Võime sind erinevate nimedega kutsuda ja eks nendest erinevatest alias’test veel räägime ka, aga ajend meie vestluseks on ikka see, nüüd üle 20 aasta ilmub sul album artistinime Critikal alt. Miks just nüüd?

Tõenäoliselt on see mingi kokkulangemine. Vaatasin, et paljud rihivad seda ümmargust sünnipäeva, aga ise avastasin selle 20 aastat üsna kogemata. Tegelikult hakkasin selle materjaliga tegelema juba enne koroonat, kuskil 2019. aastal, aga siis need lood jäid mingiks hetkeks seisma ning tulid teised projektid peale, kuid vahepeal ikka ja jälle tulin nende juurde tagasi. See on olnud mõnus sukeldumine möödunud aega.

Mingi hetk oli mõte, et annaks uuesti oma 2005. aasta “Chapter One Ehk Teine Maitse” vinüüli peal välja, mis oli nüüd 20 aastat tagasi, aga siis mõtlesin ümber ja samas hakkas mul tekkima uut materjali, mis viiks ajas tagasi umbes sellesse aega, kui ma uut muusikat avastasin. Selline hiline teismeiga, kus muusika mõjub eriti võimsalt ja uuenduslikult.

Kui me Eesti 1990. aastate konteksti ei arvesta, siis minu jaoks toimusid just sel ajal väga paljud esimesed huvitavad elektroonika ja alternatiivmuusika crossover-projektid üldisemalt, kus näiteks USA-s sulatati metal’it, ja hip-hop’i, UK-s  techno’t, breakbeat’i, reggae dancehall’i ja nii edasi. Kui seda peenemalt lahata, siis tõenäoliselt oli üheks põhjuseks sämplerite, arvutite ja kogu digimaailma laiematesse massidesse jõudmine. Kui varasemalt olid sämplerid üsna kallid ja enamus ajast kogusid hinnalised masinad kusagil stuudiotes tolmu, siis peagi sai sämplida eri žanre oma vahel kokku segada pea igaüks. See oli väga huvitav aeg, millega ma ise päris kõvasti pihta sain. Hip-hop sõelus sealt minu jaoks välja, aga mu esimene album 1999. aastal oli üldse jungle’i-plaat.

Tõid selle 1999. aastal ilmunud albumi “Beat Physics” ise praegu sisse, ma just enne meie intervjuud vaatasin, et selle CD-d on päris krõbeda hinnaga siin-seal müüdud. Äkki peaksidki hoopis selle uuesti välja andma?

Tänud hea idee eest, võib-olla tõesti. Mul on endal isegi mõned originaalid olemas, küll ainult CD-plaadid ilma ümbriseta. 

Aga lugu on tegelikult see, et alustasin hip-hop biitide tegemist ja underground hip-hop projekti True Headz, kuid vokaali oli toona väga raske kvaliteetselt kusagil salvestada. Lisaks oli meiesugustele noortele stuudio rent väga kallis, know-how’d ega mingeid kontakte polnud. Hip-hop kontserte me küll andsime, aga ei saanud salvestada, kuid muusika tegemise ja välja andmise soov oli samal ajal nii suur ning elektroonilisem asi käis mul kogu aeg paralleelselt, mille kokkupanemine ja salvestamine oli lihtsam. Siis saigi hoopis selle jungle’i plaadi välja anda.  

Praegu on see, et kui mingi mõte hakkab peas keerlema, tuled stuudiosse ja teed selle ära. Varem oli nii, et mingi mõte võis olla, aga puudus igasugune aimdus, kuidas selline asi on kokku pandud, mil moel vastav heli üldse luuakse, kas siin on midagi sämplitud või ise salvestatud, kui palju on elektroonikat või sünteesitud akustilist materjali ja nii edasi. See oli müstiline maailm, mis haaras. Hiljem sain teada, et paljud meeldejäänud mõistatuslikud lood kasutasid siiski sämpleid, aga kui toona kuulsid, et keegi on midagi sellist kokku pannud, siis saatis seda alati mingi maagia. 

Seda “mõistmatut” otsin pidevalt ka nüüd, näiteks nii-öelda “hübriid filmimuusikas”, kus akustiline ning klassikaline lähenemine on pandud kokku elektroonikaga. Seal on veel leida selliseid momente, kus sa tunned, et vau, mis sound see nüüd on? Ma ei ütle, et hip-hop või popmuusika on praegu igavad, aga kui kuulad midagi, siis pea kohe tead, kuidas midagi on kokku pandud. Olen rääkinud nii Eesti kui ka välismaa produtsentidega ja see haigus on paljudel, kus sa kuulad lugu ja enam-vähem tead täpselt, mis seal taga on. See on häiriv, aga seda ei ole õnneks kogu aeg.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Kas võib öelda, et selle uue Critikali plaadiga sa lähed siis nostalgiaradadele seiklema?

