Pühapäeval, 26. oktoobril keeratakse kell taas tund aega tagasi. Saab pikemalt magada. Uni on elu alus. Selle sammuga liigutakse lähemale astronoomilisele ajale. Taas kestab see kevadeni, kui kella jälle edasi kruvitakse ning talvega välja kujunenud unerežiim paigast läheb. Kui sellele asjaolule tähelepanu juhtida, siis ilmuvad välja kellakeeramise kangelased: «Meid küll kella edasi-tagasi keeramine ei häiri!» Lisanduvad need, kes ütlevad, et suveajale üleminek on vajalik, et pikemalt valge oleks. Pikemalt valge? Seda oludes, kus uneuurijad soovitavad inimesel ikka pimedas magada ja tihedad kardinad ette tõmmata, et uni oma rolli täidaks. Kehva unega ja väljapuhkamata inimesed on saanud standardiks. Seda nn normaalset und nagu polekski enam olemas ja seda enam tuleks kõikvõimalikke unehäireid juba eos vältida. Kui on inimesi, keda nende endi väiteil see suve- ja talveaja vahet pendeldamine ei häiri, siis oleks vist õiglasem, kui nad ses asjas ka sõna ei võtaks. Miks peaksid nad otsustama nende üle, kelle uni on häiritud nii kellalakeeramisest kui ka paljudest muudest teguritest?
Aja mõõtmine minuti täpsusega pärineb 17. sajandist ja ühtsed ajavööndid on tulnud koos raudtee ja telegraafiga – nende toimimiseks oli ajakokkulepe oluline.