Eesti arhitektuurimuuseumis 25. septembril peetud seminar “Olümpialinnade loomine: arhitektuur, planeerimine ja disain” oli näituse “Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus” programmi osa. Seminaril analüüsiti, millist mõju avaldavad suursündmused kogu linnale. John R. Gold Bartletti arhitektuurikoolist ja Margaret M. Gold Londoni Metropolitani ülikoolist on teadlased, kes on juba aastaid uurinud olümpialinnadega seotud ilminguid kogu maailmas. Peale olümpiamängude suunavad linnade arengut näiteks maailmanäitused ehk EXPO-d, aga ka Euroopa kultuuripealinna tiitel, mida Tallinn kandis 2011. ning Tartu mullu, 2024. aastal.
Kuidas erineb suursündmustest tingitud linnaplaneerimine tavapärasest?
John Gold: Sellised suursündmused nagu olümpiamängud on ainulaadsed, sest nende läbiviimiseks on tarvis teatud tüüpi ehitisi. Mängudeks on vaja spordirajatisi, infrastruktuuri ja laiaulatuslikult linnaruumi sekkuda. Need toovad linna rambivalgusse, kogu maailma tähelepanu on ühel hetkel sellel linnal. See kiirendab sageli projekte, mille valmimine võtnuks muidu aastakümneid. Oluline tegur on kindel tähtaeg – edasilükkamise võimalust lihtsalt ei ole. Isegi linnades, kus kasutatakse juba olemas spordirajatisi, nagu näiteks Pariisis 2024. aasta mängude ajal, on viidud läbi ulatuslikke uuendusi: nt metrooühenduse parendamine, olümpiaküla rajamine või tervete linnaosade ümberkujundamine. Kivisse raiutud ajakava ja intensiivne rahvusvaheline tähelepanu sunnivad planeerimistakistusi ületama ja tegema seda, mis muidu tundub ilmvõimatu.
Margaret Gold: Kui rääkida olümpiamängudest, siis tuleb välja tuua, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee mängib ürituse kujundamisel samuti otsustavat rolli. Komitees kehtestatakse standardid, sel on õigus kohalikud otsused vetostada, et tagada ürituste ühtlane kvaliteet. Näiteks Londoni puhul lükkas ROK enne 2012. aasta olümpiamänge mõned kohapealsed ettepanekud tagasi. Tavapärases linnaplaneerimisprotsessis on küll samuti tähtajad, kuid need on sageli paindlikumad ja läbiräägitavad.
John ja Margaret Gold on juba aastaid uurinud olümpialinnade ilminguid kogu maailmas. Nad leiavad, et olümpiamängude ja suursündmuste kõige olulisem pärand on ühtsustunne, inimeste kokkutoomine ning koostöö. Autor/allikas: Evert Palmets
Miks suudetakse suursündmuste puhul nii hästi koostööd teha?
John Gold: Üldjuhul hõlmab olümpiamängude planeerimisprotsess väga erinevaid osalisi, kuid üllatavalt sageli leiavad nad ühise keele. Konflikte püütakse vältida, sest kõik mõistavad tohutut survet: kõik saavad aru, et ettevõtmine peab teoks saama, mis tahes takistused ka teele veerevad.
Margaret Gold: Olümpiamängude korraldusõigusele kandideerimine ja mängude ettevalmistused toovad sageli kokku valdkondade esindajad, kes tavaliselt kokku ei puutu ega koostööd tee: valitsused, investorid, elanikud. Kõik on ühe ambitsioonika ülesande õnnestumise nimel ühe laua taga ja valmis koos tegutsema. Selline koostöö on tavapärases linnaplaneerimises haruldane. Asjaolu, et kõigil on üks pakiline eesmärk täita, aitab ületada bürokraatia takistusi ja poliitilisi vastuolusid.
Näiteks Londoni 2012. aasta mängude ettevalmistustel sai kokku väga tugev kooskond. Samaaegselt tegeleti maakasutuse rahastuse ja infrastruktuuridega viisil, mis tavaolukorras oleks osutunud võimatuks. Inimesed soovisid südamest, et olümpia õnnestuks, innustatuna paljuski spordilembusest ja entusiasmist. Isegi luhtunud kandideerimine võib tuua kasu: näiteks parandada koostööd, luua uut partnerlust ja tulla kasuks mõistmisele, et pikaajaline linna arengu strateegia on oluline. Ka teiste ürituste, näiteks Euroopa kultuuripealinnade liikumise puhul on oluline aspekt, et kokku tulevad organisatsioonid, mis muidu töötavad eraldi ega puutu kokku. Loomulikult on tekkinud sidemete hoidmine pärast üritust omaette väljakutse, kuid ettevalmistuste ja ürituste toimumise ajal kirjeldavad osalised seda kui ainulaadselt positiivset kogemust.
