Anu alustab kõige elementaarsemast: kes Liisel Janile õigupoolest on? Pruut, kaaslane, elukaaslane või armuke? „Ma olen ta armastus,“ ütleb Liisel ja lisab hetk hiljem, et ka hingekaaslane ja kui vaja, siis armuke.
See ei tähenda siiski, et Liisel tahaks paarisuhtes kogu vastutuse enda õlgadele võtta. Ta nimetab end koduhaldjaks, kes hoiab kodu korras, teeb hästi süüa ja viskab lolli nalja. „Aga minu töö ei ole olla mehele ema, psühholoog ega psühhiaater. Igaüks hoolitseb enda eest ise.“