah, mitte keegi meist ei teadnud mitte midagi videomängude tegemisest. See oligi see jabur risk, mis võeti – punt luuletajaid, kunstnikke ja ulmefänne kuskilt riigist nimega Eesti, kus ei olegi olemas sellist asja nagu mängutööstus, otsustas, et teeme nüüd ka mängu. See on päris jabur, aga loomulikult võtsime endale appi inimesi, kes päriselt teadsid, kuidas mängude tegemine käib, ja nii see lugu lõpuks valmis sai.
Sa kirjeldad raamatus ka seda, kui sa viimast korda kontori ukse kinni panid, kui “Disco Elysium” valmis sai. Kuidas oli pärast seda, kui see hullumeelne kolmeaastane protsess läbi sai, kas sa olid tol hetkel üldse valmis mõtlema, et hakkad tegema uut videomängu? Või said ikkagi kohe aru, et see on asi, millega võiks edasi minna, kuigi see oli väga intensiivne?
Sel ajal oli juba hammas verel, sest oli tekkinud mingisugune arusaam sellest maastikust või valdkonnast nii-öelda köögipoole pealt, ja olin selleks hetkeks kohtunud nii paljude põnevate inimestega. Olin saanud aimu, mida mänguarendus üldse tähendab ja kuhu sellega võib jõuda – mind vaimustas ka see, kuhu üks Eesti lugu jõudis. See on ju täiesti ebatõenäoline ja samas nii fantastiline, et see lugu puudutas ja huvitas nii paljusid inimesi, et praeguse seisuga on seda müüdud kuskil üle viie miljoni eksemplari. See on ühe Eesti teose kohta ikkagi väga suur saavutus, ja mitte keegi ei arvanud, et nii võiks üldse minna.
Loomulikult oli seal vaja ka õnne – me sattusime õigel ajal tegema õiget asja, ja seda eduvalemit me kirja panna ei oskaks, seda ei saagi teadlikult korrata. Aga leidsin selles kinnitust sellele, mida vajasin – mänguarendusvaldkond on praegu endiselt popkultuuris kõige põnevam koht, kus olla, sest see, kuidas seal mõeldakse, millised ideed seal ringlevad ja mida seal tehakse, on lihtsalt niivõrd värske, ja see kujundab praegu ehk jõulisemalt kui ükski muu kunstivorm seda, millest me räägime ja mõtleme.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Nagu sa ütlesid, siis edu valemit te kirja ei pannud, aga suve alguses tuli ZA/UM’il välja uus mäng “Zero Parades: For Dead Spies”. Kas see oli täiesti teistsugune projekt? Erinev on ta kindlasti juba seetõttu, et sa olid selleks ajaks ühe mängu juba valmis teinud ja sul oli see kogemus all.
See oli täiesti erinev projekt ja kogemus. Kogenumad inimesed ütlesid meile, et üleminek ühe hitiga bändist kahe või enama albumi bändiks on väga valulik ja keeruline protsess. On oluliselt raskem kujuneda stuudioks, kes on juba andnud välja kaks-kolm mängu, võrreldes stuudioga, kes teeb alles oma debüütmängu ja saab tühjalt lehelt hakata ennast tõestama ja määratlema.
Kas see oli valus protsess?
Jah, see oli väga-väga raske. Tekitas ka mõtteid, kas see on üldse jätkusuutlik valdkond, sest see võtab nii palju aega, mänguarendus on niivõrd ressursikulukas ettevõtmine. Ma olen ju teatris üles kasvanud, veetsin suurema osa oma elust teatris – noorena teatriringis käies, hiljem teatris töötades dramaturgi, lavastaja ja näitlejana. See oli maailm, mida ma mõistsin ja kus tundsin end kodus, ja teatris on elutempo hoopis teistsugune. Kui hakatakse tegema uut lavastust mõne näidendi põhjal, tuleb trupp kokku, loeb näidendi koos läbi, ja kahe kuu või pikema protsessi puhul kolme kuu pärast on esietendus. Igal juhul see esietendus tuleb, lavastus saab valmis, inimesed kummardavad, tuuakse lilli, kallistatakse, patsutatakse õlale, ja siis saab hakata etendusi mängima, eluga edasi minna ja uutele asjadele mõelda.