Niimoodi vist definitsioonis öeldakse, aga eks see lihtsalt läks kuidagi loomulikult, üks asi viis teiseni. Tõenäoliselt on oma roll ka sellel, et kui sa oled väga mitmes žanris tegutsenud, siis tekib antennile mingi vahesagedus, mida sa tahad ära võtta, ning siis tulebki selline idee. Aga teadlikult ma pole nendele radadele läinud.

Viimastel aastatel oled artistinime Bert on Beats alt palju muusikat välja andnud, nüüd aga uuesti Critikalina. Kuhu sa selle joone tõmbad, et mis sobib ühe nime alla, aga ei teise alla hästi ei klapi? On see sul täpselt paigas?

Ma arvan, et see ei ole väga keeruline. Üks on tumedam elektroonika, Critikal aga liigub kuskil murduvate biitide radadel, on see siis trip-hop, breakbeat, jungle, instrumental hip-hop või veel midagi muud. Teine on mingis mõttes mehaanilisem, meditatiivsem, tumedam, ambientsem, sinemaatiline. 

Ma ei ole tahtnud neid kahte väga segada, sest mõni, kes ehk ootab järgmist Bert on Beatsi lugu, võib olla segaduses, kui kuuleb hoopis vanakooli jungle’it. Mõne jaoks on see äkki värske, aga ise tahaksin need asjad lahus hoida, tänu sellele on stuudios ka lihtsam häälestuda. 

Mingis mõttes hakkasin sellel plaadil taasavastama toonast tehnoloogiat, breakbeat’i sämpleid, 90date süntesaatoreid või nende kooslusi, mida nooruses ei suutnud kuidagi tuvastada.  

Rääkisime selle uue plaadi valguses nostalgiast ja mainisid, et mingid lood on 2019. aastast, aga need on ikkagi laias laastus uued lood kõik? Seal ei ole mingeid 20 aasta taguseid fragmente, mille sa nüüd lihtsalt lõpetasid?

Ei-ei, selles mõttes on kõik ikkagi uus materjal, siin ei ole mingeid vanu sämpleid või vana materjali taaselustamist.

Järgmiseks plaadiks tahaks midagi dub’iga seoses teha, see on mul pikalt mõttes olnud ja tegelikult on veel palju žanrikallakuid, mida tahaks rohkem süvitsi läbi elada. 

Oled juba aastaid tegelenud ka teiste artistidega, produtseerimise ja mix’imisega. Kui palju sa selle kõrvalt enda loominguga jõuad tegeleda? Kas su oma muusika on ka igapäevane tegevus või rohkem hobi, millele tuleb aega võtta?

Periooditi on see nii ja naa. Kui ma olen otsustanud kellegagi koos midagi teha, siis tegelen nii palju kui vaja põhiliselt sellega. Pärast koroonat tekkis vaba aega rohkem ning sai enda asju teha, aga ma ei ole seda kunagi nii võtnud, et see on teisejärguline.

Oma muusikas on kindlasti rohkem vabadust, eriti techno puhul. Ma ei ole teadlikult valinud mingeid helistikke järgida, techno puhul sobib mulle selline helidisaini atonaalne lähenemine, kus helistikud saad ise välja mõelda. Kui ma nüüd seda plaati tegin, kus on fikseeritum ülesehitus, siis oli jällegi põnev teistsugusesse maailma tagasi tulla. Ma ei ole kunagi tahtnud ühes asjas kinni olla, sest iga asja läbielamine rikastab.

Aga kui me läheme tagasi Critikali algusaegadesse, siis jõuame tegelikult kohe ka Eesti hip-hop’i läteteni. Mis seisus meie hip-hop sel ajal oli, kui sa seal tegutsema hakkasid? Esimeseks hip-hop plaadiks peetav Cool D “O’Culo” oli vist ilmunud?

Jah, see oli selleks ajaks olemas, aga kõik oli siis ikka väga underground. Vene poisid tegid juba varem pidusid Tallinnas ja meie pidu alustas 1994. või 1996. aastal, kus oli Toe Tagi esimene kontsert Bel-Airis (ööklubi Tallinna südalinnas, toim). Mina ja mu kaks sõpra tegime ürituse – mina olin alaealine, nemad vist ei olnud –, pidudel käis koos umbes 150 inimest, kelle hulgas oli skeitereid, mingid metal-tüübid, lisaks underground elektroonika publik. Seega sellist puhast, aktiivset ja suuremat ainult hip-hop’i skeenet Tallinnas väga ei olnud, rääkimata raadioeetrist, see tuli kõik aastaid hiljem. 

Tol ajal ei mängitud raadios põhimõtteliselt ühtegi hip-hop lugu, kui ehk mõned üksikud Raadio 2 saated välja arvata, teisalt ei teadnud tõenäoliselt ka kuulaja, et see ja see muusika on hip-hop, miski on pärit New Yorgist või muud sellist, siis löödi suht ühe pulgaga, et kui räpitakse, siis on äkki hip-hop. Mõne arvates võis Dr Alban ka hip-hop olla.

