Filtreeritud läbilaskvus (ingl.k filtered permeability) on kaasaegse linnaplaneerimise kontseptsioon, mis näeb ette säästvate liikumisviiside eraldamist erasõidukite liiklusest, andmaks neile eelise kiiruses, vahemaas ja mugavuses.1
Teiste sõnadega tähendab see kergliikluse soodustamist autode ees, luues esimesele võimaluse liikuda punktist A punkti B võimalikult otse ja mugavalt, suunates viimased aga ringi ja ebamugavamalt. Filtreeritud läbilaskvust kasutatakse linnaplaneerimises eesmärgiga luua turvalisem, mugavam ja tõhusam liikumiskeskkond, kus autoliiklus ei domineeri.
Selle Lääne-Euroopas kasutusele võetud mõttesuuna ilminguid märkab viimasel ajal ka Tartu rattavõrgu ja nn rahustatud tänavate planeerimisel. Erilise katsepolügoonina näivad Kroonuaia, Laial ja Tähtvere-Tuglase tänavatel toimunud, käimasolevad või kavandatud rekonstrueerimistööd, ehkki neid tutvustavates dokumentides otseseid viiteid kontseptsioonile ei kohta.2
Järgnevalt vaatlemegi, kas “kahtlustel” on alust, kas filtreeritud läbilaskvuse kontseptsioon hakkab tulevikus mõjutama Tartu kesklinna liiklust.
Nurgatagune Supilinn
Kiire pilk kaardile kinnitab, et mainitud rekonstruktsioonitööd puudutavad tahes-tahtmata tervet Supilinna. Supilinnast pääseb liiklusvahenditega kesklinna ja vastupidi täpselt kolmest kohast: Jakobi ja Kloostri tänavalt ning ümber botaanikaaia Emajõe äärest.
Ühendusteede vähesuse tingib tõsiasi, et ajalooliselt on Supilinn omaaegsest linnamüürist väljapoole tekkinud Jakobi eeslinna osa. Botaanikaaiast Jakobi ristini jooksnud keskaegne linnamüür oli mõeldud kaitsma ja eraldama. Umbes poole kilomeetri pikkuses müürilõigus asus vaid üks läbipääs, Jakobi värav. Linnamüüri, vallikraavi ja hilisemate muldkindlustuste konsolideeriv mõju Kroonuaia ja Laia tänava vahelise ala hoonestusele on ilmne. Kloostri tänava silmatorkav tõus ehk “küür” laseb tänini aimata linnamüüri aset.
Ajalooline ekskurss selgitab, miks näib Supilinn paiknevat ühtaegu otse kesklinna kõrval loetud minutite kaugusel ja samas nagu “nurga taga”. Veelgi enam: lisaks kesklinnale piirneb linnaosa teistest külgedest jõe või teisalt Emajõe ürgoru kõrge nõlva (Tähtvere tn), kolmandast suunast dendropargi ja luhamaastikuks kaduva linnapiiriga.
“Ühendusteede piiratus on seega Supilinnas tundlik teema ja nõuab pieteeditundelist lähenemist.”
Seega pääseb Supilinna liiklusvahenditega tegelikult vaid kahest vastupidisest suunast: kesklinnast ja lauluväljaku tagant. Tõsi, on olemas ka Marja tänava trepid, kus ratta või – jumal hoidku! – lapsevankriga turnimine nõuab omajagu hulljulgust. Üle jõe ei vii Supilinnast ühtegi silda. Lähimaks pääsuks vastaskaldale on suure liikluskoormusega3 Kroonuaia sild linnaosa piiril. Ühendusteede piiratus on seega Supilinnas tundlik teema ja nõuab pieteeditundelist lähenemist.
Kesklinna transiit ühesuunaliseks
Filtreeritud läbilaskvuse põhimõtete rakendamist on selgelt märgata Laia ja Kroonuaia tänava ümberehituste kavades. Praeguse plaani järgi ehitatakse 2026. aastal Lai tänav mootorsõidukitele läbivalt ühesuunaliseks (suunaga kesklinna), kuid rajatakse mõlemasuunalised kergliiklusteed.
