Nii või teisiti, stabiilsest parlamendienamusest Rootsis lähiaastatel rääkida ei saa. Parlamenti on pääsenud kaheksa erakonda, sealhulgas ületas neljaprotsendilise valimiskünnise liberaalide partei, mis toetab praegu peaministrikohta hoidvaid konservatiive ning mis oli seetõttu parempoolsele blokile väga oluline.
Erakondadest kõige parema valimistulemuse teinud sotsiaaldemokraadid on paradoksaalselt oma umbes 28-protsendilise toetusega saanud ajalooliselt kehva tulemuse, kõige nigelama alates 1920. aastatest. Ometi on praeguse seisuga tõenäoline sotsiaaldemokraatide juhi Magdalena Anderssoni tõusmine taas peaministriks (ta oli sellel kohal juba 2012–2022). Rootsi valitsuse moodustamise iseärasuse tõttu võib Andersson saada peaministriks, kui vähemalt 175 saadikut ei hääleta tema vastu. Olemuslikult tooks see kaasa aga vähemusvalitsuse.
Vähemusvalitsuse tulek ongi tõenäoline, kuna kaalukeeleks olev Keskpartei võib otsustada mitte minna valitsusse, kuid ka mitte hääletada Anderssoni vastu. Selle hinnaks võib olla aga uue valitsuse ettevaatlik ettevõtlus- ja maksupoliitika. Kui ajalooliselt on Rootsi sotsiaaldemokraadid alati soovinud tõsta makse, et viia ellu heaolupoliitikat, siis nüüd ei saa nad selleks tõenäoliselt vajalikke hääli.
Niisiis näeme tõenäoliselt Rootsis vasakvalitsuse tulekut, mis on varasemate kordadega võrreldes aga üksjagu tsentristlikum.
Nendel valimistel olid sotsiaaldemokraadid omaks võtnud rangema immigratsioonipoliitika ning jõulisema kuritegevuse vastu võitlemise, mis on varem olnud parempoolse Rootsi Demokraatide pärusmaa. Viimased on järjepidevalt alates 2010. aastast kogunud toetust, kuni eelmistel valimistel sai neist parlamendi suuruselt teine erakond. Nüüdsetel valimistel kukkusid nad kolmandale kohale, selle põhjuseks võibki pidada, et traditsioonilised suurerakonnad on võtnud sisserändepoliitika oma programmides kriitiliselt luubi alla. Siin on mõttekoht Saksamaa suurerakondadele, kuidas nad saaksid pidurdada AfD populaarsuse kasvu.
Niisiis näeme tõenäoliselt Rootsis vasakvalitsuse tulekut, mis on varasemate kordadega võrreldes aga üksjagu tsentristlikum. Eesti, NATO ja Ukraina jaoks ei muutu suure tõenäosusega midagi ning koostöö ja toetus jätkub.
Traditsioonilise heaolupoliitika viljelemist on juba hakanud pidurdama rahapuudus. Rootsi majandus on endiselt väga tugev, ent viimaste aastate kõrge inflatsioon ja elukalliduse tõus on vähendanud valitsuse võimalusi kulutada, kusjuures ühiskond vananeb ja seetõttu suurenevad pensionimaksed. Kõik uue vasakvalitsuse liikmed tahavad millelegi kulutada (näiteks rohelised rohepöörde jätkamisele), ent paratamatult ootab heaoluriiki ees kärpimine – või siis riiklik laenuralli.