Lapse trenni valikul tasub arvestada tema enda huvidega ning vanemad peaksid pöörama tähelepanu ka sellele, milliseid võimalusi pakuvad liikumiseks kodu ja kool. Liikumisõpetaja ja -entusiasti Siim Tõnissoni sõnul ei pea iga laps tingimata trennis käima, kui piisav kehaline aktiivsus tuleb koolist, huviringidest ja perega koos liikumisest.
“See annab inimesele nii palju juurde, kui ta käib trennis. Arusaam elust ja asjadest ning kui kiiresti ta hoomab mingeid asju, see on nii suur kvaliteedivahe sellel inimesel, kui ta käib trennis ja kui ta ei käi trennis,” rääkis Tõnisson “Vikerhommikus”.
Tema sõnul on regulaarse treeningu taga eelkõige igapäevane füüsiline aktiivsus. Kui laps saab piisavalt liikuda koolis, huviringides, liikumistundides ja perega vabal ajal, ei ole treeningus käimine tingimata vajalik.
Enne lapse trenni panemist vanem uurima, kas lapsel on ala vastu üldse huvi. Kui huvi puudub, tasub mõelda, miks see nii on. “Kui tal on see huvi, siis kindlasti peaks alustama nendest, kuhu ta minna tahab, tihti tahetakse minna sinna, kus sõbrad juba ees käivad,” ütles Tõnisson.
Lapse valikuid mõjutavad ka vanemate enda spordiharjumused. Kui vanemad on näiteks tennisemängijad, võib ka laps sattuda suurema tõenäosusega tennisetrenni.
Tõnissoni sõnul võiks liikumise teemal lastega rääkida võimalikult varakult. Samas ei ole väikese lapse puhul alati vaja liikumise olulisust pikalt selgitada. Olulisem on lapse endaga koos liikuma minna.
“Vanemal on liikumisaktiivsuse mustrite tekitamisel oluline roll. Roll on oluline siis, kui laps võetakse ka liikuma kaasa, mitte et ema käib bodypump’is ja isa mängib padelit, see ei pane last liikuma. Aga kui ta on seal kaasas, siis on sellel juba hoopis teine mõju,” rääkis ta.
Muu hulgas on laste ja noorte liikumisharjumusi muutnud elektritõukerataste levik. “Me oleme vist selle õige hetke maha maganud, millal me oleks pidanud käe ette panema. See hakkab juba natuke sellist pandeemilist mõõdet võtma: just need vigastused ja kehalise aktiivsuse poolest ka,” nentis Tõnisson.
Lisaks mõjutavad lapsi nutitelefonid, mis on ka liikumisaktiivsusele põntsu pannud. Samas rõhutas Tõnisson, et kui lastelt telefonid ära võtta, tuleb neile midagi asemele pakkuda. Tema koolis on telefonide jaoks eraldi kapid ning vahetundides saab kasutada võimlat ja spordivahendeid.
“Ma olen ka seal juures ja aitan suunata lapsi seda teed, et lähme teeme midagi,” rääkis ta.
Liikumisõpetaja sõnul tuleks üleüldse koolipäeva senisest rohkem ümber korraldada, et õpilastel oleks iga päev võimalus liikuda. Ühe võimalusena tõi ta esile Liikuma Kutsuva Kooli. Selle raames on koolipäevas pikem õuevahetund, mille ajal saavad õpilased mängida ja liikuda. Samuti saavad õpilased olla mängujuhid ning kutsuda kaaslasi mängima. Ka saab liikumist tuua ainetundidesse aktiivsete pauside kaudu.
Tõnissoni sõnul ei ole probleem selles, et lapsed ei tahaks liikuda. Tema enda koolis näeb ta, et lastele meeldivad jalgpall, korvpall, parkuur, ronimine ja hüppamine. Laste huvi võivad äratada ka väga lihtsad vahendid, näiteks kuubik, mille üks külg on 90 sentimeetrit ja teine 60 sentimeetrit kõrge. “Meil oli 20 last järjekorras, et saaks lihtsalt selle kuubiku otsa hüpata,” rääkis ta.