Mänguarenduses on praegusel hetkel kõige kurikuulsam näide “GTA VI”, mis on nagu must auk, mis on 12 aastat lähenenud maakerale – mastaabivahe on lihtsalt nii tohutu, kui palju aega ja ressursse ühe teose tegemiseks kulub. “GTA VI” on inimesed oodanud 13 aastat, samas kui teatris kulub mul kaks kuud, et jõuda algusest lõpuni.
Olen näinud korduvalt seda võrdlust, et “GTA VI” arendus on maksnud umbes kaks miljardit ehk rohkem, kui praeguse maailma kõrgeima hoone Burj al Khalifa ehitus, mis vist maksis umbes poolteist miljardit.
Ka “GTA V” oli 2013. aastal välja tulles kõige kallim meelelahutusprojekt maailma ajaloos.
Nüüd teeb “GTA VI” selle kindlasti mitmekordselt üle.
Jah. See on mingis mõttes oma ajastu sümptom – see on see, kuhu on võimalik jõuda hüperkapitalistlikus süsteemis, ja mänguarendus on ühtlasi üdini kapitalistlik kultuuritööstuse vorm. Igaüks ei saa endale lubada vabadust ja võimalusi, mille on endale kätte võidelnud “GTA VI” tootja Rockstar Games. See tekitab ka küsimuse, kas me üldse tahame elada maailmas, kus asjad maksavad kas kaks miljardit või null eurot.
Me elame ajastul, kus mõistlik vahepealne kategooria on kas ära kadunud või kadumas, ja seda näeme ka filmitööstuses, kus see on juba juhtunud. Eriti Hollywoodi näitel: seal on kas monstrumprojektid, mis maksavad sama palju raha, kui mõned riigid oma aasta eelarveks kokku kraabivad, või siis filmid, mida inimesed filmivad oma iPhone’idega, kutsudes sõpru appi valgust ja heli tegema, ja näitlejad mängivad tasuta lihtsalt sellepärast, et sõber kutsus mängima. Ma arvan, et see ei ole kultuurile kokkuvõttes hea.
“GTA VI” lausa müstilistest eelarvenumbritest rääkisime, aga mis on teie mängude puhul need eelarveskaalad olnud, mille raames te olete pidanud opereerima?
Väga-väga-väga palju väiksemad.
Kapitalism, raha, kallid ja odavad projektid tulid jutuks, aga kas sa oled pärast kahte videomängu saanud rikkaks ning majanduslikult sõltumatuks?
Ei, ma olen endiselt sellises seisus, kus ma ei tea, kust ma kolme kuu pärast palka saan (naerdes).
Selles mõttes olen piisavalt heas kohas, et mul on vähemalt katus pea kohal, mu perel on kodu olemas, ma ei pea pargipingi peal elama. Vähemalt olen selle stabiilsuse saavutanud, see loob juba väga suure turvatunde, aga rahatarkuse õpetajate jutlustatud finantsvabaduseni ei ole veel jõudnud, sellest olen veel väga-väga kaugel.
Kui “Disco Elysium” välja tuli, läks sellel väga hästi, sellest on palju räägitud ja teile on jagatud rohkelt auhindu. Esimesed kuud on nüüd “Zero Parades’il” selja taga, kuidas sellel on läinud? Kas nii kõrget lendu ei ole olnud?
Ei, see sisenes hoopis teise konteksti ja maailma. Väga suur vahe on ikka sellel, kui suure plahvatusega “Disco Elysium” kultuuriareenile paiskus, ja kui vaikselt ja peaaegu märkamatult “Zero Parades” lavale hiilis.
Kas te olete pettunud, et see nii läks? Või mis tundeid see tekitab?
Muidugi oleme pettunud, sest see tähendas kokkuvõttes seda, et stuudiol said otsa ressursid, mis võimaldasid kõiki neid häid inimesi palgal hoida. 80 inimesest jäid pooled oma töökohast ilma. See on mängutööstuses masendavalt tavaline asjade käik, kui vähegi jälgida, mis toimub.
Hiljuti saime lugeda ka uudist, et üks läbi aegade legendaarsemaid videomängusarju “Doom” kaotas pärast uue mängu valmimist pea kogu oma meeskonna, vaid paar inimest jäid tööle.
