Hiljuti oli juhus, kus riik eraldas kaitsetööstusele 100 miljonit, et too tarniks Ukrainale droone – nood ostsid osa raha eest Venemaa liitlase Hiina droone. Imelik tehing igati, eriti arvestades, et hiinlaste loomingut teab Venemaa nagunii läbi ja lõhki.
Nüüd kirjutab BNS: “Euroopa Kaitsefondi taotlusvoorus osalenud 19 Eesti kaitsetööstusettevõtet saavad riigilt kaasfinantseeringuna kolm miljonit eurot, millele lisandub põhirahastus.
Tänavuste taotlejate seas on esindatud ka kolm Eesti juhitavat projekti – Under, Eurodamm ja Slam. Neist esimene keskendub innovaatiliste lahenduste loomisele kriitilise allvee taristu kaitsmisel, tuginedes seejuures euroliidu varasematele uuringutele. Rahastuse saamisel hakatakse projekti raames kavandama ja arendama operatiivset süsteemi, mis aitab parandada veealuse kriitilise taristu monitoorimist ja kaitset.
Eurodammi ja Slami eesmärk on toetada innovatsioonivõimalusi ja võimaldada ettevõtetel demonstreerida uuenduslikke tehnoloogiaid, mis on seotud droonidel põhineva taskukohase massilise laskemoonaga.”
Esimene projekt on arusaadav, süsteemi kavandamine ja arendamine. Teised kaks aga tekitavad küsimusi: “toetada innovatsioonivõimalusi ja võimaldada ettevõtetel demonstreerida uuenduslikke tehnoloogiaid”?
Eesti on reaalses sõjaohus, meil on vaja kaitsetööstuselt ennekõike relvi ja tootmist, seega peaks riiklik investeeringud minema sellele, et Kaitsevägi saaks tehnika ja relvad ning tootmine looks seda kõike juurde. Selle asemel loeme: “toetada innovatsioonivõimalusi” ja “võimaldada demonstreerida tehnoloogiaid”?
Kõlab väga asendustegevusena. Kõik sellised asjad “toetame, võimaldame, demonstreerime” ei too ju konkreetseid asju sõdurite kätesse ja üksuste ladudesse. Miks raiskab riik raha mingi tulevikumuusika peale, kui relvi on vaja nüüd ja kohe?
Tundub, et need meeletud summad, mida julgeolekumaksuna rahva taskust välja pumbatakse, lähevadki mingitesse toiduahelatesse, edendamaks asju, mis Eesti Kaitseväele ja kaitsevõimekuste arendamisele midagi ei anna, küll aga rikastavad üle-euroopalist sõjatööstuskompleksi, kus liiguvad suured rahad ja kuhu põgenevad sõjaväelased, keda oleks vaja vastupanustrateegiaid välja töötama.
On ülimalt tõenäoline, et kaitsekulutusteks mõeldud rahast suur osa ei jõua kunagi tegevustesse, mis aitaks Eesti kaitseväel Eesti riiki kaitsta.
Uued Uudised