Haridus- ja teadusministeeriumi andmetel on viimase nelja aastaga bakalaureuseõppes vajaduspõhist toetust saavate tudengite arv kasvanud pea veerandi võrra. Järjest kasvab ka õpingute kõrvalt töötavate tudengite arv.
Hiljuti valminud Praxise uuringu andmetel on Eesti üliõpilase keskmine kuine sissetulek 1078 eurot ning keskmine kuine väljaminek 1023 eurot. Et ots-otsaga välja tulla, töötavad oma õpingute ajal üle 60 protsendi tudengitest.
Statistikast tuleb välja ka see, et väljaminekud on kasvanud ligi kaks korda kiiremini kui sissetulekud ja tudengite sissetuleku kasv on märksa aeglasem kui keskmise palga kasv.
Tartu ülikooli riigiteaduste tudeng Marian Müürsepp tunneb raskust isegi siis, kui vanemad toetavad tema õpinguid.
“Ilma vanemate toetuseta mul ei oleks üldse asjagi Tartusse õppima, kuna ma ise ei ela Tartus. Ma olen pidanud sinna leidma elukoha. Ma pean siin elama ja see tähendab, et ma pean ise söögi ostma, et see kulude jaotus kohe perekonnas hargneb. Katab ära, aga ei saa ka öelda, et nüüd elaks mingis tohutus rikkuses. Tegelikult ei ole asi selles, et kas see katab ära või ei, vaid asi on selles põhimõttes, et kust see raha rahakotti saab tudengi jaoks,” lausus Müürsepp.
Müürsepp kirjeldas, et tal on palju tuttavaid, kes söögikordi ohverdavad raha nappuse tõttu või ootavad, et äkki tuleb allahindlus kuskil toidupoes või ootavad pirukaletis, kui kell saab kaheksa ja siis müüakse pirukaid poole hinnaga.
Vajaduspõhine õppetoetus on vahemikus 150 kuni 440 eurot sõltuvalt tudengi leibkonna sissetulekust. Seda saab taotleda siis, kui leibkonna sissetulek jääb alla 756 euro pereliikme kohta kuus. Tudengit loetakse oma vanemate leibkonna liikmeks kuni 24-aastaseks saamiseni, välja arvatud juhul, kui ta varem abiellub või lapse saab, sest siis kuulub ta enda leibkonda. Tudengid saavad taotleda ka õppelaenu, mille ülemmäär on sel õppeaastal 6000 eurot.
Üliõpilaskondade liidu asepresident Ronja Ansmann ütles, et süsteemi üks peamisi vigu on see, kuidas toetuse summat välja arvutatakse.
“Kui sa loed perekonnaseadust, siis seal on kirjas, et kuni 21. eluaastani tuleb tudengit või õppivat noort toetada, et tegelikult see noor sisuliselt jääb kolm aastat täielikult kaitseta, sest see vajaduspõhine õppetoetus ütleb, et kuni 24-eluaastani kuulub sinna leibkonda. See ei tähenda seda, et sa saad päriselt selle toetusemäära kätte. See on kindlasti väga suur probleem. Me tahamegi rõhutada, et see süsteem tegelikult praegu ei tööta ja need summad on jäänud kindlasti ajale jalgu,” sõnas Ansmann.
Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse osakonna vanemnõunik Margus Haidak sõnas, et praeguses olukorras õppetoetuste tõstmine ei ole mõistlik.
“Peab küll ka meenutama, et viimati, kui õppetoetusi tõsteti, ei tõstetud neid mitte mingi väikese protsendi jagu, vaid kahekordistati. Täna, kus see kulu on umbes 15 miljonit aastas, mis vajaduspõhiste õppetoetuste peale läheb, näeme, et esmane prioriteet on tagada tasuta õppimisvõimalused, mis tähendab tegevustoetust piisavas mahus rakenduskõrgkoolidele ja ülikoolidele ning selle kõrval ei ole viimasel mõnel aastal tõesti olnud võimalust õppetoetust kasvatada,” ütles Haidak.
Ansmann seevastu ütles, et kuigi toetused on tõusnud, kuid see tõus pole jätkusuutlik
“Ministeeriumitest on tulnud tagasiside just sotsiaalsete garantiide juures, et praegune valitsus kahekordistas toetusi, kuigi tegelikkuses ikkagi me näeme, et 2013 kuni 2023 need toetused ei tõusnud, siis 2023 tõsteti, nüüd ei ole kolm aastat jälle tõstetud, aga tegelikult on olukord palju muutunud,” sõnas Ansmann.
Lisaks vajaduspõhisele toetusele on tudengitel võimalus taotleda õppelaenu kuni 6000 euro ulatuses. Swedbanki väikefinantseerimise valdkonnajuhi Eneli Nairise sõnul algas suurem muutus õppelaenude väljavõtmiseks üsna hiljuti.
“Alates sellest, kui 2022. aasta sügisel viimased seadusemuudatused tehti, hakkas see nõudlus igal aastal kasvama. Näiteks 2024. aastal oli see juba üle 1800 kliendi ehk juba neli protsenti õppelaenuõiguslikest inimestest ja me näeme, et see on tõusutrendis,” lausus Nairise.
Müürseppa sõnul on ühiskonnas eeldus, et tudeng peab olema vaene.
“Tihti eeldatakse, et tudeng peabki vaesemalt elama ja et see on lihtsalt mingi ajutine eluetapp, aga ma arvan, et äkki 21. sajandil ei peaks kõrghariduse omandamine enam tähendama seda, et inimene peab pidevalt muretsema, kas tal jätkub raha toiduks või üüriks, et see mentaliteet ei peaks nii olema,” ütles Müürsepp.