Peeter Simm
Alustame kõige olulisemast. Eesti meisterrežissöör Peeter Simm on pidamas võitlust vähkkasvajaga.
Meil on võimalus annetusega kaasa aidata, et Simm oma vastiku vastase surmata ja filme edasi teha saaks. Lihtne asi, mille abil võib igaüks pärast öelda, et on osalenud Eesti filmi ajaloo kujundamises.
Anneta juba täna ja näeme aasta-paari pärast Simmi uue filmi linastusel!
Annetada saab siin.
“Torn”
Kullar Viimse eelmise aasta PÖFFil võrdlemisi vaikselt esilinastunud, aga Kultuurkapitali parima doki aastapreemia võitnud uus portreefilm “Torn” on nüüd lõpus, peaaegu aasta hiljem, jõudnud ka kinolevisse, aga selliste filmide puhul ongi aja kulg mõnes mõttes teisejärguline, sest kiiret ja põrutavat tulemust siin saama ei minda. Viimne pole dokumentalisti-olemuselt miski uljas provokaator ega julge sekkuja, vaid pigem kannatlik vaatleja, kes oskab näha täpset detaili ja anda sellele ka aega ekraanil hingata. Ta pole minu meelest ka suurem abstraheerija, kelle peidetud sõnumit tuleb lahti kodeerida, vaid rohkem nagu impressionist, kes näitab üksikasjalikult seda, mida ta ise näeb, ja tähendusvälja loob vaataja ise – see kas tekib või ei teki. Ehk teisisõnu: tundub, et “Torni” puhul on keskmisest individuaalsem küsimus, kas film “kõnetab” või mitte.
“Torn” Autor/allikas: Kaader filmist/PÖFF
Mind kõnetas küll, aga mulle on Kullari asjad enamasti ka alati meeldinud. Võib-olla on filmitegemine tema jaoks midagi sarnast nagu torni ehitamine peategelase Kalju jaoks. Sisyphoslik ettevõtmine. Kannatlik rassimine mingi sõnastamatu tungi suunas. Miks? Keegi ei tea, ise veel kõige vähem. Kalju elu on selge sihiga, aga selle sihi enda siht on müsteerium. “Torn” ei paku ka kandikul mingeid vastuseid, ehkki erinevalt oma kuulsamast kaaslasest, Ben Riversi kõrvulukustavalt vaiksest “Kahest aastast merel”, avatakse siin peategelase tausta pisut rohkem. Selge see, et minevik varjab mingit laadi traumat, selleltki kooritakse katet sama ettevaatlikult ja aegamisi. Nagu sibulat: midagi läks vist silma. See on film, mille juurde tuleb ise minna. Igaüks ei võta vaevaks.
Erinevalt Sisyphosest – või Paabeli torni ehitajatest – jääb Kalju torn püsti, mitte ei lagune ära. Sellesse võib ju midagi sisse lugeda. Sellele saab juba omakorda midagi ehitada, näiteks kasvõi just sellest hetkest algava ülejäänud eelseisva elu.
“13 päeva, 13 ööd”
Pärast seda, kui ameeriklased paljude arvates liiga ülepeakaela 2021. aasta augustis Afganistanist lahkusid, jäi viimase rahvusvahelise missioonina lahti Prantsusmaa saatkond. Sinna varjule põgenenud afgaani põgenike ja viimaste prantslaste evakueerimise plaan sai nimeks “Operatsioon Apagnan” ja sellest sai kõige suurem prantsuse sõjaline operatsioon, mille käigus evakueeriti ligi 300 Afganistani kodanikku.
Statistika ja faktid on üks asi, “13 päeva, 13 ööd” püüab aga meile näidata, kuidas asi seestpoolt välja nägi, ja teeb seda tõsielulise tegelase, prantsuse politseikomandöri Mohamed Bida pilgu läbi, kelle raamatul film ka põhineb.
“13 päeva, 13 ööd” Autor/allikas: Kaader filmist
Bida ja temaga jäänud eriüksuslaste ülesandeks jääb sadade inimestega koos kuidagi Talibani piiramisrõngast välja saada ja lennujaama jõuda. Sündmustik tundub tõetruu, pinge tajutav. Bida kaaslaseks olukorra lahendamisel saab araabia keelt kõnelev prantslanna Eva, kes võtab endale tõlgi ülesanded. Peaosades Kaunitar ja Koletis – prantsuse teise järgu korralikud staarid, kirvenägu Roschdy Zem ja nukulik Lyna Khoudri.
Ma ei tahakski rohkem ette rääkida, seda enam, et film tundub liikuvat üsna ajaloolisi sündmusi pidi. “13 päeva, 13 ööd” on mingis mõttes rahvusvahelise diplomaatia näide läbi filmikunsti – kuidas põlistada prantslaste rolli ajaloos selles murrangulises sündmuses, mida muidu seostatakse vaid USAga ja kuidas teha seda piisavalt subtiilsel moel, et nende kangelaslikkuses poleks kahtlust, aga selle näitamine ei mõjuks uhkeldavana. “13 päeva, 13 ööd” pakub korralikult põnevust ning kinost kaasa ka kopsaka infokillu.
