Oma kahes värskes kogumikus “Läbi hirmu prisma: hirmu tähendusloome uurimine meediasfääris” (peagi ilmuv) ja “Emotsioonide jõud: poliitilise võitluse afektiivsest kujunemisest” väidavad nad, et meedia pole neutraalne peegel, vaid pigem poliitilisi võitlusi ärgitav tundemasin, mis konflikte võimendab.
- Me elame ajastul, kui hirmust räägitakse väga palju ja seda nähakse paljude nähtuste ühe võtmetegurina. Samal ajal tuleb pidevalt tõestada, et hirm, mida keegi tunneb, on õige, ratsionaalne ja legitiimne.
- Hirmu levik kultuuris on märk tähenduse kriisist. See on olukord, kus varasemad tõlgendusraamid enam ei toimi ja see tekitab ebakindluse ja määramatuse õhkkonna.
- Emotsioonid – olgu need viha, hirm, armastus või uhkus – ei ole poliitika kõrvalsaadused, vaid poliitika alustruktuur.
- Afektiivse julgeolekustamise korral nihkub demokraatliku protsessi fookus hirmude maandamiselt emotsionaalsele polariseerumisele, kus tulevikku ei kujundata enam läbi ühise nägemuse, vaid pigem läbi ettekujutatud ohtude.
- Vastupanu hirmule eeldab kultuuri, mis suudab taluda ebakindlust ja ambivalentsust.
Teie värske kogumiku pealkiri viitab “hirmu prismale”, mille kaudu tänapäeva meediakeskkonda analüüsida. Mis asi on meediasfäär ja miks on just hirm see peamine prisma, mis aitab meil mõista, kuidas see keskkond toimib? Kas me elamegi praegu mingisuguses erilises hirmukultuuris?
Mari-Liis Madisson: Mõtleme meediasfäärist kui tänapäevasest tähenduste loomise, vahendamise ja talletamise keskkonnast ehk kultuurilisest ruumist, mida kujundavad meediaprotsessid. Need hõlmavad ühelt poolt uudiste ja sotsiaalmeedia sisu loomist, teisalt tähenduslike lugude ja mõjusate audiovisuaalsete kujundite ringlusse laskmist ning algoritmide ja platvormimajanduse kaudu toimuvat sisu suunamist. Kõigi nende koosmõjul tekib tõlgendustöö.
Meediasfääris toimuvad ühiskondlikud arutelud ja vormuvad kollektiivsed emotsioonid, aga ka esteetilised kogemused, mis ei ole sageli teineteisest lahutatavad. Samuti kuuluvad sinna isiklikud suhtluspraktikad. Kõige selle koosmõjus kujunebki tänapäevane inimeseks olemise kogemus.
Raamatu eessõna kirjutades tuli korduvalt meelde internetiuurija Sonia Livingstone’i väide, mille ta esitas juba 2000ndate lõpus: tänapäevast ühiskonda ei saa mõista ilma meedialoogikat mõistmata. Meedia on ühiskonnaga niivõrd sügavalt põimunud. Praeguses olukorras, kus suurem osa nii isiklikust kui ka avalikust suhtlusest ning tähenduseloomest toimub ekraanide vahendusel, on saanud selgeks, et meediakultuur ja ühiskond ei toimi enam eraldiseisvate süsteemidena. Nad kujundavad teineteist pidevas vastasmõjus.
Me ei taha öelda, et meedia mõjutab kõike – me ei ole meediadeterministid –, kuid see on üks oluline jõujoon, millele tähelepanu pöörata.
Mis puudutab kogumiku teemavalikut, suunas meid äratundmine, et hirmukultuur iseenesest ei ole küll uus nähtus, kuid tänapäeval tuleb see esile erilise vahendatuse kaudu. Just hirmu vahendatuses peitub midagi uut.
Tänapäevane meediakeskkond muudab hirmu eriti nähtavaks ja jagatavaks. Me ei koge hirmu enam ainult otseste ohumärkide kaudu. See on sageli vahendatud voog, mis põimib erinevaid ülestähendusi. Need on loodud kindlast vaatenurgast, teatud tujusid ja tundeid arvestades. Neile lisanduvad ka metakommentaarid – kommentaarid kommentaaride ja jagatud emotsioonide kohta, mis tihti võimendavad ebakindlust ja dramatiseerivad ohutunnet.