Popmuusika on hip-hop’i elemente kogu aeg kasutatud, eriti 1990. aastate väga popiks saanud eurodance, mis ka nüüd ringiga meil jälle tagasi on, kus kasutati pidevalt räppi. Näiteks 2 Unlimited, seal räpiti, aga kas see oli hip-hop? No ei olnud.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Põhiliselt toimusid korra kvartalis üritused, kus inimesed said kokku, vahetati plaate, kassette, plakateid ja muud sellist nodi. Mingi punt käis Plaadimäel, kus vahetati põhiliselt metal’it ja progerokki, aga sinna imbus vahepeal ka mingi olematu kogus hip-hop’i, aga ega rohkem midagi ei olnudki. Mina sain enamuse oma muusikast vanematelt sõpradelt. 

Ma ise käisin 1980. aastate lõpus breiktantsus, aga ma ei teadnud, et sellel on mingi seos hip-hop kultuuriga, mul vanemad töötasid ARS-is ja mind lihtsalt pandi, mingisse trenni, mis seal toimus. Minu jaoks oli seal lihtsalt huvitav muusika, ma olin sel ajal umbes 7-aastane.  

Ühelt poolt hakkas sel ajal Eestisse sisse imbuma hip-hop’i, mida sai kuulata, aga samal ajal tuli hakata kujundama ka meie oma hip-hop’i nägu ja keelt. Kuidas see kujunema hakkas? Kas tol ajal laenati ikka väga vaba käega igalt poolt või tehti siin midagi spetsiifilist?

Muidugi, me kõik oleme mõjutatud millestki, seda enam, et meil oli ainult üks eestikeelne hip-hop artist ja ta oli seda hästi pikka aega. Ja kui eestikeelsest hip-hop’ist rääkida, siis Cool D esimene album oli 1995. aastal ja pärast seda oli emakeelses hip-hop’is suur tükk tühja maad, siis alles tulid A-Rühm, eestikeelne Toe Tag, pärast veel Noizmakaz, Tommyboy, Chalice ja sinna otsa hiljem Reket, Metsakutsu, Stupid F ja nii edasi. Kuskil 2004. aastaks, kui ma tegin plaadifirma Mindnote Records, oli underground-tegijaid siinse skeene kohta juba päris omajagu tekkinud. Siis hakkasin välja andma ka kodumaise hip-hop’i kogumikku “Volüüm”

Pärnus korraldasid üritusi Da Raba Mob, Tartus Tartu Hip-Hop Club ja hiljem Sounds of Hip-Hop, Rakveres RLV Massive ja nii edasi. See oli väga põnev aeg, igal üritusel võis saada mõne uue hea loo, albumisoovituse, tutvuse või avastasid mõne uue kodumaise tegija. Kogu aeg oli ja tuli midagi uut.   

Rääkisid huvitavalt Eesti hip-hop’i geograafiast, aga praegu on neile faktidele väga keeruline sõrmi taha saada, allikaid on selles osas üsna vähe. Äkki oleks meil aeg koondada kaante vahele Eesti hip-hop’i ajalugu?

Seda vist on üritatud teha, keegi on midagi algatanud või vähemalt mõtteid on selles osas olnud. Kunagi andsin välja Cool D DVD “Legaalselt Eetris”, mille fookus oli Cooli tegemistel ja videotel, kuid sealsetes vaheintervjuudes, kus räägivad Koit Raudsepp, Genka, North Crew, Da Raba Mobi ja Tartu Hip-Hop Club’i liikmed, tuleb kokku ka päris hea ports Eesti algusaegade hip-hop’i teemasid ja tegemisi. Aga kindlasti oleks äge, kui keegi võtaks ette mingi sügavama kajastuse.

Mäletad sa seda hetke ka, kui eestikeelne hip-hop Eestis esimest korda päriselt kommertsini jõudis ja suureks said? Oskad sa sellele hetkele näpu peale panna?

Ühte konkreetset aega on üsna raske öelda. Raadioeetril oli enne internetti väga suur jõud ja see, mis sinna jõudis, tegi ka mingis mõttes suuremat kära. Kui nii võtta, siis mingid markerid on kindlasti A-Rühma “Popmuusik”, Cool D “Eestlased” ja Toe Tagi “Legendaarne”, aga see, kui eestikeelne hip-hop laiemalt peavoolu jõudis, peaks ajas veel edasi minema.

Teine vaatus oli see ehk kuskil vahemikus 2010-2015. Muidugi, varasemalt teati Cool D’d, Toe Tagi, A-Rühma, Chalice’i ja Tommyboy’d, aga see oli ikka nišimuusika. Kuskil alates 2015. aastast tulid võimsamalt eetrisse Metsakutsu, Suur Papa, Reket, Beebilõust ja kolmandas vaatuses koos mõminaräpiga edasi veel Nublu, 5Miinust ja nii edasi. Umbes 2017. aastaks oli hip-hop juba väga jõudsalt peavoolus, aga see oli ikkagi hip-hop.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Sa juba enda teadmata noore poisina käisid breiktantsutrennis ja olid otsapidi hip-hop kultuurist mõjutatud ehk sa oled suurema osa oma elust selles skeenes sees olnud. Aga kas hip-hop on sind mingil hetkel ka ära tüütanud, oled tundnud, et oled kõike näinud? Või see on sul südames kogu aeg?