Jah, ka neist käis see koondamiste tsunami üle. Enne seda oli kõige suurem uudis see, kuidas Microsofti Xbox vallandas üle kolme tuhande inimese. Värskelt ametisse astunud juht Asha Sharma lubas, et toob Xboxi tuhast välja, et see saaks jälle fööniksina kõrgele tõusta – ja selle tagajärjel jäid tuhanded inimesed päevapealt tööta. Sealhulgas pidid kokku tõmbuma või uksed sulgema erinevad ägedad indie-stuudiod, mille Xbox oli varem endale ostnud, lootes muutuda maailma kõige vägevamaks videomängubrändiks. See on julm ja täiesti ebastabiilne tööstus – kui inimene otsib oma elus rahu ja kindlust, ei ole mänguarendus kindlasti koht, kust seda otsida.
Mänguarendusmentor ja -konsultant Rami Ismail kirjutas juunis Blueskys umbes niimoodi, et teed hea mängu, kõik lastakse lahti; teed halva mängu, kõik lastakse lahti; töötad tublilt ja usinalt, kõik lastakse lahti; oled laisk, ei liiguta lillegi, lastakse lahti. Ühesõnaga, lõpptulemus on ikka see, et sa jääd oma tööst ilma.
See on huvitav ka selles mõttes, et vabakutselistele loomeinimestele on selline probleem täiesti arusaamatu – ma julgen arvata, et suurem osa loomeinimesi on vabakutselised, kelle jaoks on täiesti loomulik elurütm, et tuleb uus projekt, see tehakse valmis, ja siis oledki taas töökohata ja tuleb hakata otsima järgmist. See, et mängutööstuses on üldse suudetud luua mingigi jätkusuutlik kuupalgasüsteem, on omamoodi ime – filmitööstuses näiteks ei tea ma kedagi, kellel oleks stabiilne kuupalk aastast aastasse. See on pigem haruldane.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Eestis on “Disco Elysiumist” natuke räägitud, “Zero Parades’ist” vähem. Videomängud on endiselt nii laiema avalikkuse kui ka kultuuriajakirjanduse jaoks suur katsumus, et kuidas nendest aru saada ja mis need üldse on. Kuidas sulle tundub, kas Eestis saadi või ei saadud hakkama arusaamisega, mis mäng see “Disco Elysium” on ja kuidas see meie kultuuriväljale asetada?
Ma märkasin ikka seda ettevaatlikkust ja teatavat nõutust, mis valdas inimesi, kui nad kajastasid nii “Disco Elysiumit” kui ka nüüd “Zero Parades’i”. Ühest küljest on see valdkond kasvanud tohutult mõjuvõimsaks ja suureks, samas on meie kultuuriajakirjanike huvi endiselt pigem leige. Seda olukorras, kus videomängutööstus on kasvanud suuremaks kui filmitööstus ja muusikatööstus kokku, lausa mitmekordselt suuremaks.
Need on arusaamatult suured numbrid, millest me räägime, ja meeletusuur mõjuvõim, mis mängudel praegu popkultuuris on. Ühest küljest on mõningaid mänge suisa võimatu vältida, aga teisalt on tõrksus ja umbusk minu meelest siiski valdav nii meie kultuuriajakirjanduses kui ka, ütleme, seltskondlikes aruteludes. Ma tunnen isiklikult väga väheseid inimesi, kellega saan vabalt videomängude teemadel arutleda. Me ei ole endiselt harjunud mõtlema, et kui inimene käib igal aastal PÖFF-il ja loeb Loomingu Raamatukogu, võiks tal olla huvi ka videomängude vastu.
Kas videomänge peetakse endiselt teistest kultuurivormidest madalamaks?