Me ei ütle, et elame ajastul, kus on pretsedenditult palju hirme, vaid pigem ajas, kus hirm on saanud oluliseks kommunikatsioonivahendiks. Meediakeskkond on muutunud tundemasinaks, mis toodab ja võimendab emotsioone. Need emotsioonid loovad tähenduse ja kuuluvustunde. Samas võivad need tekitada ka väsimust ja süvendada umbusku.
Lõpetuseks hirmuprisma kohta – meedia ei tooda üksnes informatsiooni, vaid ka kogemusi. Hirmuprisma toobki selle esile – teabe kõrval on kogemused ning meedia loob emotsionaalseid raame, mille kaudu inimesed kujundavad oma tunnetust ja arusaama sellest, mis on ohus või kaitsmist väärt.
Tartu Ülikooli semiootika teadur Mari-Liis Madisson. Autor/allikas: Taavi Kivisilla
Sageli arvatakse, et meedia vaid peegeldab ühiskonnas olemasolevaid hirme. Teie kogumik aga viitab, et meedia roll on palju aktiivsem – see mitte ainult ei edasta, vaid ka kujundab ja võimendab hirme. Kuidas see mehhanism toimib ja milliseid võtteid selleks kasutatakse?
Merit Maran: Üks põhjus on see, et meediasfäär toimib suures osas niinimetatud tähelepanumajanduse reeglite järgi. Hirm on üks kõige tõhusamaid viise tähelepanu äratamiseks. See, mis tekitab ärevust või ehmatab, paneb meid klõpsama ja jagama.
Levinumad võtted on näiteks klikipüügipealkirjad, konfliktide üledramatiseerimine, kellegi teise – või lausa konstrueeritud võõra – kujutamine süüdlase või ohuna, emotsionaalselt laetud keelekasutus ning liialdatud moraalsed hinnangud.
Tänapäeva meediasfääris on olulisel kohal ka visuaalsus ja audiovisuaalsus. Pilt ja video on emotsioonide esilekutsumisel palju mõjusamad kui pelgalt sõnaline tekst. Selle kaudu levib hirm kiiremini. Emotsioon, mida inimene kogeb mõnda hirmutavat videolõiku nähes, võib olla sedavõrd tugev, et ta vajutab jagamisnupule enne, kui jõuab nähtut üldse ratsionaalselt analüüsida. Seetõttu on levik palju vahetum.
Kui rääkida hirmu leviku mehhanismist sotsiaalmeedias, on olulised algoritmid, mis jälgivad meie varasemaid reaktsioone. Tänapäeval ei mõõda platvormid ainult seda, millele inimene klõpsab või mida jagab, vaid ka seda, kui kaua ta mingil sisul peatub. Kasutajalt võetakse järjest rohkem ära agentsust ehk võimet teadlikult valida, millise sisuga ta tahab suhestuda. Meid manipuleeritakse meie vahetute reaktsioonide kaudu tarbima infot, mida me ei suuda sageli kontrollida.
Selline sisu suunatus tähendab, et iga kasutaja saab oma isikliku versiooni hirmudest. Nendes infomullides hirm mitte ainult ei levi, vaid paljuneb ja taastoodab ise seda, millele inimene reageerib.
Kui Mari-Liis joonistas enne pildi meediasfääri keerukusest, on samas oluline rõhutada, et selle sees on ka valdkondi, mis töötavad aktiivselt hirmu levikule vastu. Pilt on kompleksne ja mitmekesine. Seega ei saa öelda, et kogu meediaruum järgib sama suundumust või et see oleks suunatud üksnes hirmu õhutamisele.
Üks teie kogumiku autor kasutab tabavat “kollimehe” metafoori, et kirjeldada hirmude projitseerimist “teistsugusele”. Kuidas luuakse ja võimendatakse digitaalses sfääris hirme, mis on suunatud näiteks migrantide või poliitiliste vastaste vastu, ning kuidas see aitab konstrueerida “meie” ja “nende” vastandust?
Merit Maran: Oluline on rõhutada, et “kollimehe” loomise mehhanism ei ole kultuuris midagi uut. Ajalooliselt on kasvanud kollektiivne hirm sageli hajusast ärevusest konkreetse vaenlase kujuni. Juri Lotman on sellest kirjutanud näiteks varauusaegse nõiajahi kontekstis. Digitaalses meedias omandab see lihtsalt uue ulatuse ja leviku kiiruse.
