Sel nädalal otsustas rahvusvaheline suusaliit, et eelseisval taliolümpial ei saa osaleda Venemaa ja Valgevene sportlased. Otsus oli vastuoksa liidu presidendile ning soovimatu ka olümpiakomitee presidendile, kes on väljendanud mõtet, et sport ja poliitika ei käi kokku ning Vene sportlased võiksid naasta võistlusareenile.
Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane peab imelikuks, et Venemaa sportlaste naasmise üle arutelud käivad. Ta meenutab 1956.aasta „Veri vees“ kohtumist Melbourne olümpial. Kohtumine toimus vahetult peale Ungari ülestõusu, kui Nõukogude Venemaa surus veriselt alla riigis tekkinud vastupanu. Ent mõni nädal peale kokkupõrget sattusid olümpiamängude raames peetud veepolo poolfinaalides vastamisi taaskord Ungari ja Venemaa.
„Varsti oli bassein punane, sest seal ei olnud tegemist spordiga, vaid see oli puhas poliitiline võitlus, vereni välja. Samasuguste olukordade vältimiseks tuleb teha praegu otsuseid, mida paljud riigid teha ei taha,“ nentis Rebane.
Selleks, et verine spordiajalugu ei korduks, tuleb Rebase teatel kuni Ukraina sõja lõpuni seista selle eest, et Venemaa ja Valgevene sportlased ei saaks väisata olümpiavõistlusi ja muid suurturniire. Ta ütleb, et tippspordi äralõikamine on diktatuuririigile ka raske karistus.
„Võit olulistel aladel legitimiseerib riiki ja süsteemi, muu hulgas ka Putinit. See on selge diktatuuririigi abi,“sõnas Rebane.
Raul Rebasega räägime, miks vajab diktaator tippsporti, miks on maailm Venemaa sportlaste osas sinisilmsed ja kui suure lünga jätab Vene sportlaste suurvõistlustelt kõrvalejäämine nende spordiarengule.
Raul Rebasega vestles Eget Velleste.
Pildil Vladimir Putin Pekingi taliolümpia avatseremoonial, pildi autor AP/Scanpix
Raul Rebane: venelaste olümpiale naasmine oleks verise lõpuga