John Gold: Suurüritustega kaasneva koostöö taga on tavaliselt selged ja konkreetselt sõnastatud strateegilised eesmärgid, mille täitmiseks luuakse töögruppe ning kõik keskenduvad sihtideni jõudmisele. Pärast mänge, kui enam tähtaja survet pole, hajub ka kiireloomulisus ning taastub tavaline asjade käik. Soov kõik ettevõtmised ja asjatoimetused õigeks ajaks valmis saada koondab inimesed ja ressursid sellisel viisil, mida tavatingimustes on raske saavutada.
München kandideerib taas olümpiamängude võõrustajaks, kuid linlased paistavad pigem selle vastu olevat. Suurüritusele kodulinnas ei vaadata seega alati soosivalt ega nähta mängudes piirkonna arenguvõimalust. Kuidas te seda seletate?
Margaret Gold: München võõrustas hiljuti Euroopa meistrivõistlusi ning korraldust peeti edukaks. Kui palju võiks positiivne kogemus aga mõjutada toetust olümpia korraldamisele, on raske öelda. Elanike suhtumine suursündmustesse võib olla vastuoluline ja sõltub suuresti kontekstist.
John Gold: Liikumine “No Olympics” ehk “Ei olümpiale!” sai tuule tiibadesse eelmise kümnendi lõpus. Bostonis ja Münchenis on korraldatud rahvahääletusi, kus sai teada anda, kas ollakse olümpiamängude poolt või vastu. Riikide ja ROKi suhe areneb pidevalt. ROK, mis on tegutsenud peaaegu 130 aastat, on saanud seda teha just seetõttu, et on osatud kohaneda muutuvate poliitiliste ja sotsiaalsete oludega.
Mille poolest olümpiamängud ja teised suursündmused erinevad?
Margaret Gold: Globaalse haarde ja tuntuse osas on olümpiaga võrreldavad ainult mõned ettevõtmised, eelkõige maailmanäitused ja jalgpalli maailmameistrivõistlused. Maailmameistrivõistlused on ainulaadsed, sest korraldajateks on korraga mitmed linnad ühes riigis, maailmanäitused on tavaliselt valitsuste juhtida ning iga riik on esindatud oma paviljoni ja väljapanekuga.
John Gold: Tõeline suursündmus peab püüdma ja hõivama kogu maailma tähelepanu. Ma ei ole veendunud, et maailmanäitustel see enam õnnestub. Suveolümpiamängud on seevastu jõudnud omaette klassi nii ulatuse, nähtavuse kui ka globaalse mõju poolest.
Margaret Gold: Euroopa kultuuripealinnaks saamine on muidugi suur sündmus Euroopas ja sel on olnud ka rahvusvaheline mõju, kuid globaalselt pole eriti palju sama mahu ja mõõtkavaga kultuuriettevõtmisi. Sport domineerib suuresti tänu sponsoritele ja spordi universaalsele ligitõmbavusele. Üle maailma suhtutakse sporti kirglikult: sport on lingua franca. Kui riik osaleb, tahetakse, et omad sportlased võidavad. Pelgalt võistlemine maailma parimate sportlaste kõrval on uhkuse asi. Sama suurt emotsionaalset laengut suudavad paraku pakkuda vaid vähesed kultuurisündmused.
John Gold: Tänapäeval mängivad sponsorid nii jalgpallis kui ka olümpiamängudel määravat rolli, sest sealt tuleb valdkonna sissetulek. Olümpiamängude puhul on tuluallikaid kaks: ülekandeõigused ja sponsorilepingud. Mängude kajastamine oli tasuta kuni 1960. aastani, aga pärast seda on ROK järk-järgult ülekandeõigused oma kontrolli alla võtnud ja hakanud koondama õigust intellektuaalomandi üle. Nüüd kaitseb komitee oma brändi ja autoriõigusi väga rangelt. Need kaks tuluallikat – sponsorlus ja ülekanded – on tänapäeval olümpialiikumise peamine mootor. Ühelgi teisel sündmusel pole minu arust samaväärset võimet kõnetada ärimaailma ja pälvida rahvusvahelist tähelepanu.
Kuidas paistab teile Tallinna 1980. aasta olümpiaregatt ja sellega kaasnenud linnauuendus teiste olümpialinnadega võrreldes?
John Gold: 1980. aastatest hakkasid mängudega kaasas käima ka linna uuendamise ideed. See oli sihipärase linnauuenduse varane etapp, mil arendati olümpiamängude tarbeks konkreetset infrastruktuuri, püüti projektid siduda laiemate püüdlustega ning linna arenguga. Tallinna puhul oli linna värskenduskuur siiski väga kohaspetsiifiline. Laiem linnauuenduse mõte sai alguse juba varem, 1960. aastal Roomas.
Rooma mängud tõid kaasa mitmeid pretsedente: näiteks olümpiaküla, millest sai edaspidi elamupiirkond, transporditaristu arendamine, sealhulgas ühenduste parandamine lennujaamaga, ning Via Olimpica rajamine. Alles Barcelona 1992. aasta mängudega sai sellest mõtteviisist konkreetne mudel – kasutada olümpiamänge tööriistana terviklikuks linnauuenduseks.
