Värsked dokfilmid “Mati Alaver – valgusest varju” ja “Kindral” on valus vaade eelmisel kümnendil medalipilvedest pauguga vastu maad prantsatanud Eesti suusatamisele, tõdeb teenekas raadioajakirjanik Tiit Karuks oma kuukommentaaris.
Meenutagem toimunut. Antisaaga hakkas kerima 2011. aasta jaanuaris Andrus Veerpalult võetud dopinguproovist. Tema organismist leiti kasvuhormooni, positiivne oli nii A- kui B-proov. Rahvusvaheline Suusaliit FIS määras Veerpalule kolmeaastase võistluskeelu.
Juhtum liikus edasi Rahvusvahelisse Spordiarbitraaži. 26. märtsil 2013 avaldatud otsuses mõistis CAS Veerpalu õigeks. CAS leidis, et kuigi mitu faktorit näitas, et Veerpalu oli tarvitanud välistekkelist kasvuhormooni, oli kasvuhormooni testi piirväärtust käsitletud valesti.
Ohutuli vilkus…
Möödus seitse aastat ja 27. septembril 2020 pidin ma “Spordipühapäeva” kommentaaris raske südamega nentima: “Kuni Seefeldi pauguni 2019 oli meil võimalus õppida teiste vigadest: oli see Soome suusatajate dopinguga põrumine 2001. aasta MM-il või Venemaa riiklikult mahitatud dopinguprogramm. Ja kindlasti oli võimalus märgata 2011. aastal Andrus Veerpalu juhtumist tõukunud ohutule vilkumist. Nagu selgus, ei õpitud, ei märgatud. Eestis on ju olümpiakomitee, alaliidud, Eesti Antidopingu ka Spordieetika Sihtasutus, alade sees ja ümber toimetavad inimesed.”
Niisiis, Seefeld 2019. MM-i künnisel, 27. veebruaril, käivitasid Austria ja Saksamaa politsei ühisoperatsiooni “Aadrilaskmine”. Eesti suusatajatest olid uurimise all Karel Tammjärv ja Andreas Veerpalu. Märtsis tunnistas dopingu tarvitamist Algo Kärp.
Sportlaste dopingu tarvitamisele kallutajatena tulid peategelase Mark Schmidti foonil mängu Mati Alaver ja Andrus Veerpalu. 14. novembril 2019 mõistis Harju Maakohus Mati Alaveri kokkuleppemenetluses süüdi ja määras talle tingimisi vangistuse. Veerpalule määrati kaheaastane tegutsemiskeeld.
2020. aasta septembris lubati ajakirjandusväljaannetel kohtutoimikutega tutvuda. Igale väljaandele eraldati kaks tundi.
Tollesama 2020. aasta 23. septembril olen oma päevikus arutlenud: “Ei oska vaadata Alaveri hinge, aga…Ma ei oska seda veel sõnastada. Samas ma ei mõista, miks pidi Alaver veel vanuigi oma hingele patte lisaks koguma ja manipuleerima poistega, kelle suutlikkuse tipp oli parimail päevil koht teise kümne lõpus. Ja Andrus kui Andrease isa… Ma tõesti ei tea. Neid miksisid on palju ja tuleb aina juurde.”
Mul on olnud võimalus vahendada Andruse kuldseid sooritusi Salt Lake’i ja Torino olümpial – toonaseid emotsioone, rõõmu tema ja Mati üle ei saa mult keegi võtta.
Ent miksid jäävad. Alaver ja Veerpalu teavad, aga ei räägi. Ja võib ka aimata, miks nad ei räägi.
Miksidega tegelevad kõnealustes dokfilmides ka “Pealtnägija” ja Delfi tiimid. Ühed alustasid, sellest võtsid tuld teised. Mihkel Kätmase mõttekäik ETV “Ringvaates” : “Aga julgen väita, et kindlasti on meil materjale, mis on väga üllatavad ja kahtlemata on omad rosinad ka võistleval meeskonnal.”
Ma loodan, et Kärmas kasutas sõna “võistlus” hetkelise innustusseisundi tiivul. Teema on liiga tõsine, et selle avamisel võistelda.