Narratiivid eri tüüpi “kollimeestest” hakkavad tavaliselt levima perioodidel, kui maailm tundub ebastabiilne või liiga keeruline. See võib olla tingitud suurtest ühiskondlikest muutustest, mida ei suudeta enam olemasolevate tõlgendusraamide kaudu mõtestada. Sellistel hetkedel aitab “teise” või “võõra” kujutamine ohuna luua näilist selgust – lihtsat selgitust, miks asjad on halvasti. See loob ka ühtekuuluvustunde ja näilise stabiilsuse. Paraku on sellel stabiliseerumismehhanismil kõrge hind. Sageli projitseeritakse hirm sotsiaalsetele vähemustele, näiteks migrantidele, või ideoloogilistele vastastele.
Digitaalses keskkonnas toimub selliste hirmude võimendamine enamasti lihtsustatud ja tugevalt emotsionaalsete narratiivide kaudu. Oluline on, et sõnum leviks mitmes kanalis, korduks erinevates formaatides ja liiguks kiiresti. Argumente pole vaja, piisab afektist.
See mehhanism võimendub eriti tugevalt digitaalses inforuumis, kus info liigub väikeste, kontekstist eraldatud tükkidena – meemide, piltide, videote ja loosungitena. Kui neid kilde jagatakse ja kommenteeritakse tuhandeid kordi ning need ujutavad üle kogu sotsiaalmeedia, tekib neil fragmentidel iseseisvev elu ja need muutuvad reaalseks. Just niimoodi toodetaksegi “kollimehi”, kelle külge saab kinnitada kollektiivse ärevuse ja hirmu.
Tallinna Ülikooli Juri Lotmani semiootikavaramu juhataja Merit Maran. Autor/allikas: Erakogu
Me kardame vandenõuteooriate ohtlikku mõju, kuid samas on ka teooriad ise tihti kantud suurtest hirmudest tuleviku või varjatud jõudude ees. Kas kriitika vandenõuteooriate aadressil ja vandenõuteooriad ise kasutavad tegelikult sarnaseid hirmu tekitamise mehhanisme?
Mari-Liis Madisson: Lühike vastus on – jah, kasutavad. Meie enda ja paljude Euroopa kolleegide uurimistöö näitab, et vandenõuteooriad on tänapäeval väga populaarsed, kuid samal ajal ka väga stigmatiseeritud. Diskursus nende ümber on polariseerunud. Nii vandenõuteooriad ise kui ka nende kriitika väljendavad tugevaid hirme ja arusaama, et hirmuga manipuleerimine on väga ohtlik.
Vandenõuteooriad hoiatavad varjatud jõudude ja salajase kontrolli eest. Kriitika omakorda ütleb, et vandenõuteooriad ja valeinfo on ohtlikud, lollitavad inimesi, nüristavad nende kriitilist mõtlemist ja lõhestavad ühiskonda. Hirm on mõlema diskursuse tähenduslik mootor.
Ühelt poolt on see osa sisulisest selgitusest, miks inimesed loobuvad kriitilisest mõtlemisest või kontrollist oma olukorra üle. Selle põhjus on emotsionaalne kõnetamisvõime, mis mõtlemise justkui blokeerib ja inimesed halvab.
Teiselt poolt on neil sarnased kirjeldusviisid. Näiteks idee, et toimub ajupesu, esineb nii vandenõuteooriates kui ka nende kriitikas. See võib tunduda üllatav, kuid ka vandenõuteooriate suhtes kriitilised sotsiaalmeediagrupid räägivad, kuidas “uhhuuärikad” käivad eluga hätta jäänud inimeste “ajusid loputamas”.
Mõlemal juhul lihtsustatakse keeruline tegelikkus arusaadavaks vastanduseks ehk luuakse selge “meie ja nemad”. Samal ajal toimib diskursiivne reguleerimine – pannakse paika, millised hirmud on legitiimsed ja millised mitte. Sotsiaalselt tundliku närviga inimene peaks tundma “õiget” hirmu, samas kui “valed” hirmud on ebaadekvaatsed ja naeruväärsed.
Siin tekibki paradoks. Me elame ajastul, kui hirmust räägitakse väga palju ja seda nähakse paljude nähtuste ühe võtmetegurina. Samal ajal tuleb pidevalt tõestada, et hirm, mida keegi tunneb, on õige, ratsionaalne ja legitiimne. Nii vandenõuteoreetikud kui ka nende kriitikud kasutavad hirmu mitte ainult ohtude väljendamiseks, vaid ka teiste tunnetuse marginaliseerimiseks või häbimärgistamiseks ning oma moraalse positsiooni õigustamiseks.