“Diplomaat”
Olen sel nädalal liiga palju mõelnud Afganistani missiooni lõpule, nii eelmainitud filmi “13 päeva, 13 ööd” tõttu, kui seepärast, et läks kuidagi nii, et binge’isin kogemata kaks hooaega seriaali “Diplomaat”, samal ajal, kui Trump teatas meedia vahendusel, et soovib mingil kujul Ameerika väed uuesti Afganistani viia ja Bagrami õhuväebaas jälle kasutusele võtta. Tundub, et aeg on “Diplomaadiks” sobiv, sest kuigi sarja peategelane diplomaat Kate Wyler (Keri Russell) määratakse USA saadikuks Londonis, varjutab tema tegutsemist see, et on olnud osa Ameerika esindusest Afganistanis, sellesama vägede väljatõmbumise aegu, mida kujutatakse ka “13 päevas, 13 öös”. Ei varjata ka ameeriklaste prohmakat, et ebaõnnestus lubadus endaga kaasa viia ka kõik afgaani kaastöötajad, kelle arv ulatus tuhandeteni, ja kes kõik jäid pärast ameerikaste lahkumist Talibani jõhkrutsemise meelevalda.
Sarjal on nii plusse kui miinuseid, vaagiks korra mõlemaid. “Diplomaat” näitab kohati erakordse detailsusega diplomaatilist signaliseerimist kriisiolukorras, kui üks pool üritab teisele mingi sõnumi edasi anda ilma seda välja ütlemata. Arutatakse, milline nüanss jätab avalikkusele millise mulje, justkui oleks Rainer Saks olnud stsenaariumi konsultant. See osa on väga haarav. Samas, nagu ameerika sarjadega enamasti, on siin teatud seebiooperlik element, mis kohati esile kerkib, aga õnneks siiski sündmustikule kahju ei ulatu tegema.
“Diplomaat” Autor/allikas: Kaader sarjast
Kuigi “Diplomaadi” esimene hooaeg pärineb juba aastast 2023, on hetk meid jälle kinni püüdnud, ja “Diplomaat” oli tänavu esitatud ka kahele Emmyle – parima draamasarja ja draamasarja parima naispeaosa (Russell) kategoorias -, aga ei õnnestunud kumbagi võita. Russell mängib paljuski samasugust tegelast nagu tema kehastatud “Ameeriklaste” vene spioon Elizabeth Jennings, aga ta oskab seda ka imeliselt teha – olla vajadusel kas võrgutav, haavatav või julm. Russell on tulnud pika tee “Felicity” nimitegelase nunnust jandist ja teinud endale korraliku renomee sarjamaailmas nende kahe rolliga “Ameeriklastes” ja “Diplomaadis”, mille eest kokku on ta esitatud lausa viis korda Emmyle. Ühtki korda aga võitnud ei ole – ei tea, kas Felicity vari on pikem, kui esialgu tundus. Ta ei pea siin ka soleerima, sest ta abikaasa tegelaskuju on ka suurepärane, geenius-diplomaat, kes on nüüd taandatud nn. abikaasa-haagismehe rolli, aga kui teda tegutsema lastakse, tuleb kõigil turvavöö kinnitada. Ego ja eneseohverdus ühes pakendis, kaalul ei midagi vähemat kui world peace. Ja eraldi tahaks välja tuua “Diplomaadi” väga eluterve suhtumise Ukraina sõtta – Venemaad näidatakse läbivalt ohtliku agressorina ja ei toimu mingit asjatut venelaste romantiseerimist, mis eriti sarjades ja filmides epideemiliselt levib.
Eestis näitab Netflix.
“Ümberpööramatu”
Üsna viimase minuti teade, aga juba 23. septembril linastub Artises ühe korra üks omal ajal väga transgressiivsena mõjunud prantsuse ekstreemteoseid, millel on ka väga tugev eksistentsiaalne mõõde. 2002. aasta “Ümberpööramatu” (“Irréversible”) oli vast esimene teos, kus Gaspar Noé’l õnnestus realiseerida talle omaseks saanud lausa füüsiline vaatajaga manipuleerimine filmi vahendusel.
“Ümberpööramatu” Autor/allikas: Kaader filmist
Rajult kõikuv ja ettenägematult liikuv kaamera desorienteerib, vali muusika avastseenis mõjub rünnakuna, kuni toimubki rünnak. Meid visatakse keset sündmustikku ilma ühegi selgituseta ning lugu hakatakse rääkima tagant ettepoole – iga stseen eelneb eelmisele. Efekt on lummav ja fatalistlik. Jõuetusest võidelda ettemääratud, ümberpööramatu paratamatusega, lased käed rippu. Kinost väljudes tekib küsimus, miks üldse midagi edasi teha, kui endal sündmuste üle nii vähe otsustusõigust on? Midagi muud polegi jäänud, kui ohvritalle pime lootus, et ehk täna ikkagi ei tulda murdma.
Väga tugeva mõjuga, aga äärmiselt keeruline vaatamine. Tugevamad saavad premeeritud.
Osa linastustesarjast “Ainult friikidele”, kus 8. oktoobril kavas ka Terry Gilliami “Brazil”.