Esmaspäeval suri nimekas ajaloolane ja ajalooõpikute kaasautor Toomas Karjahärm (sündinud 23. märtsil 1944 Tallinnas – 7. september 2026 Tallinnas).
Karjahärm oli aastatel 1970–1975 nooremteadur Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis, aastatel 1972–1990 õppejõud ja 1984. aastast professor.
Alates 1990. aastast on ta vanemteadur ja õppejõud, siht- ja grandiprojektide ning doktoriõppe juht ajaloo instituudis (2005. aastast Tallinna ülikooli ajaloo instituut) ja hiljem, pärast instituudi likvideerimist, Tallinna ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuses.
Karjahärm on olnud lektor, korraline ja erakorraline professor Eesti ja välismaa ülikoolides; täiendanud end Peterburi (toonase Leningradi), Toronto ja Jyväskylä ülikoolis.
Karjahärmi peamine uurimisvaldkond oli uusaja poliitiline ja ideedeajalugu (sealhulgas Eesti, Venemaa ja NSV Liit), sotsiaalajalugu, kultuur, vaimne eliit, Eesti suhted välismaailmaga, moderniseerimine ja massiliikumised, ajaloouurimise metodoloogia ja historiograafia.
Karjahärm on kirjutanud eesti haritlaskonna ajaloost 1850–1987 triloogia koos Väino Sirgiga, monograafia kunstnike ja muusikute represseerimisest 1940–1953 koos Helle-Mai Lutsuga, kolm monograafiat Eesti (Balti) – Vene suhete teemal, kaks monograafiat 1905. aasta revolutsioonist Eestis.
Karjahärm on osalenud üldkäsitluste, entsüklopeediate, gümnaasiumi ja kõrgkooli ajalooõpikute ja õppematerjalide koostamises, avaldanud dokumentide ja materjalide kogumikke eesti ja vene keeles, sealhulgas “Eesti mõtteloo” sarjas (Hans Kruus, Konstantin Päts, Peeter Tarvel) koos Hando Runneliga.
Karjahärm on publitseerinud ajaloolisi fotosid ning asutanud sarja “Vanad linnad ja maakonnad. Ehitised ja inimesed” (2006–2013 ilmus 14 albumit).
Avaldanud töid Eestis, Lätis, Soomes, Rootsis, Saksamaal, Prantsusmaal, Venemaal. Toomas Karjahärm on olnud mitmete teaduslike nõukogude ja riiklike komisjonide liige, ekspert ja esimees.
Karjahärm osales Eesti iseseisvuse taastamisel ja tegi selleks selgitustööd rahvakoosolekutel, meedias ja välismaa ülikoolides. Koos kolleegidega pani 1989 aluse perioodiliselt toimuvale rahvusvahelisele Eesti moodsa ajaloo konverentsile Tallinnas, 1997. aastal asutas Vene Uurimiskeskuse Tallinna Pedagoogikaülikooli juures.
Karjahärm pälvis vabariigi teaduspreemia 1999. aastal.