Oktoobri alguses avalikustati meediateenuste seaduse muutmise eelnõu, millega täpsustatakse muuhulgas, kuidas Eestis rakendatakse Euroopa Liidu meediavabaduse määrust. Kuigi kõnealune määrus on otsekohalduv, tuleb igal liikmesriigil siiski paika panna, kuidas selle sätteid praktikas kohaldatakse.
Avalikkuses on tekkinud küsimus, kas eelnõu tagab piisava allikakaitse või on vaja Eestis eraldi allikakaitseseadust. Kuigi mõte eraldi seadusest on ahvatlev, on meie seisukoht, et eraldi seadust ei ole vaja. Allikakaitse tugevus ei sõltu paragrahvide arvust ega asukohast, vaid nende sisust.
Allikakaitse ajalugu
Allikakaitse on üks vaba ajakirjanduse vanimaid põhimõtteid, mille juured ulatuvad 19. sajandisse. Juba 1881. aastal võttis Prantsusmaa vastu esimese seaduse, mis pani aluse ajakirjanike õigusele kaitsta oma allikaid.
Allikakaitse on saanud korduvalt tähelepanu ka Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK). EIK on rõhutanud, et allikakaitse on ajakirjanduse sõnavabaduse keskne osa ilma milleta võivad allikad karta pressiga suhelda. See omakorda takistaks ajakirjanduse valvekoera rolli ja kontrollitud teabe edastamist ühiskonnale. Allikakaitse on seega demokraatlikus ühiskonnas hädavajalik.
Eestis on allikakaitse küsimus korduvalt päevakorda kerkinud. Juba 2000. aastate alguses arutati, kas on vajalik eraldi allikakaitseseadus. Lõpuks kujunes allikakaitse õiguslik raamistik välja 2010. aastal, millega lisati see sel ajal olemas olnud seadustesse. Tõsi, tollane õigusloome oli nagu Brežnevi pakike – ajakirjandusele “kingiti” lisaks allikakaitsele ka karistuslikud kahjuhüvitised. Hiljem sätestati allikakaitse meediateenuste seaduses ja ihalus eraldi seaduse järele vaibus.
Allikakaitse ei ole absoluutne õigus
Esmapilgul võib tunduda, et allikakaitse peab kehtima ilma igasuguste piiranguteta. Selline lihtsustatud vaade on arusaadav, kuid ei vasta päris tegelikkusele. Nagu kõikide õiguste puhul, tuleb ka allikakaitse puhul lähtuda tasakaalu leidmisest ühiskondlike huvide ja inimõiguste vahel.
Võtame näiteks advokaatidele ja arstidele nende klientide/patsientide huvides kehtestatud kutsesaladuse. Advokaadid ja arstid on kohustatud hoidma saladuses kõiki andmeid, mis neile teenust osutades teatavaks on saanud. Siiski võivad nad kutsesaladust avaldada näiteks raske kuriteo ärahoidmiseks.
Riigikohus on selgitanud ka ajakirjanike allikakaitse küsimusi laiemalt. Riigikohtu praktika kohaselt on ainult tsiviilkohtumenetluses ajakirjaniku allikakaitse absoluutne. Ajakirjanikult ei tohi nõuda teabe avaldamist selle kohta, kes oli tema informatsiooniallikas isegi siis, kui teabe sisu ise on tsiviilkohtumenetluses oluline. Samal ajal kehtivad kriminaalmenetluses selle kohta erandid ning kriminaalmenetluses ei ole allikakaitse absoluutne. Näiteks tõsise kuriteo uurimise korral võib kohus nõuda teabe avalikustamist.
Euroopa meediavabaduse määrusest
2024. aastal vastu võetud Euroopa meediavabaduse määruse (EMFA) näol on tegemist olulise kogu Euroopa Liitu hõlmava raamistikuga. EMFA eesmärk on kaitsta meediavabadust ja tugevdada ajakirjanike sõltumatust. Allikakaitse jaoks on kõige olulisem EMFA artikkel 4.
