Tabletid jõuavad vaimse tervise murega patsiendini sõltuvalt vanuserühmast kaks kuni kolm korda sagedamini kui teraapia, selgub värskest uuringust.
Professionaalne abi vaimse tervise valdkonnas taandub valdavalt ravimite väljakirjutamisesse, eriti vanemate inimeste puhul, selgub Eesti-Rootsi Suitsidoloogia ja Vaimse Tervise Instituuti tellitud ja Norstati läbiviidud uuringust. Ekspertide hinnangul võib põhjus olla selles, et ravimid on odavamad ja kättesaadavamad.
Projekti “Depressioonivaba Tallinn” raames uuriti tuhande täiskasvanud Lasnamäe, Õismäe ja Mustamäe inimese hoiakuid ja kogemusi. Teadusprojekti eestvedaja Rainer Mere rääkis, et tulemustest jäi kohe silma see, et nii eelarvamusi, häbimärgistamist kui segadust teemas orienteerumisel on jätkuvalt väga palju.
“Kui me uurisime inimestelt, et kas nad on nõus ravi saama ja millist ravi nad on saanud, juhul kui nad on pöördunud abi saamiseks kuhugi, siis tuli sealt ka välja, eriti vanemaealiste puhul, et nende ravi puhul keskendutakse pigem ainult tabletiravile ja nemad jõuavad teraapiasse väga harva. Võrreldes näiteks nooremaealiste inimestega, kes saavad nii tabletiravi kui ka teraapiat.”
Näiteks tõi Mere, et üle 60-aastased inimesed kasutavad depressiooniravis ravimeid kolm korda sagedamini kui psühhoteraapiat.
“Mida võib arvata numbritele tuginedes võib öelda seda, et, et vanemaealised on valmis abi saama, ehk siis, et nende sellised, noh, nad ei ole nagu teraapia vastu näiteks, kui me vaatasime numbrit, siis nad oleksid seda nõus saama küll, aga lihtsalt, kas neile siis ei pakuta või nad ei oska ise küsida või siis arst ei oska neile seda pakkuda. Mingil põhjusel nad tõesti sinna ei jõua.”
Eesti Psühholoogide Liidu president Margus Tõnissaar ütles, et uuringu tulemused on ootuspärased, sest kui ravimid on odavad ja lihtsamalt kättesaadavad, siis ligipääs vaimse tervise teenustele on praegu Eestis väga keeruline. Lisaks teeb liidule muret see, et teenuste kvaliteet on väga ebaühtlane.
“Meie soov on, et tavainimesed saaksid aru, kes on päris psühholoog ja kes ei ole. Väga palju nendest, kes ennast psühholoogiks nimetavad, ei tohiks seda meie arvates teha. Ja teenuse kvaliteedi seisukohalt on hästi oluline, et nendel ametitel või teenustel, kus on vajalik kutse olemasolu, et see kutse kindlasti olemas oleks. Ja kui seda ei ole, siis ei tohiks inimene ennast nimetada kliiniliseks psühholoogiks või nõustajaks või spordipsühholoogiks.”
Ta lisas, et see maailm on praegu kliendi jaoks väga kirju.
“Ja ma olen hästi nõus sellega, mis uuringu tegijad kirjutasid, et vaimse tervise küsimused ei ole lahendatavad ainult tablettide ja teraapia või nõustamisega, vaid see on palju komplekssem küsimus ehk tõepoolest, kuidas kogukond inimest toetab, kuidas pere toetab, kuidas me arendame või kasvatame neid oskusi, sotsiaalseid oskusi, mis inimesi toetaksid.”
Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise nõuniku Mari Ader-Nobelsi sõnul on riigi eesmärk suurendada psühholoogilise abi kättesaadavust, et inimestel oleks laiem valik erinevaid ravivõimalusi.
“Viimastel aastatel oleme laiendanud teenuse osutamise võimalusi kliinilistele psühholoogidele kui ka tegelenud sellega, et neid spetsialiste oleks piisavalt. Näiteks perearstikeskustes saavad vaimse tervise tuge pakkuda lisaks perearstidele ka vaimse tervise õed, kliinilised psühholoogid ja eelmisest aastast ka siis psühholoognõustajad, keda rahastatakse tervisekassa kaudu. Ja et oleks rohkem spetsialiste, siis endiselt toetame sotsiaalministeeriumis siis kliiniliste psühholoogide ja psühholoognõustajate kutseaastat.”