ERR-i uudistes oli pikem ülevaade toitlustussektori olukorrast Eestis. Pea iga kuu, kui mitte igal nädalal tuleb uudiseid toidukohtade sulgemistest. Põhjused ikka sarnased: kulud ületavad tulusid. Eestis on toiduainetel ja väljas söömisel Euroopa kõrgeim käibemaks Taani järel. See on keskmiselt kaks korda rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt.
Mis teeb mind antud teemal just juhtivate poliitikute suhtes eriti nukraks, on see, et tullakse argumentidega, et tugevamad jäävad ellu või et väljas söömine ongi luksuskaup. Või veel hullem, et ega see polegi nii suur Eesti majandusest, milleks seda taga nutta. Paraku liigub kogu sektor täiskiirusel kriisi suunas, kui ta juba seal kohal ei ole.
Turismisektor on riigile üks kasulikumaid. Toimiv turismisektor toob välisturistide näol sisse välisraha ja nad tasuvad kõige siin tarbimise pealt ka veel lisaks maksud (käibemaks, tööjõumaksud, alkoholiaktsiis, kütuseaktsiis).
Tänu turismisektorile saavad tööd ka palju pesumajad, kullerfirmad, turvafirmad, koristusfirmad, talunikud, tööstused. Nimekiri on pikk, sest majanduses on ühendatud anumad. Lisaks sõidavad turistid taksoga, rendivad auto jne. Kõik need ettevõtted pakuvad tööd ja maksavad makse.
Väljas söömine ei tohigi olla luksuskaup, nagu osad poliitikud ette kujutavad, see peaks olema normaalses ühiskonnas, mis tahab olla normaalne keskklassi kasvatav ühiskond, pigem reegel kui erand. Väljas söömine on inimestele maitseelamusi pakkuv, tervisliku toitumise ja pingete maandamise koht.
Kindlasti on tervislikum, kui kontori inimene saab süüa päevas kasvõi kord sooja toitu, selle asemel, et nosida poest ostetud valmistoitu. Pingelisel tööpäeval korraks kontorist välja on juba tervislik ning ka õhtuti väljas käimine on hea vaimsele tervisele. Räägime, et meil on vaimse tervisega asjalood halvasti, aga ometi ei lase loomulikul moel seda inimestel ise parandada. Väljas söömine on ka seltskondlik tegevus, internetiajastul on asendamatu, kui saab inimestega silmast silma kohtuda ja õnnelik olla. Nii saamegi ka õnnelikkuse indeksis kõrgemale.
Valdkonnas töötavad professionaalid, kes on saanud kokaks meie riiklikus haridussüsteemis ehk maksumaksjate toel. Nad teevad seda tööd kirega, et anda edasi midagi ägedat. See, et inimesed saavad teha oma tööd südamega ja anda selle kaudu midagi head ka edasi, on juba iseenesest väärtus, mida säilitada. Põhjuseid on veel ja veel.
Asi on aga väga tõsine, sest ükski ettevõtmine ei ole ju sotsiaalprojekt, vaid peab olema ka kasumlik. Kui me just nõukogudeaegseid rahvasööklaid tagasi ei taha. Pahatihti on toitlustusettevõtete omanikud 24/7 ise rakkes ja ka nende tervis ja heaolu loeb. Kui seda teha aga nulliga või lausa peale makstes, siis pole see ju tark tegu. Ja nii pannaksegi uksed kinni, sest teistele tööd anda on vahva, riigile makse on ka tore tasuda, kuid omanik ise peab ka mingigi hüve saama.
Toitlustusettevõtjate kasumimarginaalid on kukkunud kolinal nullilähedaseks. Hotellide ja restoranide liidu 2026. aasta andmetel on toitlustussektori keskmine kasumlikkus kukkunud neljalt protsendilt umbes ühele protsendile.
Poliitikute vastuargumendid on käibemaksu alandamisel olnud suhteliselt ühesed. Väidetakse, et käibemaksu langetus ei jõua hindadesse, vaid toitlustusettevõtjad võtavad selle endale hiigelkasumiteks. Võtame siis sellegi väite pulkadeks lahti.
Toitlustussektori aastane kogukäive jääb alla miljardi euro (langes eelmisel aastal 1,6 protsenti). Kuna Eestis on kokku hinnanguliselt ligi 2500–3000 aktiivset toidu ja joogi serveerimisega tegelevat majandusüksust, jääb matemaatiline keskmine aastakäive ettevõtte kohta vahemikku 300 000 kuni 400 000 eurot aastas (ehk ligikaudu 25 000–33 000 eurot kuus). Arvestades, et praegune keskmine kasumimarginaal on üks protsent, teeb see keskmiseks kasumiks 3000-4000 eurot ettevõtte kohta aastas. Jagades selle kuudeks, saame 300 eurot kuus.
Kui me isegi oleksime optimistlikud ja vaataksime varasema neljaprotsendilise marginaaliga kogu valdkonda, siis olukord on ju nukker endiselt. Neljaprotsendilise marginaaliga oleks ettevõtte aasta kasum 14 000 eurot, 1166 eurot kuus. Kuna paljudes toitlustusasutustes on omanik ise kas pliidi või leti taga, see on see justkui tema kuusissetulek selle panuse eest.
“Asutuse omanik peab vastutama kogu oma varaga ning maksma õigeaegselt välja kõikide töötajate palgad.”
Kui paneme kõrvale Eesti keskmise palga, mis on üle 2000 euro, siis näeme karjuvat ebaloogilisust ja jätkusuutmatust. Ma ei hakka rääkima veel sellest, et kui tahta see tasu töötasuna välja maksta, siis läheb sellest maha veel ka sotsiaalmaks ja töötuskindlustusmaks ja seda ei saakski tavalise keskmise bruto tasuga võrrelda. Sellisel juhul jääks toitlustusettevõtjale kätte umbkaudu 600 eurot.
Näidake mulle mõnda riigiametniku, kes oleks nõus sellise summa eest ööpäevaringselt rakkes olema. Asutuse omanik peab vastutama kogu oma varaga ning maksma õigeaegselt välja kõikide töötajate palgad ning sekundilise täpsusega üle kandma kõik riigimaksud.
Isegi kui käibemaksu langetus osaliselt jääks ettevõtjale, ei oleks see suur kuritegu, kui ta saaks endale lubada 600-eurose tasu asemel 1000 eurot kuus. Lisaks sellele saaks ettevõte investeeringute võimekuse tagasi, mis tagaks töötajatele paremad ja kaasaegsemad töötingimused. Ja kui ettevõttel läheb paremini, saavad ka töötajate palgad tõusta, mis kõik taas üle Eesti majandusse kandub. Ja kui Eesti majandusel läheb paremini, laekub ka riigikassasse rohkem makse.
Ärme sureta välja sektorit, mis pakub niivõrd palju olulist, mida me ehk niisama peale vaadates ei märkagi. Toitlustussektoris on alles veel ainult hullud, valdkonna fanaatikud, teised on kõik juba käega löönud. Hoiame oma inimesi ja ettevõtteid.