Praegune tugisüsteem ei ole dementsusega inimeste ja nende lähedastele terviklik, liiga suur hoolduskoormus langeb lähedastele ning vajalik on ühtset toetavat teekonda tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöös, selgub Sotsiaalministeeriumi tellimusel SA Mõttekoda Praxis eestvedamisel esmakordselt läbi viidud analüüsist dementsusega inimeste ja nende lähedaste toetamise kohta.   

Eestis elab praegu hinnanguliselt 26 800 dementsusega inimest ehk ligikaudu 2% elanikkonnast. Alzheimer Europe’i prognoosi järgi võib nende arv 2050. aastaks kasvada ligi 37%, ulatudes enam kuni 36 700 inimeseni. See tähendab, et üha rohkem peresid vajab teadmisi, teenuseid ja tuge.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel ja SA Mõttekoda Praxis eestvedamisel valminud analüüs kaardistas esmakordselt terviklikult kodus elavate dementsusega inimeste ja nende lähedaste abivajaduse, olemasoleva toe ning peamised kitsaskohad.

Analüüsi järgi ei moodusta tervishoiu- ja sotsiaalabi praegu inimese jaoks ühtset tervikut. Abivajaduse hindamine ja pakutav tugi on ebaühtlased, tervise- ja sotsiaalvaldkonna koostöö on sageli juhuslik ning teenuste kättesaadavus sõltub muuhulgas kohaliku omavalitsuse võimekusest. Samuti võib diagnoos hilineda, mistõttu vähenevad võimalused haiguse kulgu aeglustada ning inimese ja tema pere edasist toimetulekut aegsasti planeerida.

SA Mõttekoda Praxise analüütik Jane Ester märkis, et dementsusega lähedast hooldavad pereliikmed toimivad praegu sageli justkui süsteemi „varjatud teenuseosutajatena“ – hoolduskoormus võib olla ebamõistlikult suur ning hooldamine toimuda lähedaste endi vaimse, füüsilise ja majandusliku toimetuleku arvelt. „Nii võib lihtsalt kujuneda olukord, kus ühe abivajaja asemel tekib neid hoopis kaks. Samal ajal puudub dementsusega inimestel ja nende lähedastel ühtne toetusteekond: abivajadust hinnatakse ebaühtlaselt, pakutav tugi ei ole piisav ning tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöö on sageli juhuslik. Diagnoos ja vajalik tugi võivad seetõttu jõuda inimeseni liiga hilja ning pere jääda oma murega üksi just siis, kui oleks vaja varajast ja järjepidevat tuge,” rääkis Ester.

Sotsiaalministeeriumi puudega inimeste õiguste poliitika juhi Kadri Metsa sõnul peab abi olema inimese jaoks terviklik, sõltumata sellest, kas ta vajab parajasti tervishoiu- või sotsiaalteenust. „Meie eesmärk on, et tervise- ja sotsiaalvaldkond töötaksid inimese jaoks ühe tervikuna ning abi jõuaks temani võimalikult vara. Toetusteekond peab algama juba mäluhäire märkamisest ja diagnoosimisest ning jätkuma nõustamise, abivajaduse hindamise ja vajalike teenusteni jõudmisega. Seepärast on ka Sotsiaalministeerium juba alustanud tervise- ja sotsiaalvaldkonna lõimimise reformiga,” ütles Mets.

Ta lisas, et analüüsi tulemused aitavad paremini kavandada, kuidas toetada inimese iseseisvat toimetulekut, pakkuda talle vajalikku abi õigel ajal, võimaldada tal võimalikult kaua kodus elada ja vähendada lähedaste hoolduskoormust. „Töötame soovitused koos partneritega läbi ja vaatame üle ka selle, mida saame parandada juba olemasolevate teenuste kaudu,” ütles Mets.

Mitu olulist arendust on riigi tasandil juba töös. Sotsiaalministeerium on alustanud tervise- ja sotsiaalvaldkonna reformiga, mis paneb mõlemad valdkonnad omavahel süsteemselt koostööd tegema. Igasse heaolupiirkonda luuakse koostöömudel TERVIK, mis koondab piirkonna kohalikke omavalitsusi ning tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajaid. Keerukama abivajadusega inimest hakkavad toetama terviseteejuhid, kes aitavad vajalikku abi koordineerida. Terviseteejuhtide koordinatsiooniteenus rakendub 1. mail 2028.

