Kadrioru tamm ei langenud ühe inimese vea tõttu. Meie projekteerimiskultuur ja järelevalvesüsteem vedasid meid alt.
Kadriorus Tammsaare muuseumi kõrval langetati üle saja aasta vana tamm. Sellega seoses kõlab sotsiaalmeedias palju emotsionaalseid hüüdeid ja minu hinnangul põhjusega. Kui meil on väärikas eas puu, mis on elanud Tallinna linnas kauem kui ükski inimene, lehtinud, kandnud tõrusid, ning ühel päeval teda enam ei ole, siis on see selle inimpõlve jaoks pöördumatu kaotus.
Selle loo kõige olulisem küsimus näib olevat, kas puu oli terve või haige ja kes vastutab.
Mina tahaksin minna kolm sammu tagasi ja küsida: kuidas jõuti projekteerimis- ja ehitusprotsessis otsuseni, et Tammsaare majamuuseumi aia ääres kasvav üle saja aasta vana tamm tuli raiuda?
Hange, kus kvaliteet ei maksnud midagi
Tammsaare muuseumi rekonstrueerimisprojekti projekteerimishange kuulutati välja 1. novembril 2024 ja lõppes 18. novembril. Muinsuskaitsealuse puithoone täieliku renoveerimisprojekti pakkumuse kokku panemiseks jäi sisuliselt kaks nädalat.
Hankes tuli katta asendiplaan, vertikaalplaneerimine ja katendid, maastikuarhitektuur, sisearhitektuur, vee- ja kanalisatsioonivõrgud, tuleohutus, küte, ventilatsioon, nõrk- ja tugevvool, konstruktsioonid ning hooneautomaatika – ja seda kõike tööprojekti staadiumis.
Projekteerimishanke eeldatav maksumus oli 98 000 eurot. Lepingu tegelik maksumus ilma käibemaksuta kujunes 104 435 eurot. Hoone renoveerimise maksumus oli 1 693 999,91 eurot, mis tähendab, et projekteerimine moodustas ehitusmaksumusest umbes 6,1 protsenti.
Ja pakkumuste hindamise kriteerium oli ainult üks: hind. Väikseim hind oli parim.
See tähendab, et Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet ei hinnanud oma koostööpartneri valikul pakkumuste kvaliteeti, töömetoodikat, meeskonna arusaama ülesandest ega seda, millise kvaliteediga ruumi projekteerija lõpuks suudab luua.
Nõuti küll muinsuskaitse spetsialistide olemasolu ja kogemust. Aga kui pakkumuste võrdlemisel maksab lõpuks ainult hind, siis mida me tegelikult ootame?
Me saamegi võimalikult odavalt ära tehtud projekti.
Millal on arukas eestlane jõudnud veendumusele, et kõige odavam asi turul on see, mis meid viie rikkama riigi hulka viib? Ehitus- ja projekteerimisvaldkonnas on see aga pigem reegel kui erand.
“Keskkonna- ja kommunaalamet ei hinnanud oma koostööpartneri valikul pakkumuste kvaliteeti, töömetoodikat ega meeskonna arusaama ülesandest.”
Me võime hankedokumentidesse kirjutada kui palju tahes nõudeid pädevuse ja kvalifikatsiooni kohta. Aga kui võidab alati kõige odavam pakkumine, oleme juba alguses öelnud, millist tulemust turult ootame: tehke vajalik miinimum, tehke kiiresti ja tehke võimalikult odavalt.
See on Eesti projekteerimiskultuurile peale surutud süsteemne probleem. Ja seda ei saa lahendada ühe projekti või ühe projekteerija tasemel. See on poliitiline otsus.
Kes pidi puu eest seisma?
Muinsuskaitse eritingimustes oli Tammsaare muuseumi kõrghaljastus määratletud väärtusliku ja säilitatavana. Hoone ümber olev ruum ja haljastus ei saanud seega olla projekti kõrvalteema.