Tehnoloogia, eriti sotsiaalmeedia ja tehisintellekt, on toonud kaasa uut tüüpi hirmud. Kuidas on digitaalne kommunikatsioon muutnud hirmude levimise kiirust ja olemust – kas võime rääkida lausa “nakkavast hirmust”?
Andreas Ventsel: Nagu eelkõnelejad on rõhutanud, ei ole meedia – eriti sotsiaalmeedia – hirmu vahendamisel neutraalne ega passiivne keskkond, vaid pigem aktiivne taustsüsteem, mis hirme toodab ja võimendab. Merit osutas klõpsumajandusele ning Mari-Liis konfliktsetele narratiividele ja negatiivsetele raamistustele. Need kõik mõjutavad meie reaktsioone sõnumitele.
Sotsiaalmeedia kontekstis toetavad platvormide sotsiaaltehnilised lubavused uusi suhtlusvorme, mida varem polnud – näiteks suur otsingukiirus, kopeerimise ja info levitamise lihtsus või interaktiivsus. Kõik see muudab meie käitumismustrid sotsiaalmeedias loomulikumaks ja kiiremaks. Seetõttu kasutatakse seal sageli emotsionaalselt laetud ja hirmutavaid märksõnu taktikaliselt, et juhtida tähelepanu teatud probleemidele ning motiveerida inimesi reageerima või ühiskondlikult mobiliseeruma.
Lisaks on riskid ja ohud muutunud lokaalsest globaalseks. Kliimamuutus, terrorism, küberrünnakud ja pandeemiad võivad ilmneda kõikjal maailmas. Uudised ja lood nendest levivad reaalajas üle maailma. Meediakommunikatsioon mitte lihtsalt ei vahenda, vaid ka võimendab neid. Iga uus mure muutub reklaamitulu või poliitilise kapitali allikaks. Ilusamini öeldes: hirmust on saanud kaup, mida kapitaliseeritakse nii meediaettevõtete kui ka poliitiliste jõudude poolt.
Veel üks oluline tegur on see, et heaoluühiskonnad on harjunud stabiilsuse ja turvalisusega. Kriisid on samas muutnud ühiskonnad oluliselt tundlikumaks. Igasugune väiksemgi võnge sotsiaalses koes võib tekitada suure resonantsi isegi siis, kui sel pole objektiivselt nii suurt kaalu. Sellises keskkonnas levivad hirmud kiiresti ja nakkavalt, sest ühiskond ise on muutunud vastuvõtlikumaks.
Poliitikafilosoof Judith Shklar rääkis “hirmuliberalismist”, mille kohaselt on riigi eesmärk kaitsta kodanikke hirmu eest. Teie värske raamat analüüsib, kuidas emotsioone, sealhulgas hirmu, kasutatakse poliitilises võimuvõitluses, näiteks afektiivse julgeolekustamise kaudu. Mida ütleb meie demokraatia kohta see, et hoopis hirmu tekitamisest on saanud võimu konstitueeriv osa?
Andreas Ventsel: Ühiskonda vallanud hirme on poliitilises kommunikatsioonis kasutatud mobiliseerimise eesmärgil ka varem. Eelnevalt kirjeldatud tingimused – eelkõige sotsiaalmeedia ja digitaalne kommunikatsioon – on aga muutnud hirmu mitte lihtsalt vahendiks, vaid tihti ka eesmärgiks, mida teadlikult luuakse ja kujundatakse.
Julgeolekustamise mõiste aitab seda protsessi hästi mõista. Julgeolekustamine tähendab, et teatud teemad – olgu need ränne, kliimamuutus või tehisintellekt – raamistatakse ohuna kogu rahvale, riigile või väärtustele. Lihtsustatult öeldes visandatakse ohustsenaarium küsimusele “Mis juhtub siis, kui me kohe ei tegutse?” Kui sellised ohuvisioonid muutuvad emotsionaalselt laetuks, toimubki afektiivne julgeolekustamine. Selle kaudu õigustatakse ohtude maandamiseks kavandatavaid erakorralisi või tavapärasemast karmimaid poliitilisi meetmeid ja valikuid, mida muidu oleks keeruline põhjendada.
