“Lihtsalt üks õnnetus” algab hilisõhtusel valgustamata maanteel. Teatrist naasev perekond sõidab kogemata otsa pimeduses uitavale koerale ning peab tegema peatuse lähimas garaažis. Seni peategelasena tundunud pereisa jalaproteesi kriuksuv heli tõmbab aga kohaliku mehaaniku tähelepanu ning algab omamoodi kassi-hiire mäng, mis juhatab ühelt suvaliselt maanteelõigult teekonnale Iraani valusasse lähiminevikku ning tänapäeva.
Jafar Panahi ei pruugi olla laiemale avalikkusele tuntumate nimede seas, ent filmimaailmas on tegemist omamoodi rokkstaariga, rohkem sümboli kui lavastajaga, võrreldavaga kaasaegse kunsti hiiu, Hiina dissidendi Ai Weiweiga. 1960. aastal sündinud, Islamirevolutsiooni järel pikalt armees teeninud ja 1990ndate keskel Iraani filmi suurkuju Abbas Kiarostami tiiva all töötanud Panahist on saanud võimukriitilisuse, vastupanu ja tsensuuriga võitlemise võrdkuju.
Tal on tulnud olla arvukate arreteerimiste järel kaks korda trellide taga, viimati seitse kuud 2023. aastal, mis kahvatub muidugi talle algselt määratud kuueaastase karistuse ja ähvardusena kõlanud 20aastase vangistuse kõrval. Kõige enam rahvusvahelist kõlapinda leidis lavastaja aastaid kestnud koduarest. Kõik need takistused, millele lisandub võimude keeld filme teha, pole aga Panahi teotahet murdnud.
Õigupoolest on ta teinud oma üheteistkümnest täispikast mängufilmist vabana vaid kaks. 1995. aasta “Valge õhupall”1 (Kiarostami stsenaarium) pälvis Cannes’i filmifestivalil Kuldse Kaamera auhinna ja esitati koguni Iraani Oscari-kandidaadiks, kuigi režiim püüdis oma valiku tagasi võtta. Panahi järgmine film “Peegel”2 põrkas väliskriitikute soojale vastuvõtule vaatamata kokku juba hoopis suuremate levitakistustega. Sestsaadik on kõik Panahi filmid enne ilmumist kodumaal ära keelatud, osa on suisa ebaseaduslikult valminud.
Mida karmimaks on läinud keelud, seda võimukriitilisem on Panahi. Aastatuhande vahetusel Veneetsia filmifestivalil peapreemia Kuldlõvi pälvinud “Ringis”3 on käsitletud naiste kohtlemist islamiriigis, “Punases kullas”4 võetud luubi alla korruptsioon, Berliinis Hõbekaruga pärjatud “Suluseisus”5 taas naiste diskrimineerimine.
Pärast “Suluseisu” valmimist arreteeritud ja lõpuks koduaresti määratud Panahi rahvusvahelisele tuntusele on katsed teda takistada mõjunud kui vesi veskile. Üksinda kodus filmitud, 2011. aastal mälupulgal Cannes’i toimetatud metadokumentaali “See pole film”6 toel sai lavastaja tegemistest rahvusvaheline cause célèbre. Tema vabastamist nõudsid peaaegu kõik filmimaailma tipud, samuti paljud mõjukad poliitikud ja organisatsioonid.
Panahi oli saanud suuremaks kui tema filmid, mille kunstiline tase oli sealtpeale sümboolse ja poliitilise tasandi järel teisejärguline. Salaja taksoroolis üles võetud dokufiktsioon “Takso”7 pälvis 2015. aastal Berliini festivalil peapreemia Kuldkaru, “Kolm nägu”8 2018. aastal Cannes’is parima stsenaariumi auhinna, “Ei ühtki karu”9 2022. aastal Veneetsias žürii eripreemia.
Vaatamata nõnda pikale vägikaikaveole režiimiga võib “Lihtsalt üht õnnetust” pidada metafooride keelt armastava Panahi kõige isiklikumaks ja otseselt poliitiliseks mängufilmiks. Nimelt tunneb mehaanik juhuslikult kohatud mehes ära salapolitsei kurikuulsa ülekuulaja. Kättemaksuvõimalusest pimestatuna tõttab ta oma kunagist piinajat röövima ning kõrbesse matma, kuid hakkab kahtlema nii omaenda mälus, plaanitud tegude eetilisuses kui ka vangi identiteedis. Viimase kindlakstegemise huvides otsib ta üles kaasteelised, keda seob trauma kunagisest kohtumisest ülekuulajaga.
Justkui klassikalise kättemaksupõnevikuna alanud film muutub millekski palju mõtlikumaks ja keerukamaks. Kiht kihi haaval paneb Panahi suurepärase stsenaristina kokku keerulise moraalse mängu, mille fookus nihkub üha uutele küsimustele. Kättemaks on üks trööbatumaid narratiive filmiloos, kuid Panahi on andnud sellele hoopis uue sügavuse. Koos režissööri ja tema tegelastega hakkab ka vaataja kahtlema vaenu sihtmärgis ning viisides, kuidas oma katkiolekuga hakkama saada, mälus ja lugudes, millesse sisemise valu ajel on kinni jäädud.