Ega minevikku ei saa kuidagi kustutada, see kõik on mind mõjutanud ja mõjutab praegugi minu valikuid produtsendina. Aga oluline on veelkord, et toonase muusika kuulajana oli hip-hop’i kõrval ka alati mingid muud suunad tugevalt taustal: jungle, breakbeat, hardcore, metal, rock, punk, house ja nii edasi. Hiljem hakkasin ka soul, funk ja disko plaate soetama. Algul tundusid need lauluga “pehmemad” asjad kuidagi võõrad, noor hing tahtis ikka karmimaid ja tumedamaid biite ning väljaelamist. Hiljem olukorra irooniana selgus, et vähemalt pooled – kui mitte enamus – biidi-loop’e ja sämpleid on just pärit soul’ist ja funk’ist.

Ühel hetkel oli minu jaoks see, et menüüst kadus ära enamus elektroonikat ja valdavalt oli radaris kõik see, mis oli lähedalt või kaudselt seotud hip-hop’iga. Techno, trance ja hardcore ehk mehaanilisem asi kadus ära, nüüd hiljem tahtiski see ilmselt tagasi tulla, kui ma Bert on Beats maailmamuusika sugemetega saundi pausile panin ja kukkusin pea ees techno-maailma.

Mainisid ka, et sul on juba tol ajal hip-hop’i kõrval sama oluline ka jungle ja breakbeat. Tegelesid nende kahe teemaga justkui korraga, aga kas need kaks skeenet omavahel klappisid ka või need olid ikkagi täiesti eri maailmad?

Mingist hetkest oli jah, aga täiesti alguses mitte. Minu arust esialgu mingitel hip-hop pidudel mängiti ikkagi ka breakbeat’i, umbes sellist Prodigy esimese plaadi sound’i, kus oli läbisegi soul, funk, breakbeat’i sämplid, lisaks mingid reggae- ja dancehall-lõigud. See oli mõnus aeg ja selline muusika on mind kogu aeg mõjutanud ja korda läinud.

Mis kõrvaga sa üldse oma vanemaid lugusid praegu kuulad? Kas piinlikusega?

Mulle meeldib nende lugude toores lähenemine, aga saundiliselt seda ikkagi tänapäevaste asjadega kõrvuti mängida ei saa. Meie know-how Eestis ei küündinud kindlasti toona UK tasemele ehk mingid asjad on sellised, mida just saundi pärast enam ei kuulaks. Aga muidu osad lood ise on päris okeid.

Tehnoloogia pani mingis mõttes piirangu, aga noor uljas meel ei andnud alla. Üritustega oli umbes sama lugu, sest neid korraldati samamoodi tehastes, kuurides või mingites veidrates baarides. Peaaegu kõik lahedad üritused toimusid n-ö off-location. Kusagil tehases võisid ikkagi reaalselt aknast alla kukkuda ja surma saada, sest mingeid turva- või tuletõrjenõudeid polnud.

Meenub mingi Fahle majas toimunud üritus, kus DJ-puldist neli meetrit tagapool polnud välisseina ja kui ei oleks teadnud, oleks pimedas umbes 20-meetri kõrguselt alla asfalti peale kukkunud. Aga publik oli see-eest alati positiivne ja mingeid suuremaid kraaklemisi polnud kunagi, pigem olid probleemid just toonastel popimatel üritustel, nii-öelda ametlikes diskoteekides ja ööklubides.  

Mis pilguga sa praegust Eesti hip-hop’i vaatad?

Pean tunnistama, et väga palju ei jälgi. Muusikat on olnud kuulata nii palju, seega ei ole sattunud. Väga lahedaid asju olen kuulnud, kogu aeg tuleb tegelikult. Vahepeal tekib selline tunne küll, et mitte midagi ei ole, aga siis avastad, et oled midagi mööda lasknud. Muusikat tehakse lihtsalt nii palju, et infomüras ja algoritmi tõttu läheb tõenäoliselt palju mööda.

Ma olen alati kadestanud disainereid, kes saavad töö tegemise taustaks muusikat kuulata, sest muusik ei saa muusika tegemise ajal muud kuulata. Meil on ainult üks sisse-välja kanal. Kui mul läheb pool päeva muusika tegemisele, siis paratamatult teine pool päevast ei taha ulmeliselt uusi asju kuulata, pigem lihtsalt puhkad. Teinekord olen kuulanud tunde näiteks laulvaid kausse või lihtsalt mingeid foone ja droone.

Pärast lapse sündi on stuudiosessioonid olnud mingis mõttes piiratud, seega kui stuudiosse tulen, siis teen intensiivsemalt. See on mõnes mõttes lahe ja midagi ei jää tegemata, aga siis tekibki see, et kui sa ei ole stuudios, siis ei jää väga palju aega uute asjade otsimisele.