Probleem tekib siis, kui kodanikke mobiliseeritakse mitte ratsionaalse arutelu ja konsensuse saavutamise eesmärgil, vaid hirmu kaudu, mida mobiliseerimiseks luuakse ja kujundatakse. Nii muutub poliitiline ruum ettearvamatumaks ja on vähem avatud erinevatele seisukohtadele. Võib öelda, et hirmust ja vastandumisest saab poliitilise kommunikatsiooni ja mobiliseerimise keskne osa.
Niisugune protsess muudab demokraatia hapramaks. Afektiivse julgeolekustamise korral nihkub demokraatliku protsessi fookus hirmude maandamiselt ja osaluspõhiselt sidususe loomiselt emotsionaalsele polariseerumisele, kus arutelu asendub “poolt” ja “vastu” reaktsioonidega ning tulevikku ei kujundata enam läbi ühise nägemuse, vaid pigem läbi ettekujutatud ohtude.
Tartu Ülikooli poliitika- ja sotsiosemiootika professor Andreas Ventsel. Autor/allikas: Taavi Kivisilla
Meediateoreetik Zizi Papacharissi räägib “afektiivsetest avalikkustest”, mis koonduvad sotsiaalmeedias just jagatud tunnete, näiteks hirmu ümber. Kui paljud tänapäeva hirmudiskursused ongi disainitud just selliste kiiresti mobiliseeruvate ja emotsionaalselt laetud digikogukondade, mitte niivõrd arutelu, loomiseks?
Andreas Ventsel: Võib nõustuda, et teatuid hirme disainitakse digitaalses kommunikatsioonis sihipäraselt algoritmiliselt ja esteetiliste valikute, nagu visuaalide ja märksõnade, kaudu. Emotsioonipõhised soovitusmudelid on kujundatud suunama kommunikatsioonis osaleja tähelepanu ja tugevdama afektiivset resonantsi. Näiteks kasutatakse tumedaid ja kontrastseid värviüleminekuid, ähvardavaid pilte või katastroofilist esteetikat.
Samuti aktiveerivad märksõnad nagu kriis, oht, rünnak või vandenõuteooriad otsingumootorites ja platvormide algoritmides just need emotsionaalsed seosed. Tehisintellektil põhinevad süsteemid õpivad kasutajate emotsiooni- ja reaktsioonimustritest – näiteks millised postitused tekitavad ärevust ja kui kiiresti me artikleid läbime või neile reageerime. Nii muutub hirm mitte ainult sotsiaalseks, vaid ka optimeeritavaks afektiks, mida saab kujundada ja kapitaliseerida.
Poliitiliste kogukondade kujunemine sotsiaalmeedias toimubki paljuski afektiivsete reaktsioonide pinnalt. Niisugust digitaalse kommunikatsiooni vahendusel loodud kogukonda on nimetatud ka afektiivseks avalikkuseks või “räsimärgi avalikkuseks”. Nende ühine joon on see, et need kogukonnad on ajutised, ebastabiilsed ning põhinevad tugevatel emotsionaalsetel impulssidel. Need ei sünni seetõttu, et toimuks põhjalik argumenteeritud arutelu. Pigem tõukuvad nad hetkepõhistest afektiivsetest reaktsioonidest mingile välisele sündmusele.
Mari-Liis Madisson: Kui me räägime algoritmidest ja afektist või algoritmidest ja hirmust, siis me ei arva, et algoritmid toodaksid hirmu otseselt. Need võimendavad teatud tonaalsust, muutes äreva, dramaatilise ja šokeeriva sisu nähtavamaks kui rahuliku ja neutraalse.
Humanitaarteaduslik ja kvalitatiivne lähenemine aitab afekti uurimisel mõista, et oluline pole ainult sõnumi sisu, vaid ka selle edastamise viis. Esile kerkivad üha enam väljendused ja hüüatused, mis peegeldavad koos kogemist – inimesed jagavad avalikult oma reaktsioone ühiskondlikele muutustele. Kui varem jäi selline emotsioonide jagamine, sealhulgas miimika ja žestid, peamiselt lähikondsete ringi, siis nüüd toimub see massiliselt digitaalsetes keskkondades.
Analüüsis pööratakse üha rohkem tähelepanu ka kordustele. Näiteks märgatakse infovoogudes tekkivaid rütme ja korduvaid motiive. Tähtis pole enam pelgalt loogiline ja argumenteeritud jutt, mida on lihtne struktuurselt lahti võtta. Selle kõrval on tänapäeva meediaruumis enneolematult nähtavaks ja mõjusaks muutunud ka kollektiivne emotsioonide kogemine.
