Igal aastal tähistatakse 25. oktoobril Euroopa tsiviilõiguse päeva, mille üks eesmärke on tuua tsiviilõigus inimestele lähemale ja teadvustada paremini selle olemust. Tsiviilõiguse olemuse kirjeldamisel on tähtis mõista, et asjadel ja nähtustel on üldiselt modus operand’i ehk viis kuidas need toimivad.
Sobilikkus teatava funktsiooni või eesmärgi jaoks ei tähenda sobilikkust mingis teises valdkonnas. Näiteks tehisaru on uskumatult võimas abiline, aga ta ei tule teiega jalutama ega kohvi jooma. Eestis on looduse nautimiseks suurepärane keskkond, aga vähemalt sügistalvisel ajal ei ole see sobilik rannapuhkuseks.
Mida tsiviilõigus suudab
Sageli peavad inimesed õiguse all silmas eelkõige karistusõigust. Seda toetab meediapilt, kus õigusteemades domineerivad kriminaalasjad. Ärimehed kohtupingis süüdistatava rollis, autoavariid, vägistamised ja tapmised. Tsiviilõigus üldiselt nii värvikas ei ole.
Tsiviilõigus reguleerib peamiselt varalisi õigusi ja kohustusi, selles ei toimu reeglina midagi “huvitavat” (kui ehk välja arvata üksikud laiema tähendusega kohtuasjad või tuntud inimeste osalusel toimuvad perekonnaõiguslikud vaidlused).
“Enamikule inimestele ei paku ilmselt mingit huvi näiteks pärimisõiguse nüansid ega see, et keegi jäi kellelegi sada eurot võlgu.”
Seega on suurem huvi kriminaalasjade vastu mõistetav. Kui kasutada kino paralleeli, siis lähevad inimesed ikka vaatama põnevaid ja dramaatilisi, ennustamatu lõpplahendusega lugusid. Tsiviilõigus on oma olemuselt lihtsalt pisut igav. Enamikule inimestele ei paku ilmselt mingit huvi näiteks pärimisõiguse nüansid ega see, et keegi jäi kellelegi sada eurot võlgu.
Tsiviilõiguse mõte ei olegi konkureerida põnevuse nimel. Tsiviilõigus on eelkõige stabiilsuse looja. Tsiviilõigus on raamistik, mis aitab kaasa ühiskonna toimimisele pea kõikides eluvaldkondades, alustades perekonnaõigusest ja lõpetades laenusuhetega. See loob ennustatava ja stabiilse keskkonna nii inimeste kui ettevõtete jaoks ja väldib omakohut.
Poest midagi ostes või juuksuris käies me üldiselt ei mõtle, et sõlmisime äsja ostu-müügilepingu või käsunduslepingu, kuid probleemide korral näiteks kauba või teenuse kvaliteediga on just tsiviilõigus selleks mõtteliseks raamiks, mis aitab inimestel vajadusel oma rikutud õigusi kaitsta. Kõige parem muidugi, kui lepinguid korrektselt täidetakse ja ka selle heaolu hoidmisele aitab kaasa tsiviilõigus kui isikute vahelistes suhetes aktsepteeritud käitumisstandard.
Tsiviilõigus on eraõiguse põhiosa, mis hõlmab õigusnormide kogumit, mida rakendatakse isikutevaheliste suhete reguleerimiseks. Tsiviilõigus määrab kindlaks, kuidas isikud peaksid juriidiliselt käituma ja millised on nende õigused ja kohustused.
Eesti tsiviilõiguse süsteem on üles ehitatud Vana-Rooma õigusest pärinevale põhimõttele, mille järgi kõik tsiviilõiguse normid jaotatakse viide ossa: tsiviilõiguse üldosa, perekonnaõigus, pärimisõigus, asjaõigus ja võlaõigus. Tsiviilõiguse üldosa on Eestis kohaldatav ka äriseadustiku üldosana.
Mida tsiviilõigus ei suuda
Tsiviilõigus on siduv ning selle rikkumine võib kaasa tuua juriidilisi tagajärgi. Kuid tsiviilõigusnormide rikkumine ei too kaasa riigilt karistust, sest erinevalt avalikust õigusest tegeleb tsiviilõigus isikute vaheliste eraõiguslike suhetega, kus pooled on võrdsed ja tehingute osas vabad.
