Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumi 10. klassi õpilasel Kätlin Jaanusel jäi omal ajal koolitee katki ja paus kestis 30 aastat. Pärast põhikooli lõppu läks ta kutsekooli, aga õige pea sukeldus hoopis tööellu. Perekond sellesse toona hästi ei suhtunud, aga teisalt ei osanud ka noort inimest piisavalt toetada. Nüüd on Kätlin kahe poja ema ning üks neist alustas sel sügisel õpinguid Tartu Ülikoolis.
“Kui ma pojale enda teekonnast rääkisin, et mul jäi omal ajal kool pooleli ja ma kavatsen nüüd uuesti kooli minna ning gümnaasiumi ära lõpetada, siis oli ta väga õnnelik ja toetav. Ütles, et ema, ma aitan sind igas asjas, aga ära matemaatikaga küll minu poole pöördu. Mul on väga suur toetus nii oma pere ringis kui ka väljaspool kodu,” kirjeldas ta.
Kooli dokumente viies oli Kätlin parajalt närvis. “Kui ma siia kooli esimest korda dokumente tooma tulin, sain aru, kui soojalt mind vastu võeti ega mõistetud üldse hukka,” lausus ta.
Elus on ta pooliku hariduse pärast tundnud omajagu valehäbi ning pole sellest kõva häälega eriti rääkinud. “Ega kellelegi pole ju otsa ette kirjutatud, et tal ainult põhiharidus on,” sõnas ta.
Raili Veiman on sama kooli abiturient. Temalgi jäi õpingutesse paus sisse, küll kõigest pool aastat. Peale 9. klassi läks Raili edasi oma kodukoha lähedal asuvasse gümnaasiumisse. Aga gümnaasiumis jäi tal 10. klassi poole peal kool pooleli. Järgmisel sügisel asus ta aga õppima Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumisse.
“Mul läksid suhted läksid kehvaks. Nii koolisiseselt kui ka perekonnas oli raske seis. Lihtsalt oligi selline hästi segane ja raske hetk. Kõik käis nii-öelda üle pea,” kirjeldas ta.
Koolist viilimine algas sellega, et mõnel hommikul ei olnud Railil motivatsiooni ega tahet kooli minna ning ta ei läinudki, kuniks üks päev ei läinud enam üldse. Kuna Railile iseenesest on alati õppida meeldinud, tundis ta süüd, et on end alt vedanud. Isegi sõbrannadele ei julgenud öelda, et kool pooleli jäi.
Enne täiskasvanute gümnaasiumisse astumist ei tundnud Raili neid noori, kel oleks kool pooleli jäänud.
“Siin on aga terve kool selliseid inimesi täis ja kõikidel on oma lugu. Sageli on mindud pärast põhikooli otse tööle ja mõeldakse, et ah, ma hiljem õpin edasi, aga seda ei juhtu. Või siis minnakse edasi kutseharidusse, aga sealne eriala ei meeldi,” kirjeldas ta koolikaaslastelt kuuldud lugusid.
Kiili gümnaasiumi psühholoog Kristi Feldman näeb, et iga aastaga on järjest enam neid lapsi ja noori, kel tekib koolitõrge. Kõige rohkem tekib seda tema sõnul kolmandas kooliastmes, aga tavaliselt on märgid juba varem näha.
“Ma arvan, et üks põhjus selles on meie edumeelsel ühiskonnal. Ühiskond toodab seda, et kogu aeg peab olema erakordne, kõike tuleb teha kõige paremini. Sa ei saa käia trennis nii, et sa lihtsalt niisama käid trennis, vaid sa pead käima võistlustel ja võitma. Koolis peab saama häid hindeid ja olema mingil alal andekas ning silmapaistev. Lapsed ju kasvavad selles keskkonnas ja võtavad need ootused oma ning hakkavad iseendalt ka hästi palju ootama. Lapsed on iseenda osas hästi kriitilised,” rääkis Feldman.
Koolil on aga palju võimalik teha selleks, et luua lapsele sobiv keskkond. Koolipsühholoog rääkis, et kui laps on maha jäänud või on tal tekkinud ärevus ja meeleoluhäired, siis saab kasvõi ajutiselt toetada tema õppimist individuaalse õppekava alusel.
“Kõige keerulisemad olukorrad on need, kus ei teki koolitõrge, vaid tekib õppimistõrge. Ehk siis laps on kodus, aga sealgi ei teeta ühtegi miinimum asjas ära, sest jaksu lihtsalt ei ole. Lapsed on ka enese suhtes hästi süüdistavad. Nad sageli ütlevad, et ah, ma ise olengi laisk, aga tegelikult on ta ise segaduses ega tea, mis teda aitaks. Kui üks täiskasvanud inimene põleb läbi, saab ta olla päris mitu kuud haiguslehel ja mitte midagi erilist siin maailmas ei juhtu, aga noorel läheb kogu aeg rong eest ning ta jääb maha,” sõnas Feldman.
Kui noor ei ole 10. septembriks ühegi kooli nimekirjas või ei täida õppimiskohustust, hakkab temaga edasi tegelema kohalik omavalitsus.
Haridusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin kirjeldas, et kohaliku omavalitsuse spetsialistid peavad saama selle perega kontakti, et nende laste, kes õppimiskohustust ei täida, asukoht ja olukord välja selgitada.
“Alles siis, kui nad on üle leitud, saab hakata nende olukorda lahendama. Õppimiskohustust saabki panna täitma läbi lapse nõustamise ja selgitades välja, miks koolitõrge on tekkinud. Tavaliselt need lapsed, kel on oht jääda haridusest kõrvale, vajavad tegelemist juba varem. Varajane märkamine ja sellele reageerimine ongi see, mida saab kohalikul tasandil kõige paremini teha,” rääkis Matsin.
Uus õppeaasta on kestnud nädala. Kätlin Jaanus on aga õpiindu täis, mis sest, et koolitunnid on pikad ning koolipäev lõppeb õhtul poole üheksa ajal.
“Kõik tunnid on minu jaoks nii põnevad. Ma alguses mõtlesin küll, et kuidas ma jaksan 75 minutit istuda, aga aeg läks nii kiiresti. Ma tulin koolist ära olles rõõmus ja eufoorias, et oo, õppimine on nii tore. Eks ma pean ise ka palju vaeva nägema. Ma saan ju aru, et kui sul on 30 aastat koolist ja õppimisest möödas, siis see ei saa olema lihtne. Aga ma olen väga motiveeritud,” ütles ta