Kopenhaageni koolkonna julgeolekustamise teooria kohaselt muudetakse miski ohuks sellest rääkimise kaudu. Uues raamatus arendate te edasi afektiivse julgeolekustamise mõistet, analüüsides näiteks Putini narratiive. Kuidas muudab julgeolekustamise protsessi emotsioonide mängutoomine? Kuivõrd teadlikult poliitilised jõud seda afektiivset mõõdet ohtude konstrueerimiseks ja rahva mobiliseerimiseks kasutavad?
Andreas Ventsel: Nagu varem öeldud, siis julgeolekustamise strateegiad on suunatud tulevikku. Selle käigus visandatakse ohustsenaarium, mis võib meid ees oodata, kui me midagi ette ei võta. Keerukus seisneb aga selles, et tulevikku me täpselt ette ei tea. Sellepärast kasutataksegi sageli tulevikus toimuva kriisi või katastroofi kirjeldamiseks kollektiivses kultuurimälus talletunud hirme ja traumasid ning neid väljendavaid narratiive ja troope. See võimaldab tundmatu nö kodustada, leida sellele mõistetava väljendusvormi.
Praegu, Ukraina sõja kontekstis, on Putin suutnud vähemalt oma siseauditooriumile esitleda toimuvat kui võitlust fašismi vastu, kujutades Ukrainat natsiriigina. See seob endaga tugevalt teise maailmasõja võidunarratiivi, mis on Venemaal endiselt keskse tähtsusega. Peaaegu igal inimesel on selle sündmusega mingi emotsionaalselt isiklik või perekondlik side Punaarmees võidelnute või langenute näol. Kui Kremli väitel suhtuvad lääneriigid sellesse panusesse üleolevalt või vähendavalt, siis saab seda esitleda mitte lihtsalt ajaloo ümberhindamise katsena, vaid rünnakuna venemaalase isikliku identiteedi, nende emotsionaalsete mälestuste ja väärtuste vastu.
Samasugust afektiivset julgeolekustamist nägime ka Eestis 2022. aastal punamonumentide eemaldamise debatis. Räägiti emotsionaalsest valust, mida monumendid inimestes tekitasid. Kindlasti tekitavad punamonumendid paljudes inimestes, eriti nendes, kes nõukogude režiimi ajal on elanud, emotsionaalset resonantsi. Samas ilmnes selles debatis ka selgelt teine eesmärk, milleks oli poliitiliste leeride vahele eristusjoonte tõmbamine ja meie-nemad vastanduse radikaliseerimine. Peaeesmärk polnud niivõrd probleemide lahendamine, vaid poliitiliste positsioonide markeerimine.
Poliitikuid peab muidugi mõistma – neil on vaja oma seisukohti põhjendada ning koguda plaanide elluviimiseks tähelepanu ja tuge. Ehkki afektiivne julgeolekustamine on selleks väga tõhus tööriist, tuleneb siit ka oht. Kui hirmu kujundamine ja vastandumine muutuvad poliitika eesmärgiks omaette, siis probleeme mitte ei lahendata, vaid pigem süvendatakse.
Hirm punamonumentide ees pole tingimata probleemi põhjus, vaid pigem selle sümptom. Kui keskendume ainult sümptomile – lihtsustades öeldes: pole monumenti, pole probleemi – , siis ei suuda me tegeleda ühiskonna sügavamate traumade ja lõhedega.
Mari-Liis Madisson ja Andreas Ventsel. Autor/allikas: Taavi Kivisilla
Teie raamatud tuginevad suuresti semiootikale ja Juri Lotmani pärandile. Uues raamatus toote selgelt sisse ka kultuuripsühholoogilise vaate. Mida annab semiootiline vaatenurk hirmu ja teiste poliitiliste emotsioonide mõistmiseks? Kuidas semiootika ja kultuuripsühholoogia teineteist poliitika afektiivsete protsesside analüüsimisel täiendavad?