Tsiviilõigussuhted põhinevad üldjuhul vabatahtlikul kokkuleppel. Näiteks õigussuhe ostja ja müüja vahel, kus mõlemal poolel on omad õigused ja kohustused. Avaliku õiguse moodustavad aga need normid, milles üks pool on riik, kes osaleb õigussuhtes jõupositsioonilt, teostades oma võimu.
Avaliku õiguse all mõistetakse ka põhimõtteid, mille alusel on korraldatud riigi ülesehitus ning riigi suhted kodanikega. Avaliku õiguse alla kuuluvad peale riigiõiguse veel haldus-, finants-, kriminaal- ja protsessiõigus ning ka rahvusvaheline õigus.
Aga kas tsiviilõiguse abil saaksime näiteks “majanduse käima tõmmata”, nagu erinevad poliitikud seda sageli lubavad? Vastus on paraku eitav, sest tsiviilõigus kui eraõigussuhteid reguleeriv raamistik ei ole selleks mõeldud.
Kahtlemata saab tsiviilõigus kaasa aidata normaalsele ärikliimale, kuid see ei pane veel majandust kasvama. Piltlikult öeldes, nii nagu ainuüksi staadioni ehitus ei taga olümpiavõitjate ja maailmameistrite kasvamist, ei saa ka regulatiivne raam iseenesest kaasa tuua majanduskasvu.
Staadioni metafooriga jätkates: kui tahta luua soodsat ettevõtluskeskkonda, siis ärialase ettevõtlikkuse edendamiseks sobilik “staadion” oleks hoopis minimaalsete piirangutega regulatsioon. Iga liigne regulatsioon tähendab ettevõtjatele ja ühiskonnale laiemalt üha suuremaid kulusid, mis kaasnevad õigusaktides määratud kohustuste ja nõuete täitmisega.
Ühiskonna kulud liigse regulatsiooni puhul väljenduvad lõpuks muuhulgas kohtute töökoormuse kasvus, täiendavas tööjõuvajaduses ja kohtute jõudluse vähenemises.
Ülereguleerimise ohtudest saab vähemalt deklaratiivsel tasandil aru ka seadusandja. Riigikogus 12. novembril 2020 vastu võetud “Õigusloomepoliitika põhialuste aastani 2030 heakskiitmine” punkti 6 kohaselt:
“Seatakse sihiks, et aasta-aastalt väheneb õigusloome regulatiivne koormus tuntavalt. Selle saavutamiseks ei algatata uusi eelnõusid kergekäeliselt. Uued normid kavandatakse õige tasandi õigusakti ja üksnes siis, kui nende vajalikkus on veenvalt põhjendatud. Õigusliku reguleerimisega probleemide lahendamine on viimane abinõu, enne seda kaalutakse teisi võimalusi. Lahenduste väljapakkumisel hoidutakse ülereguleerimisest ja liigsest kiirustamisest.”
Ülereguleerimise põhjused
Tegelikkus on teistsugune kui deklaratsioonid. Tänapäeva Eesti tsiviilõiguse suurim probleem on üha kiirenevas tempos toimuv massiivne õigusloome, milles keegi enam järge ei suuda pidada.
Osaliselt on selle “juriidilise inflatsiooni” taga objektiivsed põhjused.
Esiteks on meie elu pidevas muutumises ning sellega peab paindlikult kohanema ka õigussüsteem. Kaasaegne tsiviilõigus ei saa eirata tehnoloogia ülikiiret arengut, tehisaru ja automatiseeritud lepingute kasutamist.
“Õigusloome Eesti ministeeriumites toimub seejuures poliitilise koalitsioonileppe ja valitsuse tööplaani, mitte ametnike suva alusel.”
Teiseks tuleb arvestada, et Eesti on parlamentaarne vabariik, kus valimistel on tagajärjed. Parlamendienamusel peab olema võimalus oma ideid Eesti arendamiseks realiseerida, mis tähendab ka uute seaduste vastuvõtmist või olemasolevate muutmist. Õigusloome Eesti ministeeriumites toimub seejuures poliitilise koalitsioonileppe ja valitsuse tööplaani, mitte ametnike suva alusel. Ükski eelnõu ei saa seaduseks ilma poliitilise enamuse heakskiiduta.
