Presidendivalimised 2026. aastal lähevad ajalukku haruldase korrana, mil ainus riigikogus ülesseatud kandidaat, Ülle Madise, valiti riigipeaks kohe esimeses hääletusvoorus.
Kuigi parlament võib seda lugeda oma töövõiduks, tekitas valimisprotsess avalikkuses vastakaid tundeid.
“Ma olen mõistnud erinevatest statistilistest andmetest, erinevatest küsitlustulemustest, et rahvale on praeguse presidendi valimise protseduur arusaamatu, see tundub läbipaistmatu. Ja seetõttu inimestes on tekkinud märkimisväärne hulk frustratsiooni,” lausus õigusteadlane ja põhiseaduse assamblee ekspertkomisjoni esimees Jüri Raidla.
“Iga kord on olnud kandidaatide ümber väga palju diskussiooni. On segadust olnud, on segadust püütud tekitada, aga iga kord on saadud ikkagi hakkama selle ülesandega. Ja ka seekord riigikogu sai ju suurepäraselt hakkama,” ütles avaliku halduse ekspert Külli Taro.
Aga kuidas me sinna jõudsime? Presidenti asuti otsima juba päris aasta alguses, kui ametisolev riigipea Alar Karis ei olnud oma jätkamise kohta veel kindlat sõnumit andnud. Kuigi rahva seas on Karis populaarne, polnud erakonnad temas siiski ühel meelel. Ja nii seisis protsess pikalt paigal.
“Kevadel oli suhteline vaikus osalt sellepärast, et väga paljud poliitikud ei teadnudki, mida Alar Karis teeb. Ja see (Karise otsus kandideerida – toim.) oleks olnud väga suur mängumuutja. On ju kas või presidendiks valitud Ülle Madise öelnud, et tema Alar Karise vastu ei sooviks kandideerida, kui Alar Karis soovib jätkata,” lausus politoloog ja ajakirjanik Erik Moora.
Pilt selgines võidupühal.
“Riigipeana soovin teile viimast korda head võidupüha,” ütles Karis võidupüha puhul peetud kõnes.
Seepeale oli erakondadel taas põhjust pead kokku panna, kuid ühist kandidaati ikka ei sündinud. Sel ajal käisidki sotsiaaldemokraadid lauale õiguskantsler Ülle Madise nime, kes oma ameti erapooletuse tõttu ei saanud end ise riigipeaks pakkuda.
EKRE esitatud Mart Helmel teiste erakondade soosingut polnud. Samal ajal ilmutasid huvi presidendiks pürgimise vastu mitmed teised tuntud ühiskonnategelased, nende seas Maive Rute, Indrek Laul, Hannes Hanso ja Tiit Land.
“Eestis peab president valitama parteiülese kokkuleppe alusel. Ja seetõttu saab see sündida ainult nii, et parteid tasapisi koordineerivad, kompavad omavahel seda, et kes on selline kandidaat, keda nende ridades olevad inimesed võiksid tahta toetada,” ütles Moora.
Kandidaatide esitamise tähtaeg sõudis aga üha lähemale. Isamaa ja Keskerakond kaalusid rektor Tiit Landi ülesseadmist, ent viimaks jäi tema selja taha vaid Keskerakond – põhjendusega, et riik vajab mitut kandidaati ja ühiskond sisulist debatti.
“Mina olen seda meelt, et ühiskondlik debatt on ülioluline asi ja see on see, mis hoiab meid rajal. Aga ühiskondlik debatt käib kogu aeg. See on meie igapäevased vestlused, arvamusartiklid, arvamusavaldused. See, kui me omistame väga suurt tähtsust kandidaatide lavastatud debatile, ajame nad kuskile ritta ja küsime nende käest ette teada küsimusi ja torgime neid igatpidi… Sellele ma väga suurt tähtust ei omista. See ei näita inimeste kohta suurt muud midagi kui seda, et kas nad on head selle formaadi tundjad. Aga see ei tee neist head presidenti,” rääkis Moora.
Niisugune debatt jäigi ära. Kui Ülle Madise ülesseadmiseks allkirju koguma asuti, sai ta selja taha 75 parlamendisaadikut. Ja Madisest sai ainus ametlik kandidaat.
Olukord pahandas mitut opositsioonipoliitikut. Protsessi ei peetud enam valimisteks, vaid Toompea tagatubades määramiseks.
