Eesti sõudmislegendid Tõnu Endrekson ja Allar Raja teatasid eelmisel nädalal, et lõpetavad oma suurepärase karjääri ning kiirelt tuli ka välja, et 46-aastasest Endreksonist saab suure tõenäosusega Eesti sõudekoondise peatreener.
“Kõike võib veel juhtuda,” ütles Endrekson ERR-ile. “Suure tõenäosusega küll, aga mõned nüansid on veel vaja läbi arutada. Minu jaoks tuli natuke vara see välja hõikamine, eelistaksin seda asja teisiti ajada.”
“Ettepanek tehti ja selgitati põhjuseid, miks võiksin selle ametiga edasi minna. See on asi, mida ma usun, et oskan teha ja teadmisi rakendada. Hea oleks olnud, kui see pakkumine oleks tulnud järgmine aasta. Eelmine aasta oli nendepoolne ettepanek olla tehniline konsultant, see oleks mulle hästi sobinud, aga asja ei saanud. Eks näis.”
Uueks ametiks on vanameister ikkagi ju valmis? “Enesekindlust on, aga mul pigem on kogemust paadi sees. Nüüd on vaja kõrvaltvaatajana treenida sportlasi, see on uus kogemus. Ka seal mõistetavalt edasi anda mõtteid, et sportlane saaks aru,” ütles ta.
Allar Raja ja Tõnu Endrekson Pariisi olümpial Autor/allikas: SCANPIX/AP
“See aeg, kui olime järjest medalil või finaalis, eks Eesti rahvas harjus ka sellega ära. Sõudjad lähevad, ju nad tulevad medaliga tagasi,” rääkis Endrekson.
“See, et mina ja Allar Raja jäime siia vähe pikemalt, tekitas mõnevõrra ka koondisse augu. Ma seda süüd enda peale ei võta, kui tahad medalile jõuda, siis peadki mind või Allarit võitma. Kui räägime neljapaadist, kui mina ja Allar läheme paadist välja, ka need teised kaks seal paadis pole huvitatud sellest, siis saabki alati nokkida.”
Võrreldes selle ajaga, kui Endrekson ise tippsporti pürgis, on maailm kahtlemata sportlaste jaoks muutunud. “Valikuid on kõvasti juurde tulnud, seesamune reisimine. Aastal 2000 olid küll piirid lahti ja kõik, aga kui mõtled sellele, et tahaks tippu jõuda, siis sel momendil oli valikuid vähem ja oligi tore, tegeled spordiga. Polnud sul internetti ja nutitelefoni, sport oli eneseväljendusviis,” sõnas ta.
“Küsimus on eesmärgis, mis [noorte] unistus on? Kas nad näevad, et olümpiavõit on see, mida nad ihkavad. Ei saa öelda, et see on elu mõte, aga see on osa elu mõttest.”
“See tõenäoliselt on küll muutunud, seda valikut on vähemaks jäänud. Võrreldes puuriidaga, siis võtad sealt kvaliteetseid puid, aga et saada hea ahjutäis, pead sealt sorteerima. Praegu on meil selline situatsioon, et kutsud trenni ja näed, et noorel on siht silme ees. See võib muutuda ja ei pruugi jääda püsivaks. Siin on hästi suur roll treeneril, kas sa müüd talle selle mõtte maha, et sul on potentsiaali ja perspektiivi,” lisas Endrekson.
“Kui ta trenni tuleb, tal ei pruugigi sellist eesmärki olla. Mul ka ei olnud, läksin suurest igavusest trenni ja siis alles hakkas tekkima. Tahaks ikka vastasklubile ära panna, Narva poisid on tugevad, tahaks neid ka võita. Siis lähed ja lähed, lõpuks jõuad momendini, et olen nii kaua teinud, võiks proovida kõrgemal tasemel realiseerida.”
On läbi käinud, et mobiiltelefonid on Endreksoni trennis keelatud. Kas see vastab tõele? “See ei ole keelatud. Millest see kunagi tuli, et meil koondise sees oli probleem. Telefon oli jõusaalis ja see oli liiga palju käes. Kui pole mõjuvat põhjust, siis pole vaja seda,” vastas treener.
“Kui sul on treeningplaan või tahad kirjutada treeningandmeid, teeme sellest ka foto. Kui teed analüüsi, teed sellest foto. Aga kipub olema nii, et mingi sõnum tuli. Sul jääb see ka silma ja sa unustad ennast sinna. Ei jää meelega, aga see hakkab su tähelepanu hajutama. Sa ei saa keskenduda treeningule.”
Tõnu Endrekson Autor/allikas: Siim Semiskar/ERR SPORT
Sõudmisele on Eestis alati kõrged ootused ning ala minevikku arvestades ei saagi need madalamal olla. Kuhu Endrekson koondise treenerina sõudmist tüürida soovib?
“Loodetavasti allakäigutrepist üles. Tulemuste mõttes oleme liikunud allapoole. Vahepeal on olnud auk, järelkasvu pole peale tulnud,” ütles ta.
“Me ütleme A-koondis, kellega peaks hakkama tegelema. Aga tegelikult tuleb heita pilk kaugemale, neist kolm-neli aastat nooremad. Ka neid kaasata meie tegemistesse, kui neil on huvi ja sära silmis. Kedagi sundida ei saa, aga siin tuleb Eesti treeneritega koostööd teha. Kui neil on õpilasi ja nad näevad, et seal on materjali, siis igal juhul kaasame.”
“Kui saame uue nädala alguses asjad paika peatreeneriga, siis tuleb sportlastega kokku saada. Me võime olla ühel lehel, aga kas me reaalselt saame aru ka, mis siia lehele on kirjutatud? Kas me mõistame seda ühtemoodi?”
Eesti sõudmises on üldiselt räägitud meeste spordist ning Endreksoni sõnul tekib meeste seas vajalik sünergia kiiremini. Samas tuleb tütarlastele ja naistele edaspidi rohkem tähelepanu pöörata. “Treenerite poole pealt on keeruline, meestel tekib punt ja tekib sünergia, mis viib edasi. Aga kui tütarlapsi või naisi on vähe, siis oledki nagu üksik hunt. Seal ongi raske edasi minna,” ütles ta. “Kaisa Pajusalu oli meil viimane edukas, EM-pronks ühepaadil. Nägidki tema pealt, kui raske on üksi. Ta sõitis vahepeal kahepaati ja näed, et hoopis teine inimene. Neil ei ole tekkinud seda punti.”
“Kui gümnaasium saab läbi, minnakse ülikooli. Meil lähevad paljud Ameerikasse õppima, nad on siin edukad sõudjad ja kutsutakse Ameerikasse,” jätkas Endrekson. “Nüüd ongi küsimus, et kui sealt tagasi tulete, seal on kaheksapaadi sõudmine tugeval tasemel. Sa treenid – füüsiline, tehniline, vaimne. Jüri-Mikk Udam lõpetas ülikooli ja tuli pärast seda, tal oligi visioon, olümpiaprojekt. Ma tahan pääseda põhikoosseisu, jõuda olümpiale ja seal end realiseerida.”
“Kui naiste puhul oleks sama, tuled sealt tagasi ja on soov end realiseerida, siis Eestis on treenerid olemas, kes oleks sulle toeks,” lisas ta.
Eesti sõudmisest tuleb juttu ka Vikerraadio traditsioonilises saates “Spordipühapäev”. Saade algab pühapäeval kell 18.15.