Kindlasti, ja mitte ainult madalamaks, vaid seda ei peetagi tegelikult kultuuri osaks. Paljude inimeste arvates on see endiselt pigem keskendumisraskuste ja kehvade suhtlusoskustega teismeliste poiste pärusmaa, kes istuvad päevad läbi oma toas, kardinad ette tõmmatud, joovad energiajooke, söövad krõpse ja mängivad päevast päeva mingeid tulistamismänge – see kuvand on endiselt valdav. Inimesed ei ole harjunud mõtlema sellele, et videomängudele antakse tänapäeval kirjandusauhindu – näiteks “Disco Elysium” kandideeris maailmakuulsale Nebula ulmeauhinnale. Me ei ole harjunud mõtlema, et Ühendkuningriigi BAFTA, mis on nende versioon Oscaritest ja mida jagatakse igal aastal parimatele filmi- ja teletegijatele, on 2004. aastast alates andnud auhindu ka videomängude kategoorias. See ei ole mingi uus asi.
Lääneriikides ja Aasias on juba etableerunud kultuuriinstitutsioonide juurde tekkinud tõsine, videomängudele keskenduv osakond, ja seda valdkonda väärtustatakse olulise majanduskäivitajana, rääkimata kultuurilisest mõjust. Mõelgem, kui palju kultuurilist mõjuvõimu ja väärtust on võitnud näiteks Jaapan tänu sellele, et nad on nii kaua olnud popkultuuri esirinnas mitte ainult manga- ja animekultuuriga, vaid ka videomängukultuuriga. Nintendo on Jaapani firma, Sony PlayStation sai samuti Jaapanist alguse.
Kui me räägime näiteks Super Mariost, siis teavad teda ilmselt rohkemad inimesed kui ühtki kirjanikku või raamatutegelast. Enne, kui mulle kallale tullakse, pean rõhutama, et see ei tähenda, et Super Mario oleks kuidagi olemuslikult tähtsam kui järgmise aasta Nobeli kirjandusauhinna laureaat või et neid oleks üldse võimalik ühele mõõdupuule panna – ma ei räägi seda. Ma räägin sellest, et kultuurilise ja majandusliku kaalu poolest on mänguarendusvaldkond midagi, mida tuleb tõsiselt võtta, enne seda, kui rong on läinud. Oleks ju lahe, kui meil siin ka midagi taolist toimuks, kui inimesed saaksid näiteks Soome või Poola eeskujul midagi suuremat ja jätkusuutlikku üles ehitada – soomlased ja poolakad on selles väga tublid olnud ja teevad juba praegu väga erilisi asju.
Nüüd sul on mäng valmis, äkki võiksidki tulla tagasi kultuuriajakirjandusse või hakata lihtsalt Eestis laiemalt videomängumaastikku arendada? Näed sa, et oleks võimalik seda kuidagi arendada?
Kindlasti saab seda maastikku arendada, ja tegelikult on entusiastid selle püha kohustuse juba ammu enda peale võtnud – näiteks “Puhata ja Mängida” podcast, kes on siin eestimaisel meediaväljal juba pikalt videomängude lippu kõrgel hoidnud. Suur rõõm oli näha sedagi, et Müürilehte ilmus natuke aega tagasi videomängurubriik. Aga ma ei taha olla teoreetik, see ei ole minu rida. Isegi kui mul oleks jube kihk mõtestada ja analüüsida, teen seda juba piisavalt oma podcast’is “Popkulturistid”, kus formaat on lihtne ja pingevaba: kaks sõpra lobisevad omavahel. See on maksimum, mida ma praegu niiöelda kultuurimõtestajana tahan ja suudan teha. Põhiliselt eelistan keskenduda loomingule.
Seega kultuuriajakirjanikuna me sind enam ei näe? Just hiljuti käisid ka kultuurisaate “OP” juubelisaates rääkimas.
Never say never, see oli ka väga põnev aeg. Ma ei ole nii resoluutne, et ma ERR-i enam saatetegijana oma jalga ei tõsta. Seda kindlasti mitte, aga igal asjal on oma aeg. Mäletan, et kui ma “OP’i” tegemise lõpetasin, oli mu ajend see, et tahtsin keskenduda omaenda loomingule. Tundsin, et kui käin kogu aeg ringi ja kajastan kõigi teiste loomingut, ei jää mul endal aega, et mõneks ajaks ära kaduda ja üles leida seda, mida ma ise tahan öelda või teha kirjaniku, teatritegija või ükskõik kellena. Mul oli vaja see ruum ja aeg endale välja võidelda.