Rääkisime enne põgusalt, et tegeleda ka teiste artistide ja produtseerid neile lugusid. Aga kui palju sa praegu üldse võtad endale selliseid töid?

Vahepeal ei tegelenud sellega üldse ja nüüd on järjest tiksunud erinevaid asju juurde. Mõningaid projekte olen teinud niimoodi, et olen ka justkui bändis, aga ma ei ole laval. Osasid asju teen samas nii, et ma produtseerin, aga ei ole ka bändis.

See on nii suhteline, tuleb ja läheb lainetena ning on olnud ägedaid hetki, kui pole olnud üldse vaba aega. Mulle meenub 2018. ja 2019. aasta, kus ma tegin viis päeva nädalas stuudios erinevaid asju. See oli väga põnev, aga kui see aeg läbi sai, siis mõtlesin, et nii intensiivset kütet ei tahaks endale kunagi tagasi. Muu elu jääb kõik kõrvale.  Viimased kaks suve on olnud maagilised, kui olen erinevaid projekte teinud väga pisteliselt.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Noorte artistidega oled ka palju tegelenud, kas see on midagi, mis sind on eriti huvitanud?

Mul endal ei ole vanus kunagi oluline olnud. Tegelikult päris tihti vanuse asi tuleb siis, kui rääkida muusikast üldisemalt, kes mida kuulanud on. Mõnele on võib-olla uus see, mis minu jaoks on juba olnud, sest paljud asjad tulevad ringiga tagasi.  

Noortega on alati äge koostööd teha, aga ma ei ole kunagi võtnud, et mina olen vana ja nemad on noored. Mulle on meeldinud see süngeria, et saan panna oma teadmisi nende värskusega kokku ning lõpuks muusikatasand on võrdne ja üks täiendab teist. 

Ma andsin neli-viis aastat Viljandi kultuuriakadeemias muusikaproduktsiooni, siis oli kaks aastat vahet ja nüüd uuesti. Seal noorte produtsentidega rääkides õpin ise ka kogu aeg, see on üsna klišee, aga ma olen mõelnud sellest kuidagi nii, et see oli asi, millest mul oli puudus, kui ma ise alustasin. Kasvõi see üsna baastase: kuidas masinad üldse töötavad, mismoodi neid ühendatakse või miks midagi üldse vaja on. Praegu on noortele tore seda kõike edasi anda, mida mul oleks toona väga vaja olnud.

Väga huvitav on ka kuulata seda, kuidas nad üldse muusikat kuulavad ja mis nende jaoks üldse oluline on.

Mis sind seal üllatanud on, kuidas noored praegu muusikat kuulavad?

Seinast-seina muidugi, aga rohkem tahaks näha süvitsi minemist ühele asjale korraga. Kui unustame igasugu formaadid ja vanused ära, siis üldse laiemalt on see teema, et tähelepanu ei suudeta süvitsi panna mingitele teemadele, mis on olulised. Sellest on väga kahju, kõik on väga pealiskaudne ja lühiajaline.

Me raiskame päris tihti aega suhteliselt mõttetutele asjadele, mis tunduvad väga põnevad ja kasulikud, aga tegelikult ei ole. Näiteks Spotify pani kuskile mingi mix’i-nupu, kus sa saad lugusid üheks pikaks vorstiks mix’ida, mix’i koha lahti võtta, vist equalizer’it ka keerata ja midagi veel. See ei ole see koht, kuhu peaks oma aja panema, aga eks kõik tehnogigandid võitlevad meie aja nimel. Võib-olla oleks lahedam hoopis sõpradega rääkida või siis päriselt muusikat kuulata ja selle üle arutleda kui Spotify’s equalizer’it keerata või pilti tuunida. 

Kohati on tulnud see paralleel, et tehnoloogia areneb võidurelvastuses ekponentsiaalselt ülesmäge, aga inimkonna vaim ise läheb teises suunas. Kiirusega on huvitav näiteks see, kuidas ka sellele plaadile tegime koos minu albumi kujundaja Sanel Mittaliga ühe loo, tal on selline projekt nagu Gogdog. Me tegime selle loo kolme päevaga valmis ja kumbki meist ei osanud midagi enam lisada, aga hiljem oli kahju, et nii ruttu paika sai, oleks tahtnud veel toimetada.  Ehk siis tore, et tehnoloogiliselt on see kõik kiiruses võimalik, aga kas see on alati hea? 

Sulle see liigne kiirus ei lähe eriti peale?

Kiired arvutid on olulised muidugi ja üle interneti on küll hea toimetada, aga kiirus omaette ei ole muusika tegemise mõte. Kõik peale loomingulise protsessi võiks olla kiire, aga stuudiosessioonid võiks jääda ikkagi oma loomulikku kulgemisse.

Sa oled küll erinevate artistidega koos töötanud, aga kui palju sa oled seda üldse tööna võtnud? Pean silmas, et kas sa suudad töötada ka artistiga, kellesse sa sada protsenti ei usu?