Andreas Ventsel: Kultuuripsühholoogia, eriti Jaan Valsineri lähenemine, on juba iseenesest väga semiootiline. Ta kasutab oma teoreetilise raamistiku ülesehitamisel Lotmani ideid. Üks oluline Valsineri mõte on see, et kultuurinähtused ei tekita iseenesest afektiivseid reaktsioone, kuna kultuur on hierarhiline süsteem. Afektiivseid reaktsioone kutsuvad esile vaid hierarhiliselt väärtuslikud nähtused, kuid sedagi vaid neis inimestes, kes selle hierarhia omaks võtavad ja seda oluliseks peavad.
See, mis mõjub afektiivselt ühele inimesele või grupile, ei pruugi teisele tähendada mitte midagi. Just see aitabki semiootika ja kultuuripsühholoogia kokku tuua – nad võimaldavad seletada, millised kultuurinähtused, märksõnad või sümbolid tekitavad afektiivseid reaktsioone ühes auditooriumis, kuid mitte teises. See teeb afektiivse kommunikatsiooni analüüsitavaks.
Samas on afektiuuringutes lähenemisi, mis käsitlevad afekti ja kultuurilist diskursust täiesti lahusseisvatena. See omakorda raskendab afekti uurimist semiootikas ja kultuuriteadustes levinud analüüsivahenditega. Kultuuripsühholoogiline vaatenurk ütleb seevastu, et afekt, kultuur ja diskursus on omavahel seotud ning mõjutavad teineteist. Seetõttu sobiski see lähenemine suurepäraselt kogumiku “Emotsioonide jõud” – mida me koos Peeter Selgiga Tallinna Ülikoolist toimetasime – üheks teoreetiliseks nurgakiviks.
Merit Maran: Kui psühholoogia uurib hirmu emotsioonina peamiselt indiviidi tasandil ja sotsioloogia pigem ühiskonna makrotasandil, siis semiootiline lähenemine võimaldab need kaks kokku tuua või omavahel dialoogi panna. Meie kogumik näitab, et hirm ei ole enamasti ainult indiviidi sisemine reaktsioon ega ka pelgalt ühiskondlik või diskursiivne konstruktsioon. Pigem toimub nende tasandite vahel pidev peegeldus.
Lotmanlikust vaatenurgast on huvitav ka see, milline on hirmu funktsioon kultuuridünaamikas. Hirmu levikut saab käsitleda tähenduse kriisina. Kui kultuuris hakkavad vohama hirmunarratiivid, annab see märku, et tuttav maailm on muutunud sedavõrd, et varasemad tähendusloome mudelid enam ei toimi. See tekitab üldise ebakindluse ja määramatuse õhkkonna.
Sellistel hetkedel peab kultuur suutma end uuesti määratleda ning leidma uusi kirjeldusi ja tõlgendusraame. Hirmuepideemiad viitavadki sellele, et oleme jõudnud punkti, kus vanad seletused enam ei tööta. Just siin tulebki esile semiootiline vaade oma eripäras, võimaldades näha neid muutusi kultuuri kui terviku tähendusstruktuurides.
Kui hirm on meediasfääris nii levinud ja võimas tööriist, siis mida saab tavaline meediatarbija teha, et sellele mitte alistuda? Kuidas kasvatada endas ja ühiskonnas laiemalt vastupanuvõimet hirmuga manipuleerimisele?
Mari-Liis Madisson: Mulle meeldib mõelda, et hirmule mitte alistumine ei tähenda tundetust, ükskõiksust ega ignorantsust, vaid algab oskusest märgata, kuidas hirm meis toimib – nii indiviidi tasandil, väiksemates kollektiivides kui ka kultuuris laiemalt.
Kui me käsitleme hirmu millenagi, mida tuleb igal juhul ületada, varjata või maha suruda, siis piirame me iseenda võimalusi sellest õppida. Kui aga mõelda hirmust teisiti – hirmuepideemia annab märku sellest, et kultuur või tõlgenduskogukond tajub, kuidas piirid on ees ja on saabunud hetk, mil tuleb leida uus narratiiv või tõlgenduskeel –, siis tähendab see hoopis julgust keerulisi tundeid tunda ja kuulata.
Seega hirmu ei peaks häbenema. Me peaks õppima seda kuulama, sest see peegeldab hetke väärtuste ja ebakindluste kimpu. Hirm on osa inimlikust tajust ja ühiskondlikust närvist. Kui väidame, et see meid ei mõjuta, siis mõjutab see meid tagaukse kaudu – meie tähelepanekuid, suhtumist teistesse ühiskonnagruppidesse, valvsust, mõnikord ka vaenulikkust või distantseeritust.