Seda kummalisem on, et projekteerimishankes ei näi olevat nõutud välisruumi ja haljastuse projekteerimiseks vastava pädevusega spetsialisti kaasamist. Projekti asendiplaanil, mis kajastab välisruumi otsuseid, on vastutava projekteerijana arhitekt.
Olen ise arhitektiharidusega ja julgen täiesti otse öelda: arhitektiharidus ei anna automaatselt pädevust projekteerida haljastust ega hinnata dendroloogilisi küsimusi.
See ei ole etteheide arhitektidele. Pädev arhitekt teab, millal ta väljub oma pädevuse piiridest. Arhitekt ei pea olema samal ajal dendroloog, maastikuarhitekt, geoloog, konstruktor, tuleohutusspetsialist ja ligipääsetavuse ekspert.
Kui dendroloogiline uuring ütleb arhitektile, et puu kuulub V väärtusklassi, ei pruugi arhitektil olla pädevust selle eksperthinnangu sisulist olemust hinnata.
Ja siin ongi minu jaoks selle olukorra keskne küsimus: miks puudus maastikuarhitekt või muu vastava pädevusega spetsialist, kelle ülesanne oleks olnud küsida, mida see hinnang tegelikult tähendab ja kuidas see sobitub kogu välisruumilahendusega?
“Likvideeritav” ei tähenda automaatselt raiet
Projekti seletuskirja järgi oli puu varasemas dendroloogilises hinnangus määratud V väärtusklassi ja seletuskirjas märgiti, et otsus on puu likvideerida. Hilisemas raieloa menetluses hinnati puu juba kõrgemasse, IV väärtusklassi. Siit järeldub, et käimasolevas protsessis tekkis alternatiivne hinnang puu väärtusklassile, mis ideaalis oleks pidanud algatama küsimusteahela, mille tulemusel täpsustatakse küsimust ka projekti koostanud meeskonnaga.
“Raie otsus on projekteerija töömaal ja muuseumi projektis puudus meeskonnas pädev spetsialist.”
Ideaalis oleks raieloa juures võinud ka märgata, et raie otsusesse pole kaasatud ühtki pädevat spetsialisti, näiteks puudub arboristi hinnang konkreetse puu raie küsimuses, või kõige primitiivsemal tasemel, et välisruumi projekt pole koostatud volitatud maastikuarhitekti poolt, kelle valdkonda see konkreetne küsimus peaks langema.
Puude väärtusklass annab hinnangu mitmele aspektile, hinnatakse puu liigiomast võra kuju, kahjustusi juurekaelal, tüvel ja võras ning teinekord ka säilitamise perspektiivikust. Veel olulisem on aga see, et madal väärtusklass ei võrdu automaatse raiumisotsusega. Raie otsus on projekteerija töömaal ja Tammsaare kodumuuseumi koostamise projektis puudus meeskonnast pädev spetsialist, kes üleüldse oskaks küsida vajalikke küsimusi, mis eelnevad puu raiumise otsusele.
Näiteks oleks tulnud küsida: kas dendroloogiline hinnang on kindlasti õige? Kas puu seisund nõuab kohest raiet? Kas kõik projektis likvideeritavaks märgitud puud tuleb ikkagi ehituse käigus maha võtta, või las see aiatagune puu olla? Kas võiksime puud käistleda elustikupuuna? Aga eelkõige, kas puud oleks võimalik võtta jälgimise alla ja säilitada maksimaalselt kaua, sest ohuhinnangu alternatiivkulu on ilmne: varjupuude vähenemine, elupaikade vähenemine kui ka lihtsalt põlvkonnaülese harjumuspärase elukeskkonna muutus linnakodanikele?
Tundub, et neid küsimusi ei esitanud ei projektijuht, tellija, omanikujärelevalve ega ükski teine mitmekümnest spetsialistist, kelle laualt see projekt mitme aasta jooksul läbi käis.
