Kuigi taimsed valgud moodustavad olulise osa lihasöömist vähendavate inimeste toidulauast, läheb praegu üle 95 protsendi sojast Euroopas loomasöödaks. Frederick Stoddardi sõnul on taimsete toidutoodete arenduses praegu põnevad ajad, kuid sellest üksi ei piisa. «Järgmiste aastakümnete jooksul tahavad inimesed endiselt süüa palju lihatooteid ja midagi tuleb teha, et lihatootmine oleks mõistlikum,» arutleb ta.
Kalli ja keskkonnavaenuliku importsoja asemel võiks tema hinangul Euroopas kasvatada rohkem kaunvilju. Põhjamaadesse sobivad rohkem põlduba ja -hernes, Doonau vesikonna riikides saaks aga Euroopaski rohkem soja kasvatada. Lisaks on valgurikkad ja aminohapete poolest sojaga võrreldavad kolm lupiiniliiki – neile pole aga praegu veel piisavalt turgu.
«Euroopa tervikuna impordib 35–40 miljonit tonni sojat, mida kasvatatakse eeskätt Brasiilias, Argentinas ja Ameerika Ühendriikides umbes 13 või 14 miljoni hektaril,» ütleb Stoddard. Professori sõnul said eurooplased kasutada sojavalku aastakümneid odava loomasöödana: 60 aastaga 16-kordistus kanaliha ja kaheksakordistus sealiha tootmine paljuski just selle najal.
Stoddard ise on juba 45 aastat uurinud eeskätt põldube. «See on mitmes mõttes väga hea kultuur, sest kui tingimused on õiged, võid Soomes saada hektarilt viis tonni ube,» kirjeldab ta. Iirimaal võib põlduba olla aga veelgi saagikam, andes hektari kohta kaheksa tonni 29-protsendise valgusisaldusega saaki. Teisisõnu saaks Iirimaal toota 2,5 tonni valku hektari kohta.
Ka põldherne valgusisaldus võib küündida 24 protsendini. Stoddardi sõnul eelistavad paljud põllumehed just hernest, sest see on ka kuivemates oludes oast tootlikum.