Kolmandaks ja suurimaks massiivse õigusloome allikaks on Euroopa Liidu (EL) õigus, millega ühtlustatakse liikmesriikide õigusakte eelkõige ühtse turu toimimise huvides. On hinnatud, et liikmesriikide seadustest rohkem kui kaks kolmandikku on EL-i päritolu. EL-i liikmesriigina on Eestil sarnaselt teiste liikmetega kohustus enda õiguskorda üle võtta ka EL-i direktiivid.
Kui nimetada vaid mõnda, siis tsiviilõiguses tähendab see praegu tegelemist uue tarbijakrediidi direktiivi, finantsteenuste kauglepingute direktiivi, kaupade parandamise direktiivi ja tootjavastutuse direktiivi ülevõtmisega. Lisaks peab Eesti enda huvide kaitseks osalema mitmetes tsiviilõigusega seotud EL-i algatuste töögruppides.
Loomulikult on õigustatud küsimus, kas EL-i on kõikvõimalike küsimuste reguleerimisega liiale läinud. Viimasel ajal paistab EL-i liikmesriikide tasandil laiemalt silma väsimus ülereguleerimisest, sh on ettevõtetel keeruline toime tulla järjest kasvava regulatiivkoormusega.
Selle taustal on ka rõõmustavaid märke, näiteks tsiviilõiguse valdkonnas on Euroopa Komisjon hiljuti loobunud mitmetest seadusandlikest algatusest. Puudub entusiasm uute Euroopa Liidu üleste reeglite loomiseks.
Universitas Tartuensisele antud intervjuus ütles Tartu Ülikooli õigusteaduskonna juht, endine Euroopa Kohtu kohtujurist ja riigikohtu esimees Priit Pikamäe, et “Ministeeriumid kurdavad poliitilist survet ja lühikesi tähtaegu, mis ei anna süvenemiseks võimalust. Samas ei ole meil õiguses enam pakilisi probleeme, mida peab tõttama kriisireguleerimise korras lahendama. Ma ei mõista, millest see tohutu tormamine. Kiirustav, lühikeste tähtaegadega ja kiirkorras asju läbi suruv õigusloome tuleb lõpetada.”
Viidatud tõdemus on küll põhjendatud, aga jätab arvesse võtmata fakti, et “lühikeste tähtaegadega ja kiirkorras asju läbi suruva õigusloome” põhjuseks on sageli Eestile kohustuslike eurodirektiivide ülevõtmine kindlaksmääratud tähtaegadeks.
Kui direktiiv võetakse üle puudulikult või jäetakse tähtajaks vastu võtmata, on Euroopa Komisjonil õigus algatada liikmesriigi vastu rikkumismenetlus, mis võib viia trahvi määramiseni.
Näiteks karistas Euroopa Komisjon Eestit 400 000-eurose trahviga selle eest, et Eesti ei võtnud õigeks ajaks üle konkurentsiõiguse direktiivi (millele lisandus 3000 eurot iga täiendavalt viivitatud päeva eest).
EL-i õiguse kohati inimvõimete piire ületava mahuga toimetulek on Eesti kui väikeriigi jaoks veelgi keerulisem seetõttu, et EL-i õigusloomega tegelemiseks ja ülevõtmiseks on meil võrreldes enamike teiste liikmesriikidega kordades vähem pädevaid inimesi. Liikmesriikide suhtes kehtivad samasugused nõuded, aga Eesti rahvaarv on näiteks Saksamaa omast ligi 60 korda väiksem. Kui riik rohkem panustada ei taha või ei suuda, siis tuleb paraku vähemalt EL-i suunal jätkata n-ö kriisireguleerimise korras õigusloomega.