Artikkel 4 sätestab, et ajakirjanike ja nende allikate jälgimine või läbiotsimine on lubatud ainult kohtu loal. Samuti tohib jälgimistarkvara kasutada vaid erandjuhtudel, näiteks tõsiste kuritegude uurimiseks. Lisaks tagab määrus ajakirjanikele õiguse suhelda informatsiooniallikatega turvaliselt ja konfidentsiaalselt ning kaitseb allikaid võimaliku surve või jälgimise eest.
“Seega ei seisne probleem selles, et kaitset ei oleks, vaid küsimus on pigem selles, kuidas määruse norme Eestis praktikas rakendada.”
Oluline on, et EMFA laiendab kaitse ulatust ka isikutele, kes on ajakirjanikuga püsivates lähedastes suhetes. See tähendab, et lisaks ametialasele kokkupuutele ajakirjandusliku teabega hõlmab kaitse ka inimesi, kes elavad ajakirjanikuga samas leibkonnas või on muul viisil püsivas ja pidevas isiklikus suhtes. Seega ei seisne probleem selles, et kaitset ei oleks, vaid küsimus on pigem selles, kuidas määruse norme Eestis praktikas rakendada.
Eraldi seadust ei ole vaja
Eraldi allikakaitseseadus ei ole võluvits, mis automaatselt tugevdab allikakaitset. Tavaliselt on olukord vastupidine, rohkem seadusi tekitab rägastiku, mis raskendab õigusnormidest arusaamist.
Kui siseriiklik seadus lihtsalt kordaks EMFA sätteid, on tegemist täiesti asjatu õigusloomega. Kui siseriiklik seadus muudaks EMFA sätteid, siis annaks see juristidele vaidlustes lihtsalt lisaargumente, mitte ei parandaks oma tööd tegeva ajakirjaniku olukorda. Rohkem seadust ei tähenda rohkem õigust.
Iga teema kohta eraldi seaduse nõudmine tähendab ka seda, et huvigrupp ei usalda riigivõimu. Keskaja detailsed ja ülipikad karistusseadused ei toonud kaasa kuritegevuse vähenemist ehk rohkem õigust, vaid neid oli vaja selleks, et vähendada kohtuvõimu rolli ühiskonnas.
Institutsioonide usaldusväärsuse uuringu järgi usaldab Eesti ühiskond Eesti kohtuid ja usume, et ka neljas võim võib kohtuid usaldada. Kohtute usaldamine tähendab, et pole vaja eraldi seadusi iga teema kohta.
Tegelikult on ka meie kutseala, advokaaditöö sarnases õigusloomelises olukorras. Euroopa Nõukogu võttis selle aasta kevadel vastu advokaadikutse kaitse konventsiooni, mis on võrreldav EMFA-ga. Selle rakendamiseks ei nõua advokaadid eraldi seadust, vaid piisab olemasolevate seaduste, eelkõige kriminaalmenetluse seadustiku muutmisest.
Nii kaua, kuni seadusandlik võim muudatusi vastu ei võta, usaldame Eesti kohtusüsteemi. Näiteks alles sel kuul tegi riigikohus lahendi, mis olemasolevate regulatsioonide pinnalt sõnastas advokaatide kutsesaladuse piirid. Kohtuasi puudutas juhtumit, kus politsei oli kuriteo uurimise käigus pealt kuulanud ka advokaatide vestlusi oma klientidega. Ilmselt ei ole vaja pikalt selgitada, et advokaadi ja kliendi vaheline suhe vajab sama palju kaitset kui ajakirjaniku ja allika vaheline. Kui advokaadid saavad ilma eriseaduseta hakkama, saavad ka ajakirjanikud.
Lõpetuseks
Allikakaitse tugevus ei peitu uute seaduste arvus, vaid teadmises, usalduses ja selles, kuidas seda õigust praktikas rakendatakse. Kui me hakkaksime kirjutama iga õuna jaoks eraldi seadust, tekiks lõppkokkuvõttes vaid bürokraatia puu, mis on tühi viljadest ja täis tühje regulatsioone.
Seega ei pea vabadus kasvama uute paragrahvide kaudu, vaid teadmisest, et olemasolev kaitse toimib ja et kõik osapooled mõistavad, kuidas seda õigust kasutada.