Samas ma üldse ei välista, et võib-olla kunagi teen jälle mõnda kultuurisaadet, miks mitte.
Rääkisid sellest, et pärast “Zero Parades’i” valmimist käis ka teist vallandamiste torm üle. Kas see tähendab, et kolmandat mängu ei tule?
Seda näitab aeg.
Kas praegu oled kogu täiega Eestisse tagasi kolinud ega jaga end enam kahe riigi vahel? Või kuidas sellega on?
Ma töötan endiselt ZA/UM stuudios, mille peakontor on Londonis, aga meil on ka Tallinna osakond alles. Tihedam Inglismaal käimine on mõneks ajaks läbi saanud, aga mis edasi saab, ei oska praegu öelda. Loodan, et saan hoogu maha võtta ja natuke vähem kahe riigi vahel pendeldada.
Jim Ashilevi Autor/allikas: Siim Lõvi / ERR
Sa elasid vahepeal mitu aastat Eestist eemal Inglismaal ning vaatasid Eesti elu natuke kõrvalt. Millise pilguga sa Eestit sealt vaatasid? Milline sulle Eesti mujal elades tundus?
Kainestav oli inimestega suheldes ikkagi see, et suurem osa inimesi, kellega Inglismaal kokku puutusin, pole kunagi kuulnud sellisest moodustisest nagu Eesti. Meile meeldib mõelda, et oleme globaalselt lihtsasti äratuntav ja tunnustatud tubli väikeriik, kes on IT vallas esirinnas, riik, mille puutumatut loodust kõik imetlevad ja juba koguvad raha, et tulla rabamatkale. Tegelikult oli vaja väga palju seletada, mis asi Eesti üldse on – kus see täpselt asub, mis keelt seal räägitakse ning mis mõttes Eesti ei ole Venemaa (nukralt naerdes).
See on ühest küljest masendav ja kainestav. Aga teisalt on Eestis inimestel ikkagi võimalus elada kvaliteetset elu, mida ei saa öelda näiteks Inglismaa kohta, sest nende klassiühiskonna süsteem on ikka väga visa kaduma. Kuigi tulen materiaalselt vähekindlustatud perest ja koolis oli raske kohaneda, käisin ikkagi ühes Eesti nn. eliitkoolis. Mul olid kõik võimalused endale siin maailmas koht luua, leida oma rada, mis mind köidab ja toidab. Nii et neid barjääre on siin minu arust palju vähem. Inglismaal pole vaesel inimesel eliitkooli asja. Kui inimene on töökas, oskab suhelda ja teistega arvestada, kui tal on põnevaid ideid, siis seda inimest on Eestis väga vaja – ja seda tunnet, et sind on väga vaja, on näiteks Inglismaal palju raskem tunda.
Me kõik teame, kui suur on konkurents ingliskeelses maailmas. Üks minu näitlejateansambli kõige töökamaid ja andekamaid näitlejaid, kellega ma nii “Disco Elysiumi” kui ka “Zero Paradesi” tegin, ja kes Eesti mõistes võiks olla üks meie tipp-näitlejaid, elab Inglismaal sellist elu, et ta põhimõtteliselt elab sotsiaalmajas oma väikese perega, teeb kõiki muid töid, et peret ära toita, ja saab aeg-ajalt näidelda. Ta käis Inglismaa ühes parimas teatrikoolis, kus ta konkureeris sisseastumiskatsetel 40 000 kandidaadiga, kelle seast valiti välja üks väike kursus, kus oli 15 või 20 inimest. See on jabur ja hoomamatu.
Eestis ei saa sellist asja kunagi juhtuda, ja see ei kehti ainult loomevaldkondades või teatris kitsalt, vaid igal pool. Igat ühte meist on siin riigis vaja, ja ma arvan, et see ongi kokkuvõttes üks päästerõngas või päikesekiir, millega meid on õnnistatud – siin saab inimene tunda, et teda on päriselt vaja. Isegi siis, kui ta on närune kultuurirott.
Kas sa oled endiselt närune kultuurirott?
Sõltub päevast. Mõnel päeval väga närune, mõnel päeval vähe rõõmsam rott. Praegusel hetkel olen natuke segaduses, aga siiski lootusrikas rott.
Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.