Seaduseusk ja tegelikkus
Liigse reguleerimise survet ei saa sugugi ainult Euroopa Liidu süüks panna. Samamoodi on Eestis üha enam võimust võtmas eksiarvamus, et kõiki ühiskondlikke probleeme on võimalik lahendada läbi täiendava õigusliku reguleerimise. See “seaduseusk” lähtub eeldusest, et kui kusagil on kasvõi üksikjuhtumi tasemel probleem, siis tuleb sellele koheselt reageerida seaduse muutmisega või uue seadusega.
Niinimetatud jälgimisühiskonna kontekstis nimetas Peeter Koppel Postimehes ilmunud arvamusloos “Lausjälgiv riik teeb meid vaeseks” seda sündroomi tabavalt “kõikehõlmavaks turvalisuseks” ehk jälgiv riik lubab meid kaitsta riskide, halbade otsuste ja ebameeldivate mõtete eest.
Samalaadne kõikehõlmava turvalisuse igatsus paistab paraku ka tsiviilõiguse valdkonnas. Hägustub avaliku ja eraõiguse piir, kuna riigil on kihk tuua tsiviilõigusesse üha rohkem riigi sunnijõudu ja vähendada poolte kokkuleppevabadust.
Poliitikud lubavad näiteks veelgi tugevamat kaitset elatisvõlgnike ja ahnete laenuandjate vastu. Seadused muutuvad, aga see ei tähenda veel elu ja inimloomuse muutumist.
Tarbijakrediidi valdkond on ulatuslikult ja detailideni reguleeritud, laenuandjate vastutustunne ning tarbijate kaitse peaks olema justkui kõrgeimal tasemel, kuid “eeskujuliku” regulatsiooniga tarbijakaitse valdkonnas pole loodetud turvalisust saabunud.
Tegelikkus on see, et Eestis on üle 80 000 tarbijakrediidi võlgniku. Arvatavasti rohkem kui 90 protsenti tarbijakrediidi võlgnikest pole kunagi lugenud kõiki neid teabelehti, mille esitamiseks seadus laenuandjat kohustab ja mõistavad üksnes uduselt seda, mida tähendab krediidi kulukuse määr. Elu seaduspärasusi ja inimeste käitumist ei saa muuta soovmõtlemise abil.
Tsiviilõigus ei ole sobiv vahend sotsiaalmajanduslike probleemidega hakkamasaamiseks. Lisaks sellele on pisiasjadeni tsiviilsuhetesse sekkuva regulatsiooni loomine ja selle täitmise järgmine kokkuvõttes ühiskonnale ka rahaliselt väga kallis.
Kui riik tahaks tõepoolest tarbijaid kiirlaenamise eest kaitsta, siis oleks ausam ja otstarbekam senisel kujul tarbijakrediidi andmise võimaldamine avalik-õiguslike vahenditega lõpetada (nt tegevuslubade süsteemi kaudu vms). Pole mõtet elada illusioonis, et ülelaenamise probleemi saab lahendada massiivse tsiviilõigusliku regulatsiooniga.
Samamoodi, kui riik soovib saavutada muid suuremaid ühiskondlikke muutusi või edendada majanduskasvu, peaks vaatama eelkõige maksu-, rahandus- ja sotsiaalpoliitika suunas, mitte tsiviilõiguse poole.
Tsiviilõigus kui erakordselt oluline õiguslik raamistik eraõigussuhete reguleerimisel ja tsiviliseeritud ühiskonna kooshoidmisel ei saa paraku lahendada enamikke ühiskondlikke probleeme.
Saame tsiviilõiguse kaudu kaudselt mõjutada vanemaid hoolitsema oma laste eest, panna võlgnikule kohustuse laenatud raha tagastamiseks või luua üürileandja ja üürniku suhetele tasakaalustatud raami. Tsiviilõigus ei saa aga tagada seda, et elatisvõlgnikud kaoksid, et inimesed ja ettevõtted alati oma kohustusi korrektselt täidaksid või et neil üldse raha oleks kohustuste täitmiseks.
Loodetavasti aitab tsiviilõiguse olemuse parem mõistmine kaasa, et sellele ei seataks ebarealistlikke ootusi. Tsiviilõiguse kaudu tuleks stabiilsust hoides ja ülereguleerimist vältides lahendada üksnes neid küsimusi, millega tegelemiseks on tsiviilõigus sobilik.