Margaret Gold: Tallinna juhtum on eriti huvitav, sest linn oli paljuski omamoodi n-ö varjatud võõrustaja.* Tallinnal oli 1980. aasta Moskva olümpiamängudes oluline roll purjeregati korraldamisel, kuid linn ei saanud väärilist rahvusvahelist tähelepanu ega tunnustust. Sarnast mustrit on nähtud ka mujal. 2012. aasta Londoni olümpiamängude purjetamisvõistlused toimusid Weymouthis, mis sai küll mängude ajal mõningast tähelepanu, kuid ettevalmistuste mahu ja pikaajalise mõju üle eriti ei arutletud. Purjetamine on olümpial sageli erand just väga spetsiifiliste tingimuste tõttu. Ja nii siis ongi, et purjeregatid kipuvad toimuma peamisest olümpiakeskusest eemal.
Mis on kõige olulisem, mis olümpiamängudest linnale pärandiks jääb?
John Gold: Olümpiapärand jaguneb kaheks: käegakatsutavaks ja mittemateriaalseks. Füüsilise pärandi väärtus sõltub sellest, mida on ehitatud, kui kvaliteetselt, kui hästi sobitub see linna pikaajalise arenguplaaniga ning kas ehitatud objektid linnale edaspidigi kasu toovad. Enamasti on linnale jäänud uus või uuendatud infrastruktuur, mis loodi eelkõige mängude toetamiseks. Just olümpiastaadionid on siiski sageli objektid, millega on pärast mängude lõppu kõige rohkem probleeme, sest neile ei leita rakendust. Näiteks Londoni olümpiastaadionist sai lõpuks jalgpalliklubi West Ham United koduväljak. Münchenis kasutas Müncheni Bayern samuti algul olümpiastaadioni koduväljakuna, kuid kolis hiljem jalgpallile sobivamasse Allianz Arenasse, sest olümpiastaadion ei vastanud nende vajadustele.
Margaret Gold: Mittemateriaalne, vaimne pärand võib olla veelgi mõjusam: rahvusvaheline tuntus, elanikkonna ühtsus ja uhkus, tõhusam juhtimine ning tugevamad institutsionaalsed võrgustikud. Neid hüvesid ei pruugi silmaga näha, kuid need võivad mõju avaldada palju kauem kui üks hoone või rajatis. Küsimus on selles, kuidas säilitada hoogu pärast mängude lõppemist.
John Gold: Jah, mittemateriaalne külg on tohutult oluline. Sageli väidetakse, et olümpiamängude korraldamisega kaasneb tavainimeste elavam osalemine spordis, tegelikult on mõju enamasti lühiajaline. Tõeline ja püsiv mõju seisneb pigem selles, milline on linna kuvand, kui uhked on linlased oma kodukoha üle ja milline on nende identiteet. Näiteks Barcelonas muutis 1992. aasta olümpia põhjalikult seda, kuidas nägi linn iseennast ja kuidas nägi maailm seda linna. Pärast olümpiat ei olnud Barcelona enam endine.
Margaret Gold: Oluline on ka kollektiivse mälu aspekt – “me tegime selle koos ära”. Kõigil on tunne, et on oldud osa millestki suuremast. Ma kujutan ette, et seesugune meeleolu valitses ka Tallinna 1980. aasta purjeregati ettevalmistuste ajal: oli elevust, võeti ennast kokku ja töötati ühe eesmärgi nimel. Selles mõttes võib olümpiamängude korraldamine käivitada peale füüsiliste ka sotsiaalseid muutusi.
Kui mõelda globaalsele kliimakriisile ja kõikvõimalikele sotsiaalsetele väljakutsetele, siis kas olümpiamängud kannavad sama mõtet mis varem?
John Gold: Olümpialinnade puhul on tähelepanuväärne, et kuigi need võivad pealtnäha olla väga erinevad, on nende põhiprobleemid üllatavalt sarnased – ja seda juba pikka aega. Küsimused kulude, kestlikkuse ja rajatiste pärastise kasutamise kohta korduvad ikka ja jälle, sõltumata geograafilisest asukohast või sündmuse mastaabist.
Margaret Gold: Jah, kliimakriis ja küsimus, millise ehitatud keskkonna ja pärandi endast maha jätame, on üha pakilisem. Traditsiooniline olümpiamudel peab teisenema. Tulevastel mängudel tuleb keskenduda regionaalsele korraldusele, kestlikkusele ja olemasolevate rajatiste kasutusele, mitte monumentaalsete uute ehitiste rajamisele. ROK liigub järjest enam selles suunas, kuigi areng on ebaühtlane. Olümpiamängud on siiski ainulaadne ettevõtmine, mis suudab püüda kogu maailma tähelepanu. Linnadele ja riikidele on võimalus end maailmalaval nähtavaks teha ja uuesti määratleda endiselt tugev stiimul, isegi kui ollakse mängude suhtes skeptilised.
* Termini “hidden host” ehk “varjatud võõrustaja” võtsid 2008. aastal kasutusele Charles Little ja Margaret Gold.