Ma ei ole kindel, kas sellist kõrvalekallet tavapärasest normaalsest käitumisest peaks diagnoosima ning kui jah, siis kas on tegemist epistemofiilia või pigem siiski anoitofoobiaga. Olgu see siis üks või teine, tulemus on ikkagi sama – allakirjutanu sekkub vestlusesse, mõnigi kord kohatult ja läbimõtlematult, kultiveerides samal žanrit, mida kadunud Lezsek Kolakowski kutsus minu täiesti õiged arusaamad kõigist asjust.
Hiljuti kogunes austatud Postimehe virtuaalse laua ümber grupp teadus- ja kõrghariduskogukonna suhteliselt prominentseid esindajaid, lahkamaks tüli, mis seotud sellega, et üks meie avalik-õiguslik ülikool olla otsustanud oma õppevaldkondi laiendada, selleks aga riigivõimult tuge leidmata. Põrkudes selle asemel hoopis täie vaardiga vastuseisu otsa. Tõusnud tülis toodi koheselt välja kõrghariduspoliitika võimsaim ründerelv akadeemilise vabaduse mõiste näol ja ka viimasel ajal kergesti kättesaadavaks muutunud kaitsevarustus – mingite väitlejale ebameeldivate seisukohtade esindaja võrdlemine Donald Trumpiga. Viimast tõenäoliselt sügava ja pikaajalise vaimse trauma tekitamise eesmärgil. Selle viimase relva efektiivsus on siiski kaheldav, sest ühes teises, kuid sama arutelu raames avaldatud loos ilmub seesama tegelane pigem järgimist vääriva eeskujuna. Nii või teisiti, ilmselt on lootus, et riigiametnik sellise mõneski seltskonnas surmavaks peetava solvangu järel koju abikaasa õla najale nutma läheb, siiski põhjendamatu.