“Ma ei mõista neid riigikogu liikmeid, kes ütlesid, et nad ei tulnud hääletama või kes tagantjärele ütlevad, et vabariigi president pole justkui õige president, sest oli ainult üks kandidaat. Igal riigikogu liikmel on õigus kandidaat üles seada. Tõesti, tal on õigus seada üles ainult üks kandidaat ehk riigikogu liige saab anda allkirja ainult ühe kandidaadi poolt. Aga isegi kui juba 75 parlamendi liiget oli andnud allkirja Ülle Madise kandidatuuri ülesseadmiseks, oleks ikkagi olnud piisavalt palju riigikogu liikmeid, kes oleks saanud veel ühe kandidaadi üles seada. Miks nad seda ei teinud, see on nende vaba voli, aga minu arvates ei ole aus sellisel juhul tagantjärele öelda, et valimiste probleem oli see, et oli ainult üks kandidaat,” lausus Taro.
Presidendiks valiti Ülle Madise salajasel hääletusel 71 häälega. Teda toetasid peamiselt sotsiaaldemokraatide, Reformierakonna, Eesti 200 ja Isamaa liikmed ning mõned fraktsioonitud saadikud. EKRE liikmed saali ei tulnud ning Keskerakond hääletussedeleid välja ei võtnud.
“Meie põhiline sõnum oli ja on, et praegune protsess ei ole tegelikult demokraatlik,” ütles Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart.
“Minu hinnangul on see, kui partei ei luba oma liikmetel registreeruda ja ei luba võtta sedeleid välja ja oma soovi korral oma häält anda, ühest küljest argpükslik, sest põhiseaduse järgi on riigikogu liige sõltumatu – riigikogu liige peab saama teha ka teistsuguseid valikuid, kui on partei ametlik liin, tal on selleks mandaat. Ta esindab oma valijaid, mitte ainult partei huvi või sõnumit. Ja selle piiramine või takistamine ei ole väga aus kavatsus. Ühe poliitiku poolt on väga okei mitte hääletada või mitte anda poolthäält või sodida sedel ära või karjuda üle saali, et see on jama kõik, mis siin toimub. Aga partei juhtkonna tasandil otsustada, et need, kes tahaksid teisiti teha, nemad ei tohi seda teha, see on minu meelest põhiseaduse rikkumine,” lausus Moora.
Olukord tõi uuesti päevakorda küsimuse, kas praegune kord on end ammendanud ja kas presidendi valimine tuleks usaldada otse rahvale.
“Kõik senised presidendivalimised, ka viimatine, on toimunud täies kooskõlas põhiseadusega ja seadustega, selles ei ole kahtlust. Vaatamata ilusatele tulemustele ja võluvale protsessile on olemas selgelt valud, mis tulevikus tuleks ära lahendada,” märkis Raidla.
“Seni on otsevalimiste teema alati vaibunud, vaatamata sellele, et sellel on olnud erinevatel hetkedel mõjukaid toetajaid. Meil on olnud peaministreid, kes on rääkinud seda, et peaks ikka otsevalimised tegema ja nii edasi. Ja ei saa välistada, et ühel hetkel see otsustatakse,” ütles Moora.
Otsevalimisi ei pea vajalikuks ka Raidla, kuid tal on läbipaistvuse suurendamiseks lahendusi. Esiteks: anda lisaks riigikogule ka rahvale õigus presidendikandidaate üles seada.
“Juriidiliselt siduval moel. Ma rõhutan seda, juriidiliselt siduval moel. See tähendab seda, et kas 10 000, 20 000 või 25 000 kodanikku, nii nagu seadus ette tulevikus näeks, annab oma allkirja. Ja kui need allkirjad on koos, siis sellest inimesest ongi saanud presidendikandidaat,” lausus Raidla.
Teine variant on Raidla hinnangul viia valimised kohe üle valimiskogusse, jättes riigikogu voorud vahele.
“Valimiskogus tekib selgelt presidendile laiema kandepinnaga volituse mandaat, mis jätkuvalt sobib praegusesse põhiseadusesse. Tal tekib oluliselt suurem tasakaalustaja võimekus,” märkis Raidla.
Praegu läks aga nii ning Eesti vabariigi tulevane president on Ülle Madise.
“Kuna õigusriiklusele Eestis on tekkinud viimastel aastatel selgelt tugev surve, siis põhimõtteliselt on tarvilik, et Kadriorus oleks üks väga tõsiseltvõetav põhiseaduse ja õigusriikluse valvur ja seda Ülle Madise kahtlemata on,” lausus Raidla.