Naistevastase vägivalla ja perevägivalla statistika Eestis on üks Euroopa hullemaid. Kogu Euroopas on need probleemid väga levinud, mistõttu leiti Brüsselis, et vaja on teha direktiiv, mis kohustaks riike teemaga tegelema.
“Direktiiv tehti sellepärast, et oli näha, et riigid ikkagi ei panusta piisavalt selle probleemi lahendamisse. Teenuseid küll on, aga pole piisavalt, ennetust ei tehta piisavalt, ka mõned vägivallavormid ei ole näiteks veel karistatavad. Direktiiv tuleb sellisena üle võtta ja selle täitmist ka väga rangelt kontrollitakse,” rääkis sotsiaalministeeriumi ohvriabi poliitika juht Kristiina Luht.
Tema sõnul on Eesti selleks valmistunud pikemat aega ja palju olulist on tehtud, kuid mõned asjad on veel meie seadustes sisse viimata. Näiteks toob Luht selle, mis puudutab laste kaitsmist kui nende lähedased on vägivaldsed.
“Perevägivalla puhul tuleb tõesti eeldada, et alaealised vajavad igal juhul kaitset, ka siis, kui rünne ei toimunud otseselt nende vastu. See saab kirja kriminaalmenetlusseadustikku. Siis see, et tõesti kõikide ohvrite puhul hinnatakse nende abivajadust, ehk siis spetsialistid tõesti peavad väga hoolikalt läbi mõtlema, mida see konkreetne inimene vajab – millist kaitset ja millist tuge,” selgitas Luht.
Seadustesse saab olulisena kirja ka võrgustiku töö, mis tähendab tihedat koostööd ohvriabi, õiguskaitseorganite ja omavalitsuste vahel. Luhti sõnul on seda seni tehtud kõrge riskiga perevägivalla juhtumite puhul, kuid edaspidi peab nii tegema kõigi juhtumite puhul. Samuti saab parema õigusliku aluse see, kui süsteem on inimest alt vedanud ning seda on vaja analüüsida ja eri ametkondadel andmeid vahetada.
Mure pere- ja vaimse vägivalla pärast
Direktiivi järgi on vaja teha riiklikud tegevuskavad naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamiseks ja tõkestamiseks. Samuti on teatud kuriteod, mis peavad kindlasti olema kriminaliseeritud. Selles küsimuses on nii sotsiaalministeeriumil kui ka kodanikuühendustel mure, et Eestis ei ole karistusseadustikus perevägivalda kriminaliseeritud. Termin perevägivald on Luhti sõnul kasutusel ainult ohvriabi seaduses.
“Et vähemalt karistusseadustikus oleks selline kuriteo koosseis, et kõik saaksid õigesti aru, mis asi see perevägivald siis on. Samuti vaimse vägivalla kriminaliseerimine, ka selline kuritegu peaks olema karistatav, mitte ainult füüsiline vägivald. Me oleme natukene mures, et kas me jätame praegu kasutamata võimaluse, et kui see direktiivi ülevõtmine on selline suur protsess ja suur muudatus, et siis miks me ei lähe selleni, et me väga selgelt ka karistusõiguses ütleme, mis asi on perevägivald,” kõneles Luht.
“Eestiski on teada juhtum, kus naine tapeti päev enne kodust lahkumist, mis näitab, et lahkuminek on vägivaldses suhtes väga ohtlik.”
Ta tõi näiteks mõned problemaatilised riigikohtu lahendid, kus sisuliselt öeldakse, et lähisuhe lõpeb lahkumineku või abielulahutusega, kuid tegelik elu on teistsugune.
“Eriti kui inimestel on lapsed, siis nad jäävad tegelikult surmani seotuks ja lapse kaudu on võimalik teist poolt manipuleerida, kiusata lõputult. Ja nad seda kahjuks ka teevad,” rääkis Luht ja rõhutas, et vägivalla toimepanijad on sellises olukorras kahjuks väga leidlikud, nii et see üllatab neidki, kes on aastaid ohvrite aitamisega tegelenud.
Eestiski on teada juhtum, kus naine tapeti päev enne kodust lahkumist, mis näitab, et lahkuminek on vägivaldses suhtes väga ohtlik.
Seaduseelnõu saab vajalikud täiendused
Kui ERR pöördus justiitsministeeriumi poole küsimusega, miks eelnõus neid vägivallaliike ei käsitleta, läksid mööda mõned nädalapäevad, kui ministeerium teatas, et eelnõu on kavas nendes aspektides siiski muuta. Seda kinnitas intervjuus ka minister Liisa Pakosta.
“See kindlasti ei vasta tõele, et perevägivalda karistusseadustik ei kajasta. Vastupidi, meil on probleem sellega, et politsei ei algata menetlusi. Kui on ikkagi vägivald, siis karistusseadustiku järgi tuleb alustada menetlust ja siis saab vägivallatseja kõrvaldada kohe kuni kaheks kuuks. Eelnõu laiendab ka lähisuhte määratlust niimoodi, et lähisuhtevägivallaks loetakse ka sellist olukorda, kus vägivald on endiste partnerite vahel või jätkub pärast kooselu lõppemist.”
Pakosta sõnul saab karistusseadustiku paragrahv 121 uue pealkirja, nii et see ei käsitleks enam üksnes kehalist väärkohtlemist, vaid igasugust tervise kahjustamist. Paragrahvi sisu jääb üldjoontes samaks, kuid tekib võimalus samadel alustel karistada ka vaimse vägivalla eest.
Veel on kavas karistusseadustikus muuta ähvardamise eest karistamine laiemaks, nii et tagajärjed oleksid juba siis, kui kannatanu tunneb tõsist ja põhjendatud hirmu. Kehalise väärkohtlemise karistused muutuvad karmimaks. Karistatavaks muutuvad digikeskkonnas toimuvad vägivalla ja ahistamise vormid, näiteks inimese nõusolekuta temast seksuaalse sisuga materjali avaldamine ja ka selle materjali avaldamisega ähvardamine.
Ametnikud süüdistavad endiselt ohvreid
Üks mure, mida seadused ei reguleeri, on inimeste suhtumine, rääkis Kristiina Luht. Tema sõnul kuuleb ohvreid abistavate organisatsioonide tagasisidest, et endiselt kohtab spetsialistide seas hoiakuid, nagu ohver oleks oma olukorras ise süüdi.
“Ma usun küll seaduste pedagoogilisse mõjusse, aga kui spetsialist arvab, et ohver on ise süüdi, siis selle osas see seadus ju ei aita. Inimesed saavad kahjustada nii jõustruktuurides kui ka sotsiaalvaldkonnas. Inimene saab uuesti haiget, sest ei mõisteta, kui keeruline näiteks on ohvril sellest perekonnast lahkuda, kui raske on eluga edasi minna, kui sa oled pikalt vägivalda kogenud. Need hoiakud on need, mille muutmine on tegelikult kõige raskem,” kirjeldas Luht vabatahtlikelt kuuldud lugusid.
Mõningal määral saavad need küsimused ka Euroopa direktiiviga seoses lahendatud, sest seadusesse saab kirja see, et ohvreid ei tohi taasohvristada, kui nad jõuavad süsteemi. Samuti peavad kõik spetsialistid, sealhulgas kohtunikud ja politsei ohvriabitöötajad olema koolitatud, et mõista perevägivalla olemust, ohvrite kannatusi ja teha häid otsuseid.