Kui meil on tegemist üle saja aasta vana tammepuuga ajaloolises Kadriorus, Tammsaare muuseumi kõrval, kohas, kus kõrghaljastus on hinnatud muinsuskaitseliselt väärtuslikuks, peab raiumisotsus olema pädeva spetsialisti otsus, mitte projekti vormistuse küsimus. Projektis kajastub see otsus lihtsalt punase X-ina ühe puud tähistava leppemärgi peal.
Ja siin jõuamegi probleemi tuumani: projektis on kõik vormistuslikult korras, kuid tulemus võib ikkagi olla halb, kui projektimeeskond on koostatud odavama hinna saavutamiseks. Pädevate spetsialistide kaasamise jaoks puudub eelarve.
Odav projekteerimine on talumatult kulukas
Odavhanke tulemusel saadud projekt määrab ära kogu järgmise protsessi: milline on hoone, kuidas see töötab, milline on välisruum, millised materjalid ja lahendused valitakse, kuidas inimesed hoonet kasutavad ning – nagu nüüd nägime – ka selle, millised puud selle protsessi käigus alles jäävad ja millised ei jää.
Ja ometi otsustatakse projekteerimishankes tööde teostaja ikka ja jälle ainult hinna alusel. See on minu jaoks Eesti projekteerimis- ja ehitusvaldkonna üks suuremaid vastuolusid.
Me räägime kvaliteetsest ruumist. Me räägime kestlikkusest, ligipääsetavusest, rohepöördest ja keskkonnahoidlikest hangetest. Aga kui tuleb valida projekteerija, küsime liiga sageli ainult üht: kes teeb kõige odavamalt?
Euroopa soovitab kvaliteeti, aga meie ostame endiselt hinda, kuigi on ilmne, et projekteerimis- ja intellektuaalsete teenuste hankimisel ei tohiks kvaliteeti taandada hinnale. Eesti on 2021. aasta andmete alusel saanud Euroopa Komisjoni poolt koostatavas Ühtse Turu riigihangete valdkonna tulemustabelis, milles hinnatakse riigihankepraktika toimimist Euroopa riikides, ebarahuldava tulemuse kolmes tulemusindikaatoris, millest esimeseks on üksnes madalaima hinna ja kulu eelistamine hanke võitja väljaselgitamisel.
“Projekteerimishankeid ei saa käsitleda nagu kruusakoorma ostmist. See ei ole standardtoode.”
Siis ei tasu imestada, et tulemuseks on formaalne projekt, mis täidab vorminõuded, kuid milles puudub sisuline arhitektitöö, otsiks ja leiaks lahendusi väljakutsuvates situatsioonides, langetaks otsuseid laiemast ruumikvaliteedist lähtudes.
Projekteerimishankeid ei saa käsitleda nagu kruusakoorma ostmist. Projekteerimisteenus ei ole standardtoode, mille puhul kõik pakkujad pakuvad identset tulemust ja seetõttu oleks õigustatud valida kõige odavam.
Projekteerimise kvaliteet sõltub inimestest. Nende kogemusest, mõtlemisest, töömeetoditest, meeskonnast ja võimest näha probleeme, mida tellija ise ei oska ette näha ja neid kvaliteetselt lahendada. Viimane ongi hea projekteerija väärtus.
Tuleb võtta vastutus ebapädevate otsuste eest
Mul on ebamugav seda mõttelõnga arendada, aga arvan, et meie projekteerimiserialad peavad suutma ennast ka ise korrastada.
Ma ei saa jääda lootma ainult KOV-i ametnike teravale pilgule, kes projekte ikka ja jälle täiendamiseks tagasi saadavad. Kui spetsialist langetab otsuseid, mille kvaliteet ei vasta eriala ootustele või mis ei järgi kutse-eetikat, siis ei piisa sellest, et me hiljem omavahel kohvi juues ohkame, et hanked ja projektid on halvad.
