Lihtne on väita, et inimesed ja ettevõtted ei võta kliimatemaatikat piisavalt tõsiselt, kuid riik ise ei näita piisavat initsiatiivi, et seatud eesmärkide taha tekiksid selged teod, kirjutab Laura Kostiak.
Riigi loodud andmebaasid ja süsteemid on ettevõtete jaoks killustunud. Vajalik info asub eri kohtades, omavaheline suhtlus on puudulik ning turuosalistel ei ole alati selget arusaama, millistest andmetest lähtuda. Samal ajal tekib tunne, et vastutus lükatakse üha enam ettevõtete, pankade, korteriühistute ja inimeste endi õlgadele.
Üks näide on Eesti eesmärk renoveerida 2050. aastaks kogu hoonefond energiatõhususe klassi C. See tähendab, et järgmise kahe kümnendi jooksul vajab rekonstrueerimist kolmveerand Eesti mitteeluhoonetest. Lisaks vajab uuendamist napilt alla poole eluruumidena registreeritud hoonetest. Eesmärk on vajalik, sellises mahus renoveerimine vähendaks hoonetes energiakulu ning aitaks kaasa kliimaeesmärkide täitmisele, kuid eesmärk üksi ei remondi ainsatki hoonet.
Selliste investeeringute tegemiseks on vaja selget raamistikku. Vaja on ülevaadet, mis on tehniliselt teostatav ja kuidas seda rahastada.
Praegu on avalikuks konsultatsiooniks esitatud kava, mille järgi peaks eesmärgi täitmist võimaldama 80 protsendi ulatuses eraraha. Ülejäänud 20 protsenti investeeringutest peaks tulema erinevatest riiklikest toetustest ja meetmetest. Seejuures ei ole eraomandis mitteeluruumidele riiklikke toetusi ette nähtud. Nende puhul tuleb kogu investeering teha saja protsendi ulatuses eraraha, näiteks pankade toel.
Tegutsemiseks vajalike andmete tohuvabohu
Rahastamise kõrval on oluline ka andmete küsimus. Investeeringute koguvajadust ei saa hinnata ega prognoosida umbkaudu, selleks on riigilt vaja usaldusväärseid, võrreldavaid ja kättesaadavaid andmeid. Kui need on eri süsteemides laiali või vastuolulised, muutub otsustamine keeruliseks nii ettevõtetele, finantseerijatele kui ka riigile endale.
Pankadele kehtivad juba praegu konkreetsed ootused. Need tulevad nii Euroopa Keskpangalt kui ka järelevalveasutustelt. Peame hindama klientide riske senisest laiemalt ja arvestama teguritega, mis 10 või 15 aastat tagasi ei olnud samasuguse kaaluga. Näiteks kohalikud kliimariskid on muutnud ja muudavad ka edaspidi riskide hindamise ning rahastamise loogikat.
Kui vajalik renoveerimine sööb ära võimaluse investeerida ülejäänud ärisse, ei toeta see ettevõtte arengut ning laiemas vaates ei toeta see ka Eesti majanduskasvu. Seetõttu on oluline, et ettevõtted teaksid, mida nende andmetega teha, kuidas neid tõlgendada ja kuidas need enda kasuks tööle panna.
Jõuamegi põhiprobleemini. Digiriigina eeldame, et andmeid on palju ning need on kergesti kättesaadavad, kuid reaalsuses ei ole see alati nii.
Olemasolev andmetaristu on ettevõtete, kasutajate ja tõenäoliselt ka riigi enda jaoks nõnda fragmenteeritud, et puudub andmebaaside ja süsteemide sisuline omavaheline suhtlus. Mitmel platvormil kogutakse samu andmeid, mis suurendab koormust nii andmete esitajatele kui ka nende kasutajatele, kusjuures valdkondlikud ootused on tihti liiga üldised või ajas muutuvad.
Vastutust ei saa lõputult edasi lükata
“Kui Eesti peab 23 aasta pärast selgitama, miks kliimaeesmärke ei suudetud täita, ei saa vastutust teistele lükata.”
Riigi tegutsemise all ei pea ma silmas turu ülereguleerimist, pigem on vaja konkreetseid otsuseid ja suunda, mida ettevõtted ning teised turuosalised saavad usaldada. Vaja on tunnet, et riigil on päriselt nägemus, kuidas edasi minna.
Kui Euroopa Liidust tuleb mõni määrus, mis mõjutab kohalikke ettevõtjaid, antakse kitsaskohtade kohta sageli tagasisidet ja mõni tähelepanek jõuab kohale, aga mõni langeb kurtidele kõrvadele. Kõiki ettepanekuid ei jõuagi alati administreerida, kuid kui tagasiside on korduv, peaks sellele reageerima.
Kui Eesti peab 23 aasta pärast selgitama, miks kliimaeesmärke ei suudetud täita, ei saa vastutust teistele lükata. Ei saa näidata sõrmega pankade poole, et rahastust ei tulnud. Ei saa süüdistada ettevõtteid, et nad ei tahtnud muutusi ellu viia.
Samuti ei saa panna koormat korteriühistutele või peredele, kelle jaoks olid kulutused lihtsalt liiga suured. Finants- ja erasektori ning inimeste pingutused ei saa olla ainus muutuste vedur. Selle kõrval on vaja konstruktiivset arutelu, selgeid tööriistu ja riigi aktiivset koostööd ning tegelikku eestvedamist.
Kuigi küsitlused ja statistilised ülevaated kipuvad näitama eestlasi kliimamuutuste suhtes skeptilisemana, ei saa sama järeldust teha Eesti ettevõtete või perede kohta. Muidugi tahetakse tulevikuäri kindlustada või kasvavaid kuluriske ennetada, aga ootused on umbkaudsed ja vajalikud töövahendid on piltlikult öeldes põllu eri otstes laiali. Nii jääbki vastutus õhku ega lange lõpuks kellegi õlule.
Koostöö ja selguse puudumisel on lihtne vastutust teistele veeretada, samuti on lihtne süüdistada teisi jalgade lohistamises. Tegelik vastutus, kontrollmehhanismid, tugistruktuurid ja koostöö algavad aga alati riigist.
Kasutatud allikad