ei vaenlase vägi seda lõhkuda suuda.
Rind uhkelt talub kahurite müra,
sest elu on messing ja surm on maak.
on iga võitleja mõõgaga rüütel,
Ei kummardu kasakas ainsagi kuradi sõna ees.
Ivan Kotljarevskõi, „Eneida“
Kuigi see oli pilkekangelaslik poeem, kirjutas ukraina kirjanduse klassik tõelistest meestest, kes püsivad ka siis, kui kõik muu laguneb. Ta teadis, et armastus oma riigi vastu pole midagi õrna. See on karm, kuiv ja külm – nagu raud. Ja kui ta põleb, ei suuda seda ükski jõud lämmatada.
Järgnev ülevaade on aga sellest, mis tuleb edasi – jätkamisest. Sellest, kuidas jätkata oma maa kaitsmist, kui võitlusel ei paistagi lõppu. Kuidas pidada vastu, kui 144 miljoni elanikuga terroristlik riik on surunud peale juba kaksteist halastamatut aastat. Kuidas jääda keskendunuks oma rahva kadumisest päästmisele, kui su enda elule on juba käega löödud.
Aasovi korpuse komandör kannab Karjala soomlaste järeltulijana oma nahal Simo Häyhä kujutist. See on rohkem kui märk – see on vastupidavuse pärand.
Püüdes seda mõista, otsid mustreid – ajaloo kaja, tuttavaid lahinguid, vanu haavu. Otsid midagi, mis on varem juhtunud, lootuses, et see aitab sul mõista praegust hullumeelsust. Mustri leidmine võib säästa aega tänapäeva kaose mõistmisel ja võib-olla isegi vastata mõnele küsimusele selle kohta, kuidas rahvas jõhkrale agressioonile reageerib.
Ukraina puhul tõmbavad paljud tõsisemad uurijad – kellele järgnevad igat masti telekommentaatorid – paralleele Soome kogemusega 1939. aasta talvel. Nagu võite arvata, on minu huvi siin sotsiaalvaldkonnas – tahan mõista, kuidas ja milliste vahenditega rahvus kurjuse vastu võitlemist jätkab.
Seega vaatame kõigepealt Soome tollase ja Ukraina praeguse olukorra sarnasusi.
Oled juba tellija? Logi sisse