Palju tõhusam on küsida: miks mõni teema või ohutunne meid kõnetab? Miks see meis ärevust tekitab? Sageli arvatakse, et kriitiliselt mõtlev ja meediapädev inimene peaks meediat tarbima “külma kõhuga”. Meie vaade toob esile, et emotsioonid ei ole nõrkus. Kriitiline mõtlemine on oluline, aga sama tähtis on ka nüansseeritud tundeanalüüs.
Kui mõelda, kuidas ekraanidelt tarbitud lood ja tekstifragmendid meie emotsioone suunavad, muutub meie teadlikkus meediatarbimise ja meedialoomise protsessidest palju mitmetahulisemaks.
Teiseks ei puuduta hirm ainult “teisi” tõlgenduskogukondi või “teisi inimesi”, kes on justkui “teisel pool rindejoont” – olgu need konservatiivid, liberaalid, esoteerikud või teaduseusku inimesed. Sageli kujutatakse neid hirmust pimestatuna, irratsionaalsetena, samal ajal kui “mõistlikud” inimesed ei lase end väidetavalt mõjutada. Tegelikkuses tunnevad kõik inimesed hirmu – lihtsalt erinevates vormides.
Kui loobuda sellest üleolevast “meie ja nemad” vastandusest ja ideest, et on legitiimne ja mittelegitiimne hirm, muutub dialoog jälle võimalikuks. Vaja on veidi alandlikkust ja lugupidamist teistsuguse tunnetuse suhtes.
Kolmandaks tähendab vastupanu hirmule kultuuri, mis suudab taluda ebakindlust ja ambivalentsust. Andreas tõi varem näite teise maailmasõja hirmutraumade mobiliseerimisest. Selline mobiliseeriv jõud toimib eriti siis, kui kogukonnad ei talu määramatust ja vajavad mustvalgeid seletusi. Alternatiivina püütakse luua “kollimees” või patuoinas, kellele kõik hädad projitseerida. See ei ole jätkusuutlik tee. Samuti ei päästa meid pelgalt faktid ja ratsionaalsus, vaid hoopis võime taluda keerukust.
Kuidas seda keerukuse, vastuolude ja ennustamatuse talumise musklit treenida? Ilmselt ei ole paremat viisi, kui kogeda keerukaid tekste. Vaadata väärtfilme, lugeda ilukirjandust, kogeda etenduskunsti – teoseid, mis ei näita maailma mustvalgena. Ainult sellised kogemused arendavad tunnetuslikku paindlikkust.
Merit Maran: Olen Mari-Liisiga nõus – hirmu ei tohi tühistada. Kultuuris on hea näide keskkonnakriisi teemad, mis on näidanud, et hirmul ja ärevusel võib olla väga oluline mobiliseeriv funktsioon. Hirm ei ole alati halb – see võib olla motivaator oluliste ühiskondlike eesmärkide nimel tegutsemiseks.
Ökoärevuse näide näitab, kui raske on leida tasakaalu. Hirm võib panna meid tegutsema, aga kui see muutub liialt kõikehõlmavaks, võib see muuta meid täiesti teovõimetuks. Seetõttu peame õppima oma hirme kuulama. Need võivad suunata meid ka paremate ja tähenduslikumate eesmärkide poole.
Andreas Ventsel: Emotsioonid – olgu need viha, hirm, armastus või uhkus – ei ole poliitika kõrvalsaadused, vaid poliitika alustruktuur. Poliitilised identiteedid on seotud väärtustega ja pole matemaatilised rehkendused. Identiteet ei tähenda, et Eesti riik on SKP edetabelis viies – see võib olla tore, aga see ei loo kuuluvust ega tähendust. Kui võtta ainsaks aluseks majanduslik ratsionaalsus, siis ei oleks näiteks eesti keele ja kultuuri säilitamisel majanduslikku õigustust. Tegemist on kuluka ettevõtmisega. Ometi on see meil põhiseaduses kirjas ja me väärtustame seda – see on seotud emotsionaalse kuuluvusega.
Kui emotsioonide, eriti hirmu, roll muutub poliitilistes kogukondades eesmärgiks omaette – mitte positiivse programmi teenistusse rakendatud vahendiks, kaob dialoogiline ruum. Eesmärgiks jääb vaid “teise leeri” loomine ja vastandamine. Positiivse programmi jaoks tuleb istuda ühise laua taha ja püüda arvestada erinevaid vaatenurki.