Tartu Ülikoolis doktoritööd kaitsnud Pille Nelis leiab, et kaasav haridus on haridussüsteemi loomulik osa. Tema uurimistöö keskendus sellele, kuidas kaasavat haridust rakendada tõhusalt alushariduses.

Kaasav haridus tähendab olemuslikult hariduse võimaldamist kõigile lastele sõltumata nende vajadustest, võimetest või taustast. “See ei puuduta ainult erivajadustega, vaid ka näiteks teise kodukeelega lapsi või neid, kelle areng on mingil põhjusel teistsugune,” selgitas Nelis.

Oluline on, et laps saaks haridust kodu lähedal ja koos eakaaslastega, mitte eraldi rühmas või lasteaias. “Me ei loo eraldi rühmi, vaid kõik õpivad üheskoos. Kaasava hariduse tuum on koosõppimine ja erinevuste väärtustamine,” rõhutas doktoritöö autor.

Pille Nelis ise on töötanud alushariduses 17 aastat, seda nii õpetaja kui juhina. “See on valdkond, mida ma tunnen läbi ja lõhki,” põhjendas ta doktoritöö teema valikut. Lasteaed on koht, kus tema sõnul pannakse alus lapse suhtumisele teistesse ja kujuneb arusaam, et kõik lapsed on võrdsed. Seda olenemata nende võimetest või päritolust.

Nelis lisas, et kaasava hariduse juurutamine peab algama juba varakult. “Kui lapsed harjuvad lasteaias, et nende rühmas on erinevaid lapsi, siis nad võtavad selle loomuliku osana ka kooli kaasa,” sõnas Nelis.

Tema sõnul ei saa kaasavat haridust vaadata eraldiseisvana, vaid see on Eesti haridussüsteemi osa. “Lapsed nii lasteaias kui ka koolis on oma arengult nii erinevad ja erinevate vajadustega. Nad on praegu teistsugused, kui nad olid 20 aastat tagasi, sest tehnoloogia areng ja  globaliseeruv maailm mõjutab nende arengut. Hariduses oleme ka rohkem fookusesse tõstnud selle, et märgata last kui isiksust. Me ei õpeta ühte massi või nii-öelda keskmist,” selgitas ta.

Nelis rõhutas, et seadusandluses ja õppetöö korralduses haridusasutuses tuleb olla tähelepanelik, et kaasava hariduse sildi all ei hakataks taas rakendama eraldatud õpet. “Peab olema kindel, et me ei loo eraldi rühmi, vaid tõesti toetame kõigi laste koosõppimist. See eeldab, et kaasava hariduse põhimõtted jõuavad ka seadustesse, õpetajakoolitusse ja haridusasutuste igapäevasesse kultuuri,” ütles ta.

Suurim takistus on mõtteviis

Kaasava hariduse rakendamisel on Eestis endiselt kõige suurem takistus Pille Nelise sõnul hoiakud ja mõtteviisid. “See ei ole ainult süsteem või reeglistik, vaid eelkõige lähenemisviis. See, kuidas õpetaja näeb last ja tema arengut,” selgitas ta.

Paljud õpetajad seostavad kaasavat haridust endiselt ainult erivajadustega laste kaasamisega. “Tegelikult tähendab see, kuidas õpetaja tuleb toime kogu rühma mitmekesisusega. Tänapäeva lapsed on väga erinevad: nende kodune taust, keeleoskus, tähelepanuvõime ja huvid on erinevad. Õpetaja peab oskama kõigile neile läheneda,” kirjeldas Nelis.

Oma doktoritöös töötas Nelis välja mudeli kaasava hariduse rakendamiseks alushariduses, mis aitab õpetajatel, juhtidel ja poliitikakujundajatel paremini mõista, kes mille eest vastutab.

“Paljud varasemad mudelid olid liiga keerulised ja koosnesid kümnetest tunnustest, mille vahel oli raske orienteeruda. Minu eesmärk oli luua süsteemne ja praktiline mudel, kus on selgelt määratletud võtmetasandid: riik ja kohalik omavalitsus, haridusasutus, õpetaja ja perekond. Igal tasandil on oma vastutus ja roll,” rääkis doktoritöö autor.

Näiteks vastutab haridusasutus selle eest, et organisatsioonikultuur ja struktuur toetaksid kaasavat õpet; õpetaja vastutab õpetamise ja suhtluse eest rühmas; riik ja omavalitsus aga selle eest, et oleks tagatud vajalikud ressursid ja tugispetsialistid.

Mudelit on juba katsetatud

Pille Nelis katsetas loodud mudelit mitmes lasteaias ja lõi selle põhjal ka täienduskoolituse, kus osalesid õpetajad, tugispetsialistid ja lasteaedade juhid.

“Tulemused näitasid, et mudel toimib. Õpetajad tundsid, et see aitab neil oma rolli paremini mõista ja annab kindlust, kuidas erinevate lastega töötada. Ka juhtide teadlikkus kaasava hariduse põhimõtetest kasvas,” rääkis ta tulemustest.

Uuringu käigus selgus, et lasteaedade meeskonnad vajavad kõige enam tuge ühise professionaalse arengu kaudu. “Kui koolitustel osalevad koos juhid, õpetajad ja tugispetsialistid ning nad arutavad ühiselt, kuidas kaasavat haridust oma asutuses rakendada, on tulemused palju paremad,” ütles Nelis.

Tema sõnul vajavad õpetajad eelkõige toetavat juhtimist ja aega, et koos mõtestada oma tööd ja leida parimaid lahendusi. “See ei ole ühe inimese töö, vaid kogu meeskonna koostöö,” lausus ta.

Doktoritööd tehes üllatas Nelist eelkõige see, kui raske on õpetajatel. Sageli näevad õpetajad, et nende murekohad on seotud erivajadustega lastega. “Mõnes mõttes ma saan sellest aru. Meil on ühiskonnas palju räägitud sellest, kuidas kaasava hariduse võtmes ei ole enam erikoole ega -lasteaedu. Seega võivad nad näha seda probleemina, kui rühmas on erivajadusega lapsed,” sõnas ta.  

Teiseks üllatas teda, et lasteaedadel puudus ühtne arusaam, mida kaasava hariduse mõiste üleüldse tähendab.

“Seega tõlgendatakse seda erinevalt ning nähakse hästi lihtsustatult selles ainult erivajadustega laste kaasamist. See tähendab ikkagi seda, kuidas me haridussüsteemis tuleme toime sellega, et õpetame kõiki lapsi üheskoos nii, et kõigil on hea. Olgu seal siis erivajadusega lapsed või teise koduse keelega lapsed. Ei tohiks keskenduda ainult ühele rühmale, vaid kogu kooslusele,” ütles ta.

Doktoritöö kaitsnud Pille Nelis plaanib teemaga edasi tegeleda. “Mind huvitab, kuidas erinevad osapooled – õpetajad, juhid, omavalitsused – kaasava hariduse mõistet tegelikult mõistavad ja kuidas jõuda ühise arusaamani,” rääkis ta.

Edaspidi soovib ta vaadelda lähemalt ka juhtide ja õpetajate tegevusi praktikas. Pikemas plaanis kavatseb Nelis lisaks uurida, kuidas kaasava hariduse põhimõtted mõjutavad lapsi endid.

Pille Nelis kaitses 10. oktoobril doktoritööd “A model for implementing inclusive education in early childhood education” (“Mudel kaasava hariduse rakendamiseks alushariduses”).