Üldplaanis ma ei ole võib-olla üldse tööd teinud (naerdes). Samas igas projektis on niisugune hetk, kus sa pead distsipliini tagataskust välja võtma. Enda projekti puhul samamoodi: mul ei ole tule näiteks mõnele loole nime või on mingi muu ebameeldiv lugude manageerimine projektis, sellele kulub palju mõttetut nii-öelda kuiva aega. Selliseid detaile on kogu aeg.

Tahaks ju pigem kogu aeg muusikat teha, mulle väga ei istu ka postitamine ja nendes äppides aja veetmine. Kui sa seda teed, siis see tuleb kiiresti ja loomulikult, aga ma põhiliselt paneks oma aja muusikasse. 

Viljandi kultuuriakadeemias sa näed neid esimese samme tegevaid produtsente ja muusikuid, aga kuidas sulle tundub, kas praegu on lihtne noortel püünele jõuda ja tähelepanu saada? Ühelt poolt tänu erinevatele platvormidele peaks olema lihtsam kui kunagi varem, aga kuidas sulle tundub?

Nii ja naa, selles müras pead kuidagi eristuma, aga kõige keerulisem on püsida. Korraks on suhteliselt lihtne pildile tulla, kiirelt välja hüpata ja ennast teadvustada on tänu nendele kanalitele lihtsam, aga ennast distsiplineerida ja leida uusi lähenemisnurki on hoopis teine asi.

Samas ma arvan, et ühelgi ajastul pole olnud midagi ülikerget. Kui sa tahad midagi hästi teha, siis sa pead süvenema, tasuta asju ei tule mitte kuskilt.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Mis seisus on sinu hinnangul tervikuna Eesti popmuusikamaastik praegu? Erinevad tabelid näitavad, et meil kuulatakse praegu palju kodumaist ja just eestikeelset muusikat, samas trügib praegu tugevalt peale ka mingi 90ndate, isegi päkapikudisko tasemel tümakas. Mis pilguga sa seda kõike vaatad?

Tegelikult tahaks üldse teada, mis seisus Eesti popmuusika on, sest ega Spotify tabel ei näita täit tõde, vaid väikest osa sellest. Üldist edetabelit on siin aastaid üritatud teha, kuhu taheti juurde lisada raadiote mängimised ja Youtube’i vaatamised, aga see pole veel õnnestunud.

Mingil määral on playlist’ide ja algoritmide maailmas see kõik kõverpeegel, sest noorem kuulab üht ja sama lugu rohkem, vanemad inimesed vähem. Ma pakun, et kui 50-aastane kuulab talle meeldivat lugu kaks korda ja 30-aastane kuulab kümme korda, siis 20-aastane kuulab juba 30 korda. Ma pakun suvaliselt.

Ilmselt nii see umbes on, tõesti.

Kui mõni tüüp kuulab kedagi tuhat korda või on pannud selle loo lihtsalt playlist’i, kus see käib automaatselt, kasvõi mute’i peal tuhat korda, siis see vist täit ülevaadet ei anna. 

Erinevates inforuumides joonistuvad välja eri tabelid ja eelistused. Kui sa liigud piltlikult öeldes Harjumaalt kuhugi mujale, siis on hoopis teine mudel, mis väljendub ka kontsertides, artistide valikus ja üritustes. Ma arvan, et Eesti popmuusika seis võib olla natukene teistsugune kui see, mida kõik räägivad.

Kokkuvõttes on igal ajal on tehtud head ja halba popmuusikat, lihtsalt tümakas tüütab tahes-tahtmata kiiremini ära, teisalt suvalist, loogilist ja ilusat kidrarokki ka ei viitsi kuulata. 

Praegu on nii, aga see kõik muutub ja tulevad jälle teised toonid juurde, ma usun.

Hiljuti sa lõid kaasa ka Maris Pihlapi plaadil, mille vundament on amapiano. Kas amapiano on praegu püsima jäänud või juba unustusse vajunud?

Mulle meeldib seda endiselt kuulata, vähemalt sellises eestikeelses formaadis.

Mul on amapiano’ga see keeruline asi, et kui ma mängisin Bert on Beatsi algusaegadel, umbe 2010. aastal muusikat, siis väga tihti ürituste alguses mängisin ka umbes samalaadset saundi, siis olid sellel võib-olla pisut teised nimetused, näiteks kwaito house ja muu selline. Tänu sellele mõjub kõik minu jaoks veidi kordamisena, aga see on ikkagi mõnus, pigem tahaks, et keegi muudaks või keeraks sinna midagi aeg ajalt juurde. Marise panus on väga värske lisa. 

Sa tüdid trendidest kiiresti ära?

(ohkab) Lõpuks ei peaks muusika üldse defineeruma trendides.

See on huvitavam, mis jääb trendide vahele?

Võib-olla tõesti. Ma väga ei usu rongi peale hüppamisse, et oh, kõik teevad, mina siis teen ka!