Kutse ja pädevus peavad tähendama vastutust.
See tähendab ka seda, et kutsekogukonnal peab olema võimekus öelda: selline töö ei ole piisavalt hea. See on valus ja kõlab radikaalselt. Endalgi on seda hirmus välja öelda.
Aga alternatiiv on praegune süsteem, kus odavhangete pakkujad võivad teha formaalselt nõuetele vastavaid, kuid sisuliselt nõrku projekte ja jätkata samamoodi seni, kuni dokumentides on kõik vajalikud linnukesed olemas.
Puu kasvab tagasi. Usaldus võib võtta kauem
Võib-olla saja aasta pärast seisab Kadriorus sellel kohal uus suur puu, aga tänasel päeval vähendab toimunu inimeste usaldust süsteemi vastu.
Mina olen elanud kogu oma elu vabas Eestis. Ma tahan uskuda demokraatlikku ühiskonda ja et institutsioonid töötavad selle nimel, et kodanike elu paremaks teha. Ma tahan uskuda, et süsteem, mille oleme kollektiivselt üles ehitanud, hoiab ja kaitseb avalikku huvi.
Aga arhitektuuri, maastikuarhitektuuri ja ehituse valdkonnas on süsteemseid puudujääke nii palju, et seda usku on raske hoida. Ja need on valdkonnad, mis vormivad meie igapäevast linnaruumi, elukeskkonda ja seda luuakse maksimaalselt odavalt.
Kõige kurvem on see, et Eestis on suurepärased näited edukatest hangetest, protsessidest ja projektidest. Meil on kvaliteetsed keskväljakud. Meil on imelised koolid. Meil on arhitektuur ja avalik ruum, mille üle võib uhkust tunda. Need ei ole juhuslikud. Need sünnivad seal, kus tellija on järjekindel ja visioonikas. Kus projektile antakse aega. Kus spetsialiste usaldatakse ja nende kvalifikatsioon on eeltingimus mitte järelmõte. Kus kvaliteeti osatakse hinnata. Kus keegi ootab tulemuseks hästi läbi mõeldud tervikut. Aga kõik muu, see, mis sellest kõrvale jääb, ei ole pelgalt üksik tõrvatilk meepotis. Vahel tundub, et vaatan hoopis tõrvapotti, milles helgivad üksikud meekristallid. Kadrioru tamm ei ole süsteemituse tagajärg, vaid puuduliku süsteemi ohver.
Praktikas domineerib paljudes ehitusvaldkonna hangetes endiselt kõige lihtsam võimalik mudel: kirjuta tingimused valmis, ava pakkumused ja vali kõige odavam. See nõuab tellijalt kõige vähem tööd. Kvaliteedipõhine hange on keerulisem, nõuab rohkem tööd, rohkem pädevust. Tuleb hinnata meeskonda, töömeetodit ja pakkumise kvaliteeti. Tuleb osata teha vahet heal ja halval.
See tähendab vastutust. Ja võib-olla ongi osalt probleem lihtsalt inimlik. Kõige efektiivsem süsteem indiviidi tasandil on ju teha võimalikult vähe tööd ja saada selle eest võimalikult suur tasu. Aga see ei ole ühiskonna efektiivsus, mida ootame oma poliitkakujundajatelt ja otsustajatelt.
Ühiskonna seisukohast tähendab odavalt ostetud halb projekt hilisemaid probleeme, ümbertegemist, konflikte, kohtuvaidlusi, kallimat ehitust ja pöördumatuid otsuseid.
Ja näiteks maha võetud üle saja aasta vana tamme.
Võib-olla peaksime selle kännu kõrval lõpuks küsima mitte ainult seda, kes puu maha võttis, vaid hoopis millise projekteerimiskultuuri oleme endale loonud, kui kõik võivad protsessis teha justkui oma tööd õigesti ja lõpuks jääb meile järele ainult tobe känd ja tagantjäreletarkus.