Dementsuse Kompetentsikeskus pakub lähedastele praegu üle Eesti lähedastele infoliini, personaalset nõustamist, tugigruppe ja mälukohvikuid ning toetab spetsialiste ja kohalikke omavalitsusi ekspertteadmisega. Keskuse kogurahastus on 2026. aastal 272 069 eurot. 2027. aastast on keskuse tegevuste elluviimine kavandatud SA Viljandi Haigla kaudu, et siduda dementsusalane ekspertteadmine senisest tugevamalt varajase märkamise, diagnoosimise, ravi- ja abiteekonna ning teenuste arendamisega.

„Analüüs kinnitab, et tervise- ja sotsiaalabi parem ühendamine on õige suund. Inimese jaoks ei ole oluline, millise süsteemi või asutuse vastutusalasse üks või teine teenus kuulub – tema peab saama vajalikku abi õigel ajal ja võimalikult lihtsalt. Meie eesmärk on toetada inimest nii, et ta saaks võimalikult kaua turvaliselt oma kodus elada ning kogu hoolduskoormus ei jääks tema lähedaste kanda,” ütles Mets.

Praxis teeb üheksa peamist soovitust

  • Luua riiklik strateegiline nägemus ja tegevusplaan– mis arvestaks kasvava abivajadusega ning määratleks selgemalt riigi ja lähedaste rolli.
  • Kujundada tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna koostöös ühtne toetusteekond – dementsusega inimesele ja tema lähedasele.
  • Arendada juhtumikorraldust ja täpsustada vastutust– et inimene ja tema lähedane ei peaks ise eri teenuste vahel abi koordineerima.
  • Ühtlustada üle Eesti abivajaduse ja lähedase toetusvajaduse hindamist– sealhulgas hindamisvahendite kasutamist ja hindamise regulaarsust.
  • Kohandada teenused paremini dementsusega inimese ja tema lähedase vajadustele– ning vähendada sõltuvust projektipõhisest rahastusest.
  • Toetada hajaasustusega omavalitsusi– teenuste arendamisel ja ametnike teadmiste suurendamisel.
  • Prognoosida vajalike spetsialistide arvu– ning planeerida koolitus- ja täiendusõppe vajadust.
  • Suurendada dementsusteadlikkust– nii inimeste, lähedaste kui ka spetsialistide seas.
  • Rakendada tõenduspõhiseid sekkumisi– mis aitavad vähendada lähedaste hoolduskoormust ning parandada dementsusega inimese ja tema lähedaste elukvaliteeti.

Samuti arendab Sotsiaalministeerium koos kohalike omavalitsustega kodus elamist toetavaid teenuseid ja elamislahendusi. Tänavu käivitati ligi 16 miljoni euro suurune heaolutehnoloogiate innovatsiooniprogramm, mille eesmärk on leida ja kasutusele võtta lahendusi, mis aitavad eakatel ja erivajadustega inimestel kauem iseseisvalt ja turvaliselt kodus toime tulla ning vähendavad lähedaste ja hooldajate koormust. Lahendused võivad hõlmata näiteks digitaalseid turvaalarme, sensoreid, GPS-põhiseid asukohalahendusi ning igapäevarutiine toetavaid tehnoloogiaid.

2025.–2026. aastal läbi viidud analüüs põhineb dokumentide analüüsil, kohalike omavalitsuste päringutel ja küsitlustel, intervjuudel poliitikakujundajate, ekspertide, dementsusega pereliiget hooldavate lähedaste ja kohalike omavalitsuste esindajate ning välisriikide praktikate ja kirjanduse analüüsil.

Lisainfo:

  • Dementsusega inimeste ja nende lähedaste jaoks on ELi 2028+ perioodil kavas kujundada tervise- ja sotsiaalvaldonda ühendav toetusteekond ning katsetada selle rakendamist valitud piirkondades. Toetusteekond peab hõlamama kogu protsessi mäluhäire märkamisest ja diagnoosimisest kuni diagnoosijärgse nõustamise, abivajaduse hindamise ning vajalike tervishoiu- ja sotsiaalteenusteni jõudmiseni. Samuti määratakse selgemalt kindlaks esmatasnadi, eriarstiabi, kohaliku omavalitsuse ja teiste osapoolte rollid, vastutus ning inimese jatema lähedase kotantkpunktid.
  • Piirkondliku ebavõrdsuse vähendamiseks arendatakse edasi infosüsteemi STAR abi- ja toetusvajaduse hindamisvahendit, et sarnase abivajadusega inimesi hinnataks üle Eesti võrreldavatel alustel.
  • Lisaks on välja töötamisel teenuslahendus raske dementsusega inimestele.

Samal teemal