Olen mõelnud, et kui mul see techno-asi tuli, siis techno läks järsku ka laiemalt teemaks, aga see juhtus jälle kõik kuidagi orgaaniliselt, mitte midagi planeerides. 

Arvatakse, et sa olid omamoodi techno-suunanäitaja?

Ei, ma ei tea küll. Olin lihtsalt selles voolus ja sattusin tugevamalt techno-lainesse hoopis läbi filmimuusika helidisaini ja võib-olla mu algatused päris alguses ei olnudki niivõrd techno. Üks asi viis teiseni ja ma leidsin end järsku sealt, tõenäoliselt mingi suurem jõud tiris kaasa.

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Critikali algusaegadest rääkisime palju, aga kust see Bert on Beats üldse tuli? Miks sulle ühel hetkel tundus, et oleks vaja selline eraldiseisev mudel luua? Kas see tuli kuidagi koos maailmamuusikaga?

Alguses maailmamuusika ei olnudki nii määrav, pigem oli see, et ma ei olnud Critikali alt midagi teinud, enne Bert on Beatsi ma üritasin veel ennast trummi ja bassi lainele tagasi tirida ning teha järge sellele 90ndate lõpu Critikali saundile, aga lõpuks see ennast hästi ei vorminud ja jäi pooleli, kuigi seal oli paar päris ägedat lugu.

Samal ajal, umbes 2009. aastal tuli esimene dubstep’i laine, mis on mõnede jaoks see nii-öelda päris-dubstep, mina ütleksin, et see on rohkem isegi dub. Tume ja suitsune, rohkete tape delay’dega, hästi atmosfääriline ja ümmarguste bassidega, mitte kärisev Skrillexi kraam. Kui ma seda esimest korda kuulsin – näiteks Bengat, The Bug’i ja teisi – siis sellist laksakat polnud ma ammu saanud

Samal ajal tekkis DJ-kultuuri ka tihe mash-up’imine, kus mingeid stiile pandi kokku ja võeti lahku, igasugu erinevaid žanre hakati mängima koos. Sel ajal jõudis minuni ka Buraka Som Sistema muusika, kes viljelesid Angola Luanda agulimuusika kuduro veidi käredamat variatsiooni ja ma viisin need kaks asja – dubstep’i ja kuduro – omavahel kokku. Sealt hakkasin edasi uurima, mida näiteks Brasiilia favelades kuulatakse ja üsna ruttu jõudsin Berliini plaadifirma Man Recordingsi radadele, kes sellist kraami välja andis.  

Võtsin ka mingitest remix’i konkurssidest osa ning peale ühte Man Recordingsi korraldatud remix’i-konkurssi olingi peadpidi seal sees, mul oli nii-öelda kodu-plaadifirma Saksamaal Man Recordings ja kontsertagentuur Alles Los Amsterdamis, nüüdseks kannab see vist nime Blip Agency.

Sellel perioodil mängisin päris tihti välismaal, Belgias, Taanis, Saksamaal, Itaalias, Šveitsis, aga kõige enam Prantsusmaal ja Hollandis. Kõik käis hästi kiiresti, samas mind ei ole kunagi käivitanud see, et pean välismaale saama ja seal suuri hitte looma, muusika ise on ikkagi kõige olulisem. Ambitsioonikas peab olema, aga see “pean välismaal läbi lööma” ei saa olla eesmärk omaette. Mul oli muidugi see ka, et sellist muusikat ei mänginud ega kuulanud Eestis peaaegu mitte keegi. 

Kõik see, mis sinna vahele jääb, on äge kogemus: kuidas suhtled inimestega, erinevad kultuurid, isegi Prantsusmaa, Hollandi ja Saksamaa öökultuurinähtused on nii teistsugused. Lahe oli kogeda seda, et tuled kuskilt Pariisist Seine’i keskelt laeva pealt ööklubist, kus mängisin üsna tihti, sõitsin sealt lennukiga Tallinna lennujaama, kus istusin otse A-Rühma tuuribussi ning läksime kuskile maakohta esinema. Mõlemad esinemised olid väga ägedad, aga lihtsalt neid on kõrvuti huvitav vaadata ja kuidas endale mõjub. Paar päeva vahet ja jälle lendasin Hollandisse üritusele, kus kõrvalsaalis mängib Jeff Mills. Selliseid täiesti veidraid kooslusi on olnud lahe kogeda.

Aga see tuuritamine tervikuna ei ole väga esmane asi, mida ulmeliselt tahaks iga päev teha, enamus ajast sa lihtsalt ootad kuskil, sööd mingit suvalist toitu ja ajad small talk’i. 

Sa oled ka Eestis aastaid DJ’na väga palju mänginud. Tegeled sellega praegu ka aktiivselt?

Ma mängin nüüd jälle natukene rohkem, vahepeal mängisin väga vähe, aga praegu võtan neid pakkumisi jälle vastu. Vahepeal oli rohkem pausil, aga see on üsna loogiline, kui oled rohkem stuudiotööga seotud. Praegu kuidagi tunnen, et tahaks jälle rohkem mängida.

