Ülle Madise ei ole legitiimne president, sest riigikogu praegusel koosseisul puudub legitiimsus, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Mina olen seisukohal, et 2. septembril riigikogus 71 häälega Eesti Vabariigi presidendiks valitud Ülle Madise ei ole legitiimne president.
Ma ei pea silmas seda, et demokraatlikke valimisi ju polnud. Sisuliselt toimus riigikogus kõrge riigiametniku ametisse määramine vastavalt erakondade vahel saavutatud kokkuleppele, ilma kampaania ja konkurentsita, mis peaks demokraatlikus riigis olema poliitiliste ametikohtade täitmise eeldus.
Ülle Madise sai õiguskantsleri positsiooni taha pugedes hoiduda valimiskampaaniast ja oma poliitiliste vaadete selgitamisest. Riigikohus koguni leidis, et õiguskantsler peabki presidendiks kandideerides hoiduma poliitiliste seisukohtade avaldamisest. Ja mis avalikkusele suunatud kampaaniat sa peadki tegema, kui sinu määramine sõltub tegelikult üksnes riigikogu erakondade tagatubade vahelistest kokkulepetest, mitte ühiskonna toetusest.
Aga ma ei pea seda silmas. Ma ei pea silmas ka seda, et osadele valimissedelitele tehti ettenähtud risti asemel linnuke (seadus nõuab risti), mistõttu tekib küsimus, kas Madise poolt ikka anti 68 kehtivat sedelit. See on kahtlemata väga tõsine asi.
Üle Madise ei saa olla legitiimne president, kuna teda ametisse nimetanud institutsioon ei oma hetkel legitiimsust.
Lähtudes oma varasemast seisukohast, et 2023. aastal toimunud riigikogu valimiste tulemusi moonutati – otse öeldes võltsiti –, ei ole võimalik pidada praegust parlamendi koosseisu legitiimseks. Seadusetusest ei saa sündida seaduslikkust. Järelikult on õigustühised kõik seadused ja muud otsused, mida see koosseis on vastu võtnud.
Kaasa arvatud Ülle Madise valimine presidendiks.
Kas see minu kui kodaniku arvamus muudab midagi? Ei, muidugi mitte. Kogu süsteem paneb tuima edasi. Demokraatia ja õigusriigi simulaakrum kestab. Süsteem jätkab funktsioneerimist. Parlamenti ja valitsust kamandavad poliitilised jõud ei lase end millestki häirida. Riigikohus lööb templi alla iga kord, kui vaja. Valimiste kaudu ei saa nagunii mõjutada poliitilist kurssi ega parandada riiki. See polegi ette nähtud.
Üha rohkem inimesi võõrdub sellest riigist, aga nomenklatuurile on see isegi meeltmööda – sest mida vähem inimesi topib oma nina riigivalitsemisse, seda vähem tuleb neil selgitada ja põhjendada. Peaasi, et nad makse maksavad.
President peab olema süsteemile mugav esindusisik, kes aitab rutiinselt ellu viia nomenklatuuri tahet ja kes ütleb pidupäevadel jutlust.
Just selle tõttu ei ole eesti rahvas nomenklatuuri arvates endale riigipea valimiseks „küps”, sest võib juhtuda, et vabadel ja kontrolli alt väljunud valimistel valitakse ametisse mingisugune süsteemiväline populist või tagurlane, ja mugavasse süsteemi tekitavad mõrad.
Senikaua, kuni Eesti riigis ei ole ausaid, vabu ja õiglasi valimisi – ehk teisisõnu, senikaua, kuni seda riiki valitsetakse valskuse ja varastamise abil –, ei oma siin demokraatlikku legitiimsust mitte ükski riigiasutus.