“Lihtsalt ühes õnnetuses” kirjeldatu pole Panahile võõras. Inspiratsiooni sai ta omaenda ülekuulamistelt. Filmi hakkaski ta mõttes kirjutama just viimase vanglakaristuse ajal, mil kohtus paljude poliitvangidega. Pärast vabanemist hakkas Panahi aga küsimärgi alla seadma oma suhtumist ja kättemaksusoovi.
Moraalsesse hallalasse Panahi ses filmis siiski pidama ei jää: lõpusirgel reedab ta tegelaste motiivide ja tausta kohta rohkem, kui pika selgusetuse järel oodanuks. Sellega on ta justkui tunnistanud Iraani kägistavat poliitilist reaalsust, mille muutumise osas on kustunud iga järgmine lootuseleek, viimati Mahsa Amini mõrvale järgnenud massirahutuste allasurumise tõttu tunamullu.
Kõik see loob Panahi loole sedavõrd võimsa ja mitmekülgselt laetud taustsüsteemi, et lavastajana pole tal vajadust sündmustikku kuidagi dramatiseerida. Tema filmid on olnud alati tehniliselt lihtsad, raskuseta jälgitavad. “Lihtsalt ühes õnnetuses” pole ei mulluse “Minu lemmikkoogi”10 sooja romantilisust ega “Püha viigipuu seemne”11 agressiivset mässulisust. Iraani mulluste väikeste meistriteoste kõrghetkede tasemele Panahi film ka ei küündi, kuid moodustab koos nendega võimsa mõttelise kolmnurga tänapäeva Iraani kaardistamiseks nii sotsiaalsest, perekondlikust kui ka psühholoogilisest vaatest. Omalt poolt lisab Panahi süngele loole näpuotsaga musta huumorit ja absurdisatiiri.
Isegi kõige läbielatu kiuste on ta keeldunud end oma filmides surmtõsiselt võtmast või vihavaenule allumast. “See on mädasoo. Mida kaugemale lähed, seda sügavamale vajud,” ütleb üks filmi tegelastest kättemaksu kohta – “Lihtsalt ühe õnnetuse” küllap kõige olulisemad read.
Ametlikule keelule vaatamata lubati Panahil tänavu mais Cannes’i filmifestivalil osaleda. See oli talle sisuliselt esimene reaalne kokkupuude välismaailmaga pärast 15 aastat. Kuldne Palmioks tähendab, et kodumaal vaenatud lavastajast on saanud neljas filmitegija pärast legende Henri-Georges Clouzot’d, Michelangelo Antonionit ja Robert Altmani, keda on pärjatud maailma kolmel suurimal festivalil peaauhinnaga.
Filmi edasist edu ei saa väärata ka Iraani võimud, sest “Lihtsalt ühe õnnetuse” valmimist toetasid ka Euroopa riigid ning Prantsusmaa on juba esitanud selle parima rahvusvahelise filmi Oscarile kandideerima. Tänase seisuga peetakse Panahit üsna kindlalt üheks režissööriks nomineeritute seas ja tema filmi teiseks favoriidiks Joachim Trieri “Sentimentaalse väärtuse”12 järel.
Punased vaibad ja kuldsed auhinnad on hoolimata tähelepanu tõmbamisest Iraanis toimuvale siiski vaid aseaine – lavastaja Jafar Panahi tegelik siht on vaba ja inimõigusi austav Iraan. Ta on ise öelnud, et seda, millal Iraani võimud tema järele tulevad, on võimatu ette teada. Õigupoolest püüti ka “Lihtsalt üht õnnetust” enne selle valmimist konfiskeerida. Panahi arvates hoidis hullema ära vaid kokkusattumine Iraani presidendivalimiste ajaga ja hiljutistest protestidest häiritud režiimi soovimatus temast märtrit teha. Filmi monteerimine õnnestus tal lõpuni viia koguni Pariisis, kuid kas võimude leebushoog jätkub ka pärast meediatuuri järel koju naasmist, pole teada.
Kui “Püha viigipuu seemne” lavastaja Mohammad Rasoulof loodab Iraani tuleviku osas pealekasvavale põlvkonnale, siis Panahi näib ennekõike rõhutavat eatut ausameelsust ja selgroogu, oma tõekspidamistele truuks jäämist. Pärsia filmitegijad on elu ja varaga riskides oma osa kahtlemata teinud. Jääb üle loota, et kaugel pole ka hetk, mil Iraani suuresti väga noor ja läänemeelne elanikkond autokraatliku ja kleptokraatliku režiimi ajaloo prügikasti saadab.
***
1 “Badkonake Sefid”, Jafar Panahi, 1995.
2 “Ayneh”, Jafar Panahi, 1997.
3 “Dayereh”, Jafar Panahi, 2000.
4 “Talaye sorkh”, Jafar Panahi, 2003.
5 “Afsaid”, Jafar Panahi, 2006.
6 “In film nist”, Jafar Panahi, Mojtaba Mirtahmasb, 2011.
7 “Taxi”, Jafar Panahi, 2015.
8 “Se rokh”, Jafar Panahi, 2018.
9 “Khers nist”, Jafar Panahi, 2022.
10 “Keyke mahboobe man”, Maryam Moghadam, Behtash Sanaeeha, 2024.
11 “Dane-ye anjir-e ma’abed”, Mohammad Rasoulof, 2024.
12 “Affeksjonsverdi”, Joachim Trier, 2025.