10-15 aastat tagasi räägiti juba, et iga teine inimene on DJ’ks hakanud, nüüd, kus Spotify loob spetsiaalse süsteemi selleks, saab varsti igaüks seda tegema hakata. Kas sulle tundub, et DJ-kultuur on praegu veel rohkem devalveerunud?

Eks nüüd paistab, kui ma seal jälle rohkem sees olen, aga ega seal midagi superägedat tõesti ei ole. Tehnoloogia võimaldab sul suuresti harjutamise ja vaeva vahele jätta. Tahaks rohkem näha ja kuulda süvenemist. Liiga palju on sellist puusalt tulistamist, et vaatad mingid edetabelid üle, tõmbad kellegi playlist’i alla ja ongi tehtud.

Usun, et ka mingit süldikiiritusega peavoolu-sound’i oleks võimalik põnevalt mängida. Rohkem võiks esineda mingit oma kõla või viisi mängida, loodan, et see läheb mingile seltskonnale vastukaaluks üleküllastumisele aina rohkem hinda. Tõenäoliselt AI-tulekuga lähevad asjad korra veel lahjemaks…

Bert Prikenfeld Autor/allikas: Ken Mürk / ERR

Sa arvad, et korra käib AI-muusika laine üle ja siis varsti läheb kõik ülesmäge?

Kõigepealt peaks definitsioonid paika panema, et mis on üldse AI-muusika. Aga ma arvan küll, et AI võib selle üldise tapeet-muusika väga tugevalt üle võtta, sest ta areneb ohtliku kiirusega. Sama asi on liikuva pildiga, samuti kõik need häälegeneraatorid… See on väga äge, aga samas ka hirmus, mida ta on võimeline tegema.

Ma olen seda seitse aastat tagasi antud intervjuus juba ka korra maininud, et popmuusikas on inimviga määrav ja ma arvan, et see läheb aina olulisemaks. Kahjuks ma arvan, et seda saab ka AI järgi teha. Ma arvan, et lõpuks peaks olema muusikat lõbus teha. Ma ei tea, kas koodikirjutajal on seda lõbus teha? Noh, võib-olla see on töö nagu iga teine.

Eks see on paradigma nihe ka, et kui sa päeva lõpuks suhtled andmekogumi ja elektriga, siis mille või kellega sa ikkagi tegelikult suhtled? See on asi, millega me oleme kõik vähemal või rohkemal määral sunnitud kaasa minema. Praegu kuulen ikka ja jälle seda imestust ja heameelt, et oh, sain kuskil saidil lõpuks ka pärisinimesega rääkida!

Oleme palju rääkinud muusikast, mida sa ise teed, aga mis sind ennast kuulaja praegu kõige enam huvitab? On need konkreetsed artistid või mingid žanrid?

Ma arvasin, et sa küsid seda, aga ma ei oska sulle üheselt vastata. Mul on playlist olnud alati väga kirju, seal on hip-hop’i, mingeid vanu rokiasju, seal on dub’i. Viimased aastad on selle hulgas olnud ka hulgaliselt filmimuusikat, ma mõtlen just originaalmuusikat, mitte soundtrack’i.

Kas see on tulnud sellest, et sa oled seda ka ise rohkem filmimuusikat teinud?

Jah, tõenäoliselt küll. Aga tänu sellele tuleb sisse ka klassikaline muusika, sest näiteks autoga sõites kuulan peaaegu kogu aeg Klassikaraadiot, nii on liikluses rahulikum olla. Lisaks huvitavaid intervjuud ja muusika. 

Kui hakkaksid liikluses breakbeat’i kuulama, siis läheks kõik hulluks ära?

Mitte otseselt, aga energiatase tõuseb nähtavalt (naerdes).

Tihti ma tegelikult ei kuula üldse midagi või siis kuulan mingeid sündidroone. Olen vahel ka endale ise teinud mingeid droone, mida kuulan enne magamaminekut, kus lihtsalt erinevad helid koos ülemhelidega käivad üles-alla, selline helimeditatsioon, mis kuidagi aitab nii-öelda nulli tulla.

Popmuusika sind ei huvita, seda sa igapäevaselt ei kuula?

Ei, hetkel ei kuula. Enamasti kuuled refrääni ära ja pilt on selge. Vahel shazamin midagi, aga Spotify’s ma endale popmuusikat playlist’i ei ole ammu lisanud, seda lihtsalt ei jõua filtreerida, sest muusika tegemise kõrvalt ei jää selleks lihtsalt aega.

Üks techno-artist Blawan nüüd pöördus oma uuel plaadil täitsa teises suunas ja teeb mingite metal’i ja industrial’i mõjutustega kraami. 

Blawani uus album on tõesti super.

Just, sellised kooslused on ägedad, aga raske on näppu kuskile peale panna. Pigem on see, et otsid midagi sellist, mida pole kuulnud või midagi lahedat, mis raputab vanu juuri ning teeb neid tugevamaks.

Kultuuriportaali intervjuusari “ID” võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.