Kaalutakse ka jõe ja botaanikaaia vahelise paarisajameetrise Emajõe tänava lõigu (suunal Vabaduse pst-Emajõe-Kroonuaia) ühesuunaliseks muutmist. Tulemuseks tekiks ümber “linnamüürikvartali” ringikujuline ühesuunaline koridor.
Tartu linna kodulehel olev info ei jäta kahtlust, et planeeritava Laia (ja Kroonuaia) tänava ümberehituse eesmärgiks on edendada eelkõige kergliiklejate (jalgratturid jms) võimalusi, rahustada (mootorsõidukite) liiklust ja vähendada parkimiskohti4 ehk kõik toimub filtreeritud läbilaskvuse põhimõtete vaimus.
Supilinnast Kesklinna
Käsitlegem Laia tänava projekti “alt üles” ehk Emajõe poolt. Kui peaks realiseeruma n-ö täielik ühesuunalisus, siis saaksid autod-bussid liigelda edaspidi vaid kesklinnast Supilinna suunas ja mitte vastupidi.
Sellega suletakse mootorsõidukitele üks kolmest (kõige jõepoolsem) Supilinnast kesklinna suunduvatest pääsudest. Liikumaks mootorsõidukiga Supilinnast jõe poolt linnulennult mõnesaja meetri kaugusel asuvasse Kesklinna, tuleks sellisel juhul põigata jõe vastaskaldal asuvasse Ülejõe linnaossa. Senise kahesaja meetri asemel tuleks läbida umbes seitsesada meetrit, kaks silda ja riivamisi Narva maantee ja Vene tänava ringristmik.
Mootorsõidukitele muudetakse seni lihtne ja kiire punktist A punkti B saamine võimalikult ebamugavaks ja kindlasti ajakulukamaks. Ilmselt lisandub “silmus” ka bussiliini nr 13 Puidu-Kasteheina marsruuti ja niigi äärmiselt tiheda liiklusega Vene ringristmikul hakkab sillalt sillale kulgema ka üks linnaliinibussi liin.
Jakobi mäe aluselt nn viie tee (Jakobi, Kroonuaia, Tähtvere, K E von Baeri) ristmikult saab mootorsõidukiga supilinlane edaspidigi kesklinna poole. Samas tuleb arvestada ristmiku põhjaliku ümberehitusega, kus jalakäijate ülekäigurajad märgitakse kõigi viie tänava otstele ning lisanduvad rattateed.
Juhid hakkavad ristmiku vältimiseks eelistama teel kesklinna ühesuunalist Kloostri tänavat, mis on samaaegselt avatud rattaliikluseks mõlemal suunal. Lisaks ratastele liiklevad sõiduteel ka jalakäijad, sest kõnniteede olukord on äärmiselt vilets, kitsamates kohtades on nende laiuseks koos äärekiviga umbes 60 cm, kõndimise muudab ebamugavaks ja ohtlikuks puujuurtest künklikuks vormunud pinnas. Lapsevankriga mahub kõnniteele hädavaevu, sedagi lihtsalt auto eest sõiduteelt ära, mitte liiklemiseks, kastirattaga on olukord veelgi keerulisem. Talvistest kõnniteeoludest ei maksa kõneledagi. Kloostri tänavat kuidagi rekonstrueerida ilmselt plaanis ei ole.
Rekonstrueeritav Tähtvere tänav Tartus. Autor/allikas: Kaarel Vanamölder
Kesklinnast Supilinna
Praeguse liikluskorra järgi on võimalik mootorsõidukiga siseneda Supilinna kesklinnast kahelt suunalt: “alt” Emajõe poolt ja “ülalt” Tähtvere tänava kaudu. Edaspidi kitseneb juurdepääs sisuliselt vaid ühele, sest vastavalt ümberehituskavale pääseks tulevikus Tähtvere tänavale üksnes Kroonuaia tänavalt parempööret sooritades. Praegu eksisteerivast neljast (Baeri, Jakobi mõlemad suunad, Kroonuaia) võimalusest jääb seega alles vaid üks.5
Ütleme, et tekib ootamatu vajadus liikuda näiteks Marja tänavale umbes neli kilomeetrit eemal asuvast Maarjamõisa haigla traumapunktist. Suure tõenäosusega seda teekonda rattaga või jalgsi ette ei võta. Lühim ja loogilisim tee kulgeb praegu Näituse tänavalt Baeri tänava kaudu Jakobi ristile, sealt vasakule Tähtvere tänavale, edasi Marja – ja kohal!
Uue kontseptsiooni kohaselt tuleks aga Jakobi ristmikult suunduda hoopis paremale, teha läbi kogu ühesuunaline sõit ümber “linnamüürikvartali” ja siseneda Supilinna hoopis Emajõe poolt. Mootorsõiduki teekond punktist A punkti B on seekord pikenenud enam kui kilomeetri võrra. Valida võib muidugi ka teise allesjäänud alternatiivi ja sõita eriti uhkelt ringi, sisenedes Supilinna “korstna kaudu” ehk Tuglase tänavalt lauluväljaku tagant.
Filtreeritud läbilaskvus Tartu moodi?
Filtreeritud läbilaskvust rakendatakse Lääne-Euroopas turvalisema, mugavama ja tõhusama liikumiskeskkonna loomiseks, kus autoliiklus ei domineeriks. Linnaruumiuuenduste ja inimsõbraliku linnakeskkonna etaloniks on teadagi Kopenhaagen. Taani pealinna on filtreeritud läbilaskvuse põhimõte teadlikus kasutuses piiramaks läbivat autoliiklust elamu- või muidu rahvarohketes piirkondades.
Tartu näitel suunatakse autoliiklus aga Laia ja Emajõe tänava ühesuunaliseks muutmisega just veelgi enam ajaloolisse elamupiirkonda, samal ajal kui Kesklinna suunaliseks liikluseks suletava botaanikaaia poolsel Emajõe tänava lõigul pole mitte mingisugust hoonestust! Ümbersõiduks tuleks aga läbida tiheda liiklusega ristmik üle jõe. Muide, Tartu kultuuriloos tähistab Emajõgi linna mentaalset sisepiiri n-ö päris-Tartu ja Ülejõe ehk Trans-Embach´i vahel.6
2025. aastal renoveeritud Kroonuaia tänavat reklaamiti kui turvalist kooliteed lastele. Kui sinna lisanduvad nüüd ka Laia tänava ringliiklusest kantud linnast välja soovivad autod, nii et Kroonuaia, Tähtvere, Baeri ja Jakobi ristmiku läbilaskvus on tipptundidel maksimumi piiril, siis kuidas on see turvaline koolitee? Vastupidi, lapsed peavad hakkama kulgema kõrvuti veelgi enam tihenenud transiitliikluse, heitgaasi ja müraga.
Ilmselt hakkavad kavalamad juhid linnast väljumiseks eelistama ülekäiguradade ja rattateedega üle külvatud Jakobi ristile hoopis Supilinna tänavaid (nt Herne ja Emajõe tänavate kaudu Tuglase tänavale), suurendades sel viisil paradoksaalselt transiitliikluse koormust terves linnaosas, mis ei ole selleks kuidagi kohandatud.
Kopenhaagenis tähendab piiratud läbilaskvus, et autosõit on sihtkohta võimalik, aga ebamugavam ja aeglasem kui alternatiiv ehk liikumine rattal, jalgsi või ühistranspordiga (bussid võivad liikuda samal teel koos jalgratastega). Tartu bussiliini nr 13 näitel oleks aga ka ühistranspordi kiirus ja mugavus pärsitud ja seetõttu ei saa me rääkida tõhusama liikumiskeskkonna loomisest.
Tähtvere “käsitöötänav”
Juba umbes pool aastat ehitatakse ümber Tähtvere ja Tuglase tänavat eesmärgiga rajada Eesti esimene jalgrattatänav, kus autod ja ratturid jagavad ühte ruumi, kuid eesõigus on alati ratturil. Projekti maksumuseks on prognoositud umbes 2,5 miljonit eurot, lõplik hind selgub muidugi peale objekti valmimist.
Tööd veel käivad, kuid praegugi on näha, et tulemus saab suurejooneline: kahevärvilist asfaltkatet liigendab uhke mitmest materjalist (betoon, graniit) peenekoeline käsitööna valmiv parketiladu terve Tähtvere tänava ulatuses (ca kilomeeter), vaheldudes kõrreklumpide, istepinkide ja kõrghaljastusega, viies mõtted lausa iseenesest Tallinna ühe visiitkaardi ehk Vana-Kalamaja tänava hoolsalt kultiveeritud ilule.
Tähtvere tänavast saab mootorsõidukitele ühesuunaline uulits, viies Jakobi ristilt Lauluväljakule… ainult, et edaspidi pääseb esindustänavale üksnes Kroonuaia tänavalt. Seega kaotab Tähtvere tänav igasuguse tähenduse Supilinna nö sisetransiidis kui isegi sama tänava elanikud peavad kesklinnast autoga koju saamiseks läbima Emajõe äärse auringi.
“Ilmselt ei ole oodata ka ratturite horde tänavale, mis ei ühenda erinevaid linnaosi ega keskusi, vaid viib kesklinnast lauluväljakule ja dendroparki.”
2023. aastal loendati Tähtvere tänava liiklussageduseks ööpäevas lõiguti umbes 200–600 autot.7 Ei pea olema liiklus- ega liikuvusspetsialist ennustamaks, et tulevikus väheneb näitaja pea täieliku autovabaduse suunas. Ilmselt ei ole oodata ka ratturite horde tänavale, mis ei ühenda erinevaid linnaosi ega keskusi, vaid viib kesklinnast lauluväljakule ja dendroparki.
Samuti ei ole märgata arengupotentsiaali “hipsterland’i” kohvikute ja galeriide suunas, tänaval paiknevad valdavalt ligikaudu sajandi vanused kortermajad, mille esimene korrus ei ole loodud ärideks, mis võiks ehk kuidagi kulunud miljoneid eurosid ja töötunde õigustada.
Tasakaal
Filtreeritud läbilaskvus on kaasaegse urbanistika põhimõte, mis võib tõesti muuta linna turvalisemaks ja inimkesksemaks. Ei ole kahtlust, et käsitletud muudatused suurendavad kergliiklejate liiklusmugavust ka Tartus.
Kuid samal ajal on oht, et selle rakendamine toimub ilma piisava kontekstita. Ajaloolistes linnaosades nagu Supilinn, kus juurdepääsetavus on niigi problemaatiline, võib filtreeritud läbilaskvuse uljas jõustamine naabruses tuua kaasa suuri probleeme või lausa soovimatuid tagajärgi: ühelt poolt ummikud ja teisalt transiitliikluse kasv elurajoonides.
Kui autoliiklust piiratakse nii, et see suunatakse või suundub elamupiirkonda, ühistransport aeglustub ja koolitee muutub ohtlikumaks, siis on idee sisust eemaldutud. Seega tuleks veel kord kaaluda Emajõe tänavalõigu ühesuunaliseks muutmise kasutegurit ning võimaldada juurdepääsu Tähtvere tänavale endiselt mitmest suunast. Kavandatavad muudatused on juba teinud supilinlased murelikuks.8
Edukas linnaplaneerimine eeldab, et põhimõtted kohandatakse kohalikele oludele, mitte ei rakendata neid valmisretseptina. Lääne linnadest võib õppida palju, kuid ei pea mitte kõike otse üle võtma. Tartu on teistsugune – väiksem, karmima kliima, piiratud tänavaruumi ning transpordivõrkudega. Tartu ei vaja “Kopenhaageni koopiat”, vaid omaenda mõtestatud linnaruumi, sellist, kus inimsõbralikkus ja ligipääsetavus käivad käsikäes.
1 Vt nt: Steve Melia. Filtered and Unfiltered Permeability – The European and Anglo-Saxon Approaches. Journal of the Department of Planning and Architecture. Volume 4. University of England, Bristol 2012, lk 6–9.
6 Nt Siegfried von Vegesack. Jaschka ja Janne. Armastuslugu vanast Tartust. Saksa keelest tõlkinud Silvia Lilleorg. Loomingu Raamatukogu nr 26, 2023.