Sealjuures on veidi hale kuulata meie igapäevaseid mistahes stagneerunud riigistruktuuride või niisama rumalate inimeste tehtud otsuste püsiõigustajaid taas heietamas olgu sotsiaalmeedias kui ka ajakirjanduses sellest, kuidas süüdi olla olnud mingisugune surve midagi teha, mille tõttu realiseerusid (paratamatud) riskid. Ka ajakirjanduse mingi osa on olnud täiesti pehme ning ei kirjuta mitte sellest, mis toimus, vaid juba pigem ehk isegi määgib (vabandust väljendi eest) paiguti pügada saanud lamba kombel: «Noh jah, hundid taas käisid murdmas ja vill võeti ka vastu tahtmist seljast ära, aga ei tohi nüüd olla ka väga kriitiline. Organeid tuleb alati austada, muidu on pahasti. Tuleb hoopis panna hundid maailma asju ja meie kõikide huve paremini mõistma ja teenima! Ei ole vaja lõhet ega tüli, lähme kõik koos ühiselt edasi!»
