Eesti raamatu aastal heidavad eri valdkondades tegutsevad inimesed ERR-i kultuuriportaalis pilgu teostele, mis on nende elu muutnud. Ajalooõpetaja Jaak Juske tutvustab Jaan Krossi romaani “Wikmani poisid”.
Ma olen põlvkonnast, kes on sündinud ja alustanud kooliteed Nõukogude ajal. Kui hakkasin tundma rohkem huvi ühiskonnas toimuva ja ajaloo vastu, algas laulev revolutsioon, teekond Eesti iseseisvuse taastamise suunal. Veel 1988. aasta talvel sain oma ajalooõpetaja käest riielda, et ütlesin Eesti Vabariik, mitte Eesti Kodanlik Vabariik. Sama aasta septembris pärast pöördelist suve rääkis seesama õpetaja meile innuga Eesti Vabariigist. Avastasime kõik oma rahva keelatud ajalugu.
Just algava laulva revolutsiooni tuules ilmus 1988. aastal Jaan Krossi romaan “Wikmani poisid”. Krossi raamat võimaldas rännata 1930. aastate teise poolde, esimesse iseseisvusaega, unistada vabast Eestist. Laia silmaringiga soliidselt riietuvad Wikmani ehk Westu poisid olid omamoodi eeskujuks. Nii lugesin seda raamatut, elades innuga kaasa nende kooliteele, juhtumistele, isikupärastele õpetajatele. See aitas meil kõigil avastada teise maailmasõja eelset Eestit.
Eestlastel oli oma riigi taastamine seda kergem, et Jaan Kross ja suur osa tema põlvkonnakaaslasi olid 1988. aastal veel meie keskel. Muidugi olid sõda ja repressioonid seda põlvkonda kõvasti rappinud, aga Krossi raamat kajastab hästi tema põlvkonna vaimsust, andes selle edasi noorematele.
Samas võib “Wikmani poisse” võtta ka kui toredat lugemist oma aja koolinoorte elust. Nii on see omamoodi jätkuks Oskar Lutsu “Kevadele” ja Tammsaare Mauruse ehk Treffneri kooli loole.
“Wikmani poiste” jätkuks on Krossi 1995. aastal ilmunud samuti autobiograafiliste sugemetega romaan “Mesmeri ring”, mis räägib tema tudengiaastatest. Viis aastat hiljem said meist Jaan Krossiga seltsivennad Eesti Üliõpilaste Seltsis. Ja täna saadan oma tütart Wikmani poiste koolimajja, Westholmi gümnaasiumi